Marise lugu: armastus hajus tasapisi, kuigi kõik oli endiselt hästi
Kõik märgid näitasid, et mitte üksi mina, vaid ka tema oli pereeluks igati valmis. Olime iseloomudelt väga sarnased, nagu mulle vähemalt tundus. Mõlemad olime parasjagu realistid, kuigi mina vast omajagu ka romantik. Kui vahel vaidlesime või tülitsesimegi, polnud kunagi tunda, et see meie suhtesse mingeid mõrasid oleks löönud. Temperamendilt olime ühel lainel, teineteise truuduses ei kahelnud ja armukadeduseks ei andnud kumbki ka põhjust.
Eks ma ootasin, et tema abiellumisest esimesena juttu teeks, aga seda ei juhtunud. Ükskord, kui tulime ühe ühise sõbra pulmast ja selle üle muljeid vahetasime, viisin jutu nagu möödaminnes asjadele, mida mina meie pulmas samamoodi või teistviisi teeksin. Kui ta jutu nagu teisele teemale viis, torkasin poolnaljatamisi, et sulle justkui ei meeldi see teema.
Ta istus parasjagu kohvilauas, tegi enesele asjalikult võileiba ja ütles vaikimise peale, et teda rahuldab meie kooselus niigi kõik, aga kui see just mulle nii oluline on, eks siis võib need pulmad ju pidada. Ja arutles edasi, et kiiret pole meil ju kuhugi ja et meil on ju kulukas reis plaanis.
Tunnistan, et mu sisemusest käis korraks läbi jahe iil. Oleksin oodanud, et ta õhinal teemast kinni võtab, hakkab rääkima sellest reisist üldse kui pulmareisist... Igatahes võiks mu tunnetesegadikku ühtekokku nimetada pettumuseks. Rohkem me pulmadest enam ei rääkinud.
Ma tundsin end kuidagi uutmoodi puudutatult ja pähe tikkus küsimus: miks mees, kellega me teineteist ju tõepoolest armastame, abielluda ei taha? Kuni leidsin tema suhtumises positiivse, rahustava iva. See „kui see sulle nii tähtis on" ei tähenda ju muud, kui et ta minu arvamusest lugu peab ja on valmis lähtuma ennekõike minu seisukohtadest.
Pealegi möönsin, et nii palju olime siiski erinevad, et tema oli mistahes emotsioonide väljendamises oluliselt vaoshoitum kui mina. Kuigi me kumbki pidasime tühjaks kõlinaks seda ameerikalikku lõpmatut „Ma armastan sind!", polnud ma talt kunagi kuulnud midagi sellist, et ma mõtlen sinust, sa ajad mu hulluks, sa oled parim. Samas tõi ta mulle lilli ja suhtus aupaklikult mu vanematesse. Nii et kokkuvõttes tegin otsuse, et tõepoolest ei maksa sündmusi kiirendada, tegelikult on kõik parimas korras!
Ja siis tekkisid mu kuutsüklis häired. Ootasin veel nädalakese ja läksin ostsin rasedustesti, mida ma, muide, polnud seni lähedalt näinudki. Õigemini - kindluse mõttes ostsin neid lausa kolm. Ja kõik kolm kinnitasid, et see ta on!
Läksin nii ähmi täis, et ei suutnud läbi mõelda, millal ja kuidas ma talle sellest teada annan. Igatahes ladusin kohe samal õhtul kõik välja. Mõnda aega oli ta jälle vait, siis embas mind ja lausus rahulikult: „Mis siis ikka, ära muretse. Me abiellume ja kõik saab korda."
Sedapuhku aga ei rahustanud tema rahulikkus mind mitte sugugi. Miskipärast vaevas esmajoones küsimus, kas ma ise ikka olen valmis emaks saama. Kas fakt, et laps pole planeeritud ja oodatud, tema peale juba emaüsas ei mõju? Meheleminemist ootamatu raseduse pärast polnud ma kunagi pooldanud. Sest oli mullegi ju teada mõni konkreetne lugu otse mu sõpruskonnast, mis polnud hästi lõppenud. Ka ei läinud kuidagi meelest see, kuidas tulevane isa reageeris. Mitte tormilise rõõmuga, vaid ikka nagu alatooniga „kui see sulle tähtis on".
Günekoloogi juurde kontrolli läksin segaste tunnetega. Too tegi oma protseduurid ära ja konstateeris, et muretsemiseks pole põhjust - tegemist on põletikuga, mis on kergesti ravitav. Kui ma lausa karjatasin, et kuidas nii - kolm testi kinnitasid rasedust, pealegi on mul tekkinud ka iseloomulikud toidueelistused! Arst naeris, et see on organismi loomulik reaktsioon, ja mis kolm testi need mul siis olid. Kui mina oma triipudest rääkisin, muheles doktor, et võinuksin kõigepealt lugeda läbi instruktsiooni, milles seisab kirjas lihtne põhimõte: kaks triipu tähistab rasedust, üks mitte!
Kui teel koju tasapisi toibusin, andsin enesele aru, et nimelt hirmust raseduse ees polnud mul ei enne ega pärastki pähe tulnud seda neetud instruktsiooni lugeda. Ja sedamööda, kuidas süda kergemaks läks, tunnistasin, et ju polnud ma emakssaamiseks põrmugi valmis. Samas ei tundnud ma sellest mingit rõõmu, sest sedamaid hiilis pähe ka küsimus: tegemist on mu kõige armsama inimesega, kelle kõrval olen end juba pikka aega nii turvaliselt tundnud, aga miks me kumbki tulevasest lapsest rõõmu ei tundnud?
Äkki oleme mõlemad eksiteel?
Kui talle kodus kõik ausalt ära jutustasin, oli tema vana rahu ise. Nagu ikka. Hakkas hoopis küsima, mis põletik see ikka täpsemalt on, millest see võib tuleneda ja kas ma ikka oskan end õigesti ravida. Alles nagu lõpetuseks selgitas, väga sooja pilguga ja väga armsalt mu käsi hoides, et olgu „kogu selle värgiga" nagu on, tema on jätkuvalt valmis minuga ühte jääma ja ka abielluma, ainult et see tuleb kõik põhjalikult läbi kaaluda ja vajalikul tasemel ette valmistada.
Paaril järgneval kuul ei muutunud meie elus praktiliselt mitte midagi, küll aga minu mõtetes. Juurdlesin palju selle kallal, kas see, mida sulle elu pakub või saatus toob, on ikka alati nimelt see, mida soovid või vajad. Kogu meie koos oldud aega meenutades tõdesin, et ette heita pole mul sellele mehele küll mitte midagi, nagu temal mullegi. Aga ma ei saanud enam lahti mingist õõnsast tundest, ängist, kuni ükskord tundsin selgesti: mul lihtsalt ei ole tema „jätkuvat valmisolekut" enam vaja!
See tõdemus veeretas kivi südamelt.
Korraga tuli nagu selgus: olime mõlemad omamoodi head ja ausad inimesed, kindlasti oli meil ilus armastus, aga mitte see päris. Miskipärast tõukas saatus meid lihtsalt kokku. Ja parim, mida ta veel teha võis, oli meid õigel ajal ka lahku viia.
Korraga teadsin, et tahan kellelegi mitte lihtsalt korda minna, vaid olla ainus ja hädavajalik - nagu õhk ja vesi...
Kuna ma ka ise kahtlesin, kas tahan seda meest igaveseks enese kõrvale, kas tahan tema lapse emaks saada, polnud ta järelikult üldsegi mitte see, kes selleks sobinuks. Ja kellele mina sobinuks. Vastasel juhul poleks mul ju mingeid kahtlusi tekkinud ja temal poleks olnud ei hoiakut „kui see sulle nii tähtis on" ega ka „jätkuvat valmisolekut". Ühel päeval läksin vanemate juurde tagasi ja tema küsimusele, kas tulen tagasi, vastasin lihtsalt ei.
Olin kindel, et armastusega polnud sellel kõigel enam midagi ühist.
Seda enam olen selles veendunud nüüd, kui olen lapse ema ja neljandat aastat abielus mehega, kelle olemasolust mul siis veel aimugi polnud. Ja kelle kõrval pole mul iialgi selliseid kahtlusi tekkinud nagu toona.
Mind ei kummita minevikuvarjud. Pärast seda ei otsinud me teineteist enam iialgi ja mõistagi pole meil mingeid kontakte. Tean tuttavate kaudu, et temagi on abielus ja lapsevanem, mille üle tunnen heameelt.
Minu meelest peame saatusele tänulikud olema selle eest, et ta ise meie tundeid testib ja parajal ajal õigema suuna kätte näitab.
Lugu Ilmus Nelli Teatajas
