Õige pea vahetas ka ema elukohta, nii et meie kõigi ühisesse kodupaika polnud mul enam asja. Isa ja tema perega suhtlesime nagu seltskondlikus mõttes ja peamiselt elektroonilisel teel. Isa tundis huvi mu käekäigu vastu, pakkus alati abi, kutsus külla. Aga minul oli siis juba igati sisukas ja edukas tudengipõlv, sain eluga hästi hakkama ega tundnud puudust isa pere ja kasuõega suhtlemisest. Viimane saatis mulle aegajalt oma lapselikke joonistusi, kirjutas oma mõtetest, aga need kõik polnud mulle kuigi tähtsad. Ma ei osanud ega pidanud ka vajalikuks suhelda plikaga, kes oli lapseea ja teismelisuse piiril. Muide, mu ükskõiksust või möödavaatamist ei pannud mulle ka keegi pahaks.

Kaks viimast ülikooliaastat õppisin välismaal, mille kestel olid kontaktid isegi emaga rohkem kui kesised. Ja jõudsid kriisini, kui teatasin mõlemale vanemale, et kavatsen kodumaale naasta koos naisega, kelle nahavärv oli veidi tumedam kui meie kodumaal tavapärane.

Selles tüdrukus leidsin mitte üksi veetleva naise, vaid tõelise mõttekaaslase igas suhtes. Omamoodi oli just tema mulle maailma avajaks, mille eest talle tänini tõeliselt tänulik olen. Olulises mõttes kujundas tema mu mitte ainult täiskasvanud meheks, vaid just inimeseks.

Ema teatas mulle kategooriliselt, et võtku ma aru pähe. Isa reaktsioon oli väljapeetum - küllap sa tead ise, mida teed. Kodumaale saabusimegi seadusliku abielupaarina ja alustasime iseseisesvat elu.
Isa pere ja kasuõega siiski kohtusin. Nimelt kutsus isa ühel päeval, et äkki tuleksin korraks ja annaksin talle nõu tulevase remondi asjus. Sain aru, et see oli ilus katse nagu mingit silda luua. Läksin hommikul, kui kasuõde just valmistus kooli minema. Me polnud teineteist näinud üle nelja aasta.

Ega seegi kohtumine olnud rohkemat kui põgus teretamine. Ta polnud veel ärganudki, kui mina redeliga mööda seinu ronisin ja isa juhatusel neid mõõtsin. Aga selle veerandtunni jooksul leidis aset veel üks sündmus.

Nimelt tuli meile mu õe klassiõde ja sõbranna, samuti 14-aastane - nad olid lihtsalt harjunud koos kooli minema. Sihuke nääpsuke, mitte midagi ütleva välimusega teismeline. Seisis esikus, ranits seljas, ja vaatas pärast arglikku teretamist vaikides minu poole alt üles. Suurte, ebamaiselt sügavsiniste silmadega justnagu otse hinge. Nende silmade iseärelik pilk tuli mulle veel kaua meelde.
Juba esimese poole aasta jooksul kujunes mu abielu aga õige keeruliseks. Mu naine ütles, et ei tunne end siin nii mugavalt ja me poleks pidanud abielluma. Veel mõned kuud vastastikust vaikimist ja teineteisest möödarääkimist ning ta sõitis ära, ilma et oleks mu vanematega isegi kohtunud.

Sain temast aru. Ta võis end tõesti üksikuna tunda. Me suhtlesime edasi ja käisin tal külas, aga jõudsime isekeskis üha selgemale tõdemusele, et me ei sobi paari. Tagantjärgi mõeldes olin mina temale ehk lihtsalt omamoodi eksootika ning tema mulle tark ja huvitav inimene rohkem kui kirglikult armastatud naine. Veel aasta hiljem läksime päriselt lahku.

Mina jäin kodumaale, kus koos kunagiste kursusevendadega asutasime oma firma. Olin kurguni töös, nii et oma hingehädadele polnud mahti mõeldagi. Ja ega neid õigupoolest eriti olnudki, kui ausalt tunnistada. Kui ebamäärased suhted vanematega, eriti emaga, välja jätta.

Mu poolõde lõpetas just gümnaasiumi ja pidas ka minuga aru, kuhu edasi õppima minna. Temast oli saanud väga meeldiv ja arukas tüdruk, kellega oli huvitav suhelda - vanusevahe enam ei seganud. Ja kuna ta Tallinna õppima tuli, kus minagi tänini elan, siis kohtusime päris tihti. Elu paistis kõigiti nagu normis olevat. Aga siis viskas õde viguri.

Ta oli kahekümnene, kui teatas, et läheb mehele! Tema väljavalitu osutus küll väärikaks kandidaadiks - temast aastat viis vanemaks tubliks noorhärraks, aga loomulikult tahtnuks me kõik, et õde enne kooli lõpetaks. Tema kinnitas, et kõik saab tehtud.

Tseremoonia ja väike romantiline pidu leidsid õe soovil aset tema ja kunagi ju ka minu kodukohas. Külaliste seas oli mitmeid meie kunagisi ühiseid tuttavaid, kaasa arvatud ka õe lapsepõlvesõbrannad. Viimaseid mina ju praktiliselt ei tundnud, kaasa arvatud ühte kaunitari, keda mulle tutvustades arvas õde, et tema mäletamist mööda oleme me kohtunud. Ja kui need silmad mulle siis sügavalt jälle otsekui hinge vaatasid, möönsin, et nõnda see on.

Sellest päevast alates polnud mu süda enam vaba. Pidasin enesega pikki siseheitlusi, enne kui sellest tundest oma õele pihtisin ja temalt nõu küsisin, mida edasi teha. Õde läks elevusse ja rõõmustas, sest tema sõbrannagi oli minu isiku vastu huvi tundnud. Kui olime paar korda õe peres uuesti kokku puutunud, kutsusin ta kohtama.

Mu elu algas nagu uuesti. Olin nagu seitsmendas taevas, kui ta mulle pihtis, et mäletab meie esimest kohtumist nii selgesti, nagu olnuks see eile. Siis, kui tema mulle toona alt üles otsa vaatas, olevat ta mu õde kadestades mõelnud, et küll on tore vend. Ja veel: ma olevat talle tundunud suur ja ilus.

Ainus põhjus, mis mind mõnda aega tagasi hoidis talle abieluettepanekut tegemast, oli see kümneaastane vanusevahe. Naljakas, et pidin järjekordselt pelgama vanemate taunivat arvamust. Emalt ei jäänud see tulemata - tema hoiatas, et ärgu ma imestagu, kui natukese aja pärast jälle tühjade pihkudega jään, kui naine leiab noorema.

Seni pole jäänud. Oleme kuus aastat abielus olnud, meil on kaks last, ilus kodu ja ikka veel suur armastus.
Tuletame sageli meelde seda meie esimest vaikivat kohtumist ja oleme kindlad, et saatus juba siis ära otsustas, et oleme määratud taas kokku saama ja jääma.