Marika lugu: minust ei saa iialgi ühegi mehe ümmardajat ega probleemide lahendajat

 (65)

Marika lugu: minust ei saa iialgi ühegi mehe ümmardajat ega probleemide lahendajat
Alvin Mahmudov/Unsplash

„Mul polnud midagi tema ärakolimise vastu. Püsti aitas jääda tõdemus, et ta oli järjekordne loru ja iseloomuta olend. Suur armastus? Mida see väärt on, kui sellest nii lihtsalt lahti ütelda saab?“ kirjeldab Marika oma tundeid pärast kolmandat lahkuminekut.

Pärast keskkooli lõpetamist tahtsin kangesti mehele minna. Poiss oli minust paar aastat vanem, väga armunud minusse ja mina temasse. Kuu aega enne pulmi kadus ta välismaale, jättes mu rasedana maha.

See oli valus õppetund, aga ei löönud see mind jalust. Nutud nutetud, otsustasin lapse ilmale tuua ning olla edaspidi targem ja ettevaatlikum.

Poeg oli haruldaselt terane ja intelligentne laps. Kuni ta kolmeseks sai, polnud mul ühtegi tõsist suhet. Meil oli oma sõprusring kooliajast, kõik veel vallalised, kellega ma suhtlesin. Mu noored ja hästikindlustatud vanemad andsid mulle piisavalt võimalusi end igati elu keskel tunda.

Siis tuli tema. See mees oli minust viis aastat vanem, mitte eriti jõukas, aga väga asjalik ja kuldsete kätega. Tema plaanid olid tõsised. Kui ta mulle abieluettepaneku tegi, olin nõus. Ja nii see jäi. Mida rohkem ma konkreetsest pulmapäevast ääri-veeri juttu tegin, seda osavamalt tema sellest mööda vingerdas. Kuni sain tuttavatelt teada, et tal on teine naine ka. Ta ei püüdnudki seda salata. Selgitas, et ei suutnud nii kiiresti vana elu lõpetada, kui uus elu minuga peale tuli. Arvas siis, et ootame, kuni ta oma sildade põletamisega ühele poolele saab. Aga ei saanud. Käis ja helistas aina harvemini, kuni enam üldsegi mitte.

Loe veel

Seotud lood:

See mahajätmine oli esimesest valusam. Aga ei möödunud paari kuudki, kui olin talle lausa tänulik, et asi nii läks. Sest siis astus mu ellu mees, kes kõik mu senised ettekujutused meestest ja armastusest põhjalikult läbi raputas.

Tutvusin temaga meie firma peol. Ta oli ühe mu kolleegi tuttav. Esimesele kohtumisele järgnes teine, kolmas... Lakkamatud sõnumid ja telefonikõned. Ta armus minusse. Mina temasse päriselt mitte, sest ta oli minust üheksa aastat vanem, abielus ja lapsevanem, mida ta muide ka ei salanud. Kinnitas vaid, et naisega on tal ammu vaid sõbrasuhted ja ta oleks lahutanud varsti niikuinii.

Kuigi ma alguses asja väga tõsiselt ei võtnud, oli lõpuks võimatu temasse mitte kiinduda. Möönan, et oma osa mängis mu meelemuutuses ka see, et sel mehel oli oma väikefirma ja raha, mis lubas tal nii meid kui endist peret toetada.

Ja siis nagu välk selgest taevast - mulle helistas tema naine. Mitte vihaselt, vaid pigem alandlikult palus ta, et jätku ma tema mees perekonda! Rääkis, kuidas nad kaua last ei saanud, tütar alles viiene, väga isasse kiindunud ja isa tütresse. Mina vastasin, et nõus, et ega mina teda ei keela ega käsi.

Kui sellest kõnest oma tulevasele rääkisin, oli ta üsna ehmunud. Mainis vaid jutu sees, et loomulikult tahab ta ka tulevikus tütrega suhelda.
Vist kuu aja pärast tuli järgmine telefonikõne - sedakorda mu tulevase ämmalt. Too manitses samuti igati vaoshoitult, et ärgu ma võtku pattu hingele, jätku mees perekonda. Et mina, noor ja tubli, leian enesele veel niikuinii minevikuta mehe.

See kõne ajas mind juba palju rohkem närvi nii oma tulevase kui tema naiste peale. Ma ütlesin, et rääkige neid jutte mehele, mitte mulle! Selle peale märkis see matroon juba halvasti varjatud pahameelega, et tema kui usklik inimene ei hakka mind sajatama, aga et küll ma näen - ükskord kahetsen seda veel kibedasti.

Mina nõudsin nüüd mehelt kategooriliselt, et ta otsustaks lõplikult - kas mina ja mu poeg või tema senine perekond. Ja juba järgmisel päeval oli ta oma kodinatega lõplikult kohal! Kõik sujus. Esimesed paar kuud oli nagu tõeline paradiis. Kuni päevani, mil mees pidi oma tütre meile külla tooma, et too oma tulevase kasuvennaga tuttavaks saaks.

Mees muretses menüü ja mängunurga pärast, justnagu ootaksime külla mõnd siniverelist. Imelik oli ka see, et ta vahetult enne järeleminemist ütles ta, et katsugu me leplikud olla, kui tüdruk pole minu pojale kõige võrdsem mängukaaslane.

Selle viimase tähendusest sain aru esimesel hetkel, mil isa tütrega lävele ilmus - oli näha, et laps pole päris normaalne. Kohe pärast seda, kui lapsed said mängutuppa saadetud, selgitas mees, et tegemist pole päris dauniga, aga lapsel on arengupeetus, mille edaspidist kulgu ei osata praegu ette näha. Möönan, et see kõik oli mulle nagu jääkülm dušš. Aga oleks asi vaid sellega jäänud...
Einetamine läks meil üldiselt hästi. Aga varsti teatas mu poeg resoluutselt, et tema „selle lolliga" ei mängi. Mees oli silmnähtavalt solvunud, aga püüdis poissi veenda, et tüdruk ju väike, ja ikkagi nagu õde - püüdku teda kuidagi lõbustada. Mis päädis lõpuks lastetoast kostva kisaga, tüdruku kriimustatud laubaga ja poisi selgitusega, et "see" tema lemmik-mudelauto „nässu näris" ja kinnitusega, et ta teda enam oma tuppa ei lase!

Isa viis lapse koju ja oli tol õhtul süngem kui äikesepilv. Mina manitsesin, et ta asja nii südamesse ei võtaks. Et abiellume ju ja nüüd oleme meie tema perekond! Ajast aega on ebanormaalseid lapsi sündinud, pole tema ju ainus ega ka milleski süüdi. Tal on õigus oma õigele, muretule õnnele!
Järgmisel õhtul ta ei tulnud, teatades, et läheb paariks päevaks ametireisile. Loomulikult tundsin, et valetab. Siis kutsus mu keset tööpäeva kohtamisele ja rääkis, et tema naine on nõus lahutusega, aga tema seda nüüd enam ei taha. Sest ei jäta oma tütart ilmaski isata, olgu tolle tulevik milline tahes. Et ta saab aru minu ja mu poja positsioonist ja jääb mind armastama, aga südametunnistus on armastusest tugevam.

Mul polnud midagi tema ärakolimise vastu. Püsti aitas jääda tõdemus, et ta oli järjekordne loru ja iseloomuta olend! Suur armastus? Mida see väärt on, kui sellest nii lihtsalt lahti ütelda saab! Inimene peab tulevikku vaatama, olgu mees või naine, ja olema suuteline maha pühkima kõik, mis õnnelikuks saada ei lase. Minul pole ühist teed nendega, kes seda ei suuda!
Järgmine „suur armastus" laotas esialgu jälle mu teele aina vaipu maha, aga selle tagant ilmus varsti omakasupüüdlik proosa. Too pani nimelt imeks, kuidas küll ei taha ma tema suvilas isegi lillepeenardega tegelda ega huvitu tema vanaema mõttetutest heietustest. Temaga läksime eri teed juba paari kuu pärast.

Mu isa arvab, et peaksin oma ellusuhtumist muutma. Ema on mu tõeline mõttekaaslane ja trööstib, et minu vitaalsuse ja erilisuse juures on mul õige armastus ja õnn alles ees. Läbi elu halliks hiirekeseks, kuid tubliks abielunaiseks jäänudki lapsepõlvesõbranna manitseb, et olen liiga asine ja liiga julm. See ajab mind keema. No tere hommikut - mina olen plikapõlvest peale ausalt armastusele lootnud, seda meestele kinkinud ja eeldanud samaväärset vastutasu. Ma pole seda saanud!

Ma tean, et minust ei saa iialgi ühegi mehe ümmardajat ega probleemide lahendajat. Ootan meest, keda teeb õnnelikuks võimalus mind õnnelikuks teha ja pühenduda minu probleemidele. Olen kindel, et selliseid veel on.

Lugu ilmus Nelli Teatajas

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised