Kuna nad niikuinii koos elasid, siis miks mitte abielluda, kui selle eest isegi vanematelt raha saab. Kuigi Mait oleks tahtnud abielu asemele vähemalt veel näilistki vabadust nautida, aga ta ei hakanud vastu punnima. Niikuinii oli kõik juba ühine.

Aasta pärast abiellumist sünnitas Elina tütre ja sel ajal käis juba hoogne majaehitus. Laps oli neil ehitusel kaasas, kui nad seal koristamas või ehitajatega nõu pidamas käisid. Elina uuris projekti ja korraldas kõikvõimalikke mõõtmisi raamatupidajaliku perfektsusega. Tema oli seal kindlasti rohkem töödejuhataja kui loomult pehme Mait.

Veel aasta hiljem sai maja valmis ja disainer sisustas selle Elina soovituste järgi. Nüüd oli see suur hetk käes ja kõik oli kohe valmis. Maja jäi aga tühjana seisma, sest enne murdis eludraama võimsa lainena pereellu sisse. Nimelt tunnistas Mait Elinale, ilmselt süütundest oma naise ees ja ka ükskõiksusest, mis nende abielust saab, et ta on armunud oma töökaaslasesse ning on Elinat temaga petnud. Elina oli märganud küll, et mees on maja ehitades hajameelsemaks muutunud ja istub õhtuti rohkem arvuti taga, aga ta ei pööranud sellele suuremat tähelepanu, sest väliselt oli kõik korras.

Mees vahel küll rääkis Elinale, et avastab Facebooki võlusid. Elinale tundus täiesti kindlasti kogu aeg, et Mait hoolib temast endiselt. Mehele meeldis ka lapsega tegelda ja Elina oli selle üle uhke.

Nii ränka hoopi, et tema mehel on teine naine, Elina küll karta ei osanud, sest ta oli oma mehes kindel.

Tavaliselt hoiavad naised oma mehe armukese enda teada. Nad püüavad pettumust ja hingevalu maha suruda, leppida faktiga ja andestada või ei andesta ja nõuavad lahutust. Aga Elina ei teinud ühte ega teist. Ta ei kavatsenudki mehe truudusetust andestada, aga ta ei tahtnud ka lahutust.

Elina nuttis ja hüsteeritses mehe armukese pärast nii avalikult, et see sarnanes Lõuna-Ameerika seebiseriaalidega. Ta rääkis kõigile tuttavatele, kes kuulata jõudsid, et tema mehel on teine naine, mingi lits töö juurest.

Kui ma oma sõbranna mehe armukese lugu kuulsin, meenus mulle, kuidas ma ükskord Maitu kaubanduskeskuses teise naisega nägin. Ma ei taibanud midagi kahtlustada, lihtsalt tervitasin ja oleks edasi astunud, aga Mait saatis tolle naise ära, tuli üksi minu juurde ning selgitas, et see naine on tema töökaaslane ning nad käisid siin koos söömas. Kuna Mait oli lõunasöögist töökaaslasega rääkides vägagi ehmunud, siis oletasin, et lõunasöök võis ka olla, aga midagi on veel.

Ma ei rääkinud Elinale sellest kohtumisest. Milleks? Elina ja Maidu elu paistis liiga ilus selleks, et seda ära rikkuda. Hiljem, kui Elina kõigile mehe truudusetust kuulutas, mõtlesin, et kui Elina oleks õrn ja hingeline naisterahvas, mitte range perekonnapea ja rahakoti hoidja, siis võib-olla oleks ma Elinale rääkinud kaubanduskeskuses nähtust. Aga ju mul ei tekkinud Elina suhtes kaastunnet. Pigem oli mul tol hetkel Maidust kahju, et mees nii väga kardab vahelejäämist. Hiljem unustasin selle seiga.

Mait kinnitas Elinale, et ta tunnistas kõik ausalt üles suurte süümepiinade tõttu. Mõtlesin, et võib-olla oli Mait veel kellelegi peale minu niimoodi vahele jäänud, kartis suhte ilmsikstulekut ja otsustas puhtsüdamliku ülestunnistusega külajutte ennetada.

MA tean, et Mait palus Elinalt vabandust nii alandlikult, kui oskas. Ta kinnitas, et tahab ikka oma naisega edasi elada ja koos last kasvatada. Elina tahtis ka Maiduga edasi elada, aga samal ajal tegi mehe elu täielikuks põrguks.

Ta tümitas Maitu kõige vastikumate sõnadega ja püüdis igati alandada. Kui Mait julges seltskonnas mõnel täiesti süütul teemal natukenegi vastu vaielda, nähvas Elina kõigi kuuldes: "Need tarkused on see lits vist sulle õpetanud!"

Nad läksid tülli igal koosviibimisel, sest Elina leidis alati ja lausa märkamatult Maidu sõna või lause, mille peale oma rünnak üles ehitada. Kõigil meil oli neil hetkedel kahju Maidust, mitte Elinast, keda mees ju petnud oli. Kui Elina tuurid üles võttis, siis Mait muudkui anus: "Palun ära hakka jälle!" Elinalt järgnes siis klassikaks saanud lause: "Kes siin tülitseb, ütle, kes siin tülitseb?"

Kui Mait õigustas end, et ta tahtis ju olla aus ja sellepärast rääkis kõik ära, põrutas Elina: "Aus mees ei roni teise naise voodisse!" Maidul polnud selle peale midagi öelda. Ega see ju vale olnud, mida ta abikaasa ütles.

Mu meelest kuttavate jaoks muutus nende elu aina enam mõistatuseks. Elina oli valinud edasiseks kooseluks viisi, mis neid mõlemaid maksimaalselt räsis. Maja oli valmis, aga neil polnud mingit isu sinna elama kolida. Elina kahanes väga peenikeseks nagu anorektik, sest tal kadus söögiisu. Ta hakkas käima tihti surnuaias hulkumas, sest see pidavat tuge andma.
Ta ei ole mehele andestanud, aga tahab temaga endiselt koos elada. Mait, kes oli nii töökas ja korralik, on hakanud taas suitsetama ja jooma. Ja laps elab kogu aeg nende pingete keskel.

Ma üritasin Elinat veenda, et nad majja sisse koliks. Siis oleks pere uue tegevusega hõivatud ja ümbrus ka täiesti uus. Elina ütles, et enne kolimist peavad suhted korda saama, ja jätkas Maidu alandamist. Küll aga hakkasid nad Elina algatusel käima perenõustaja juures, et oma suhet parandada.

Perenõustaja juures käimine võttis mind ausalt öelda juba muigama valulisest draamast hoolimata. Kui Elina jätkab Maidu alandamist, siis mida imet see nõustaja saab teha?
Jas see pole veel kõik. Küsisin ükskord Maidult niisama, kas ta selle teise naise juures ka veel käib. Ja Mait vastas mu suureks üllatuseks, et käib küll, kuna ei saa ilma temata. Ja kinnitas kohe samas, et tahab siiski Elinaga elada. Üldse ei kadesta perenõustajat, kes nende harmoonilise koosleu peab taastama.
Maidule tuli pisar silma, kui ta lisas: "Poleks ma midagi Elinale rääkinud, oleks meil kõik hästi!"

Lahendus paistab kõrvalt vaadates ometi lihtne: Elina peab jätma oma tänitamise ja Mait peab jätma teise naise, kui nad tahavad oma suhet parandada. Kui ei taha, siis mingu lahku ja ärgu hävitagu teineteise ja lapse tervist. Aga nad ei tee kumbagi ning piinavad iseennast ja teineteist edasi.