Mattiase lugu: see naine oli mu n-ö ära märkinud ja teinud tutvumisplaani

 (8)

Mattiase lugu: see naine oli mu n-ö ära märkinud ja teinud tutvumisplaani
Lacie Slezak/Unsplash

Ootasin Tallinnas bussipeatuses bussi ja tegin ajaviiteks suitsu, kui kuulsin selja tagant samme ja keegi mul pihkudega silmad kinni kattis. Neid puudutades adusin, et tegemist on naise kätega, aga keegi midagi ei öelnud. Püüdsin käsi eemaldada, aga ta surus neid nii tugevasti, et pidin jõuga lahti rabelema. Sekundite jooksul käis peast läbi mõte, et vist mingi maniakk. Suur oli mu üllatus, kui mu ees seisis võõras tüdruk, silmad ehmatusest pärani.

Tema sai esimesena sõnad suhu ja muudkui vabandas punastades, et ma olevat selja tagant nii kasvult kui rõivastuselt olnud täpselt ühe tema hea tuttava moodi, keda ta ammu näinud polnud. Arusaadav - teksad ja nahkjope ju välimust eriti originaalseks ei tee.

Mina vabandasin samuti, et natuke liiga jõuliselt reageerisin. Lõpuks naersime mõlemad, saates silmadega bussi, mille saabumist ma polnud märganudki. Tüdruk ei kiirustanud lahkuma ja tegi mulle oma suurte roheliste silmadega äkki otse silma vaadates ettepaneku kohvi jooma minna, nagu temapoolseks vabanduseks või nii... Loomulikult polnud sobiv keelduda, pealegi mul polnud kuskile kiiret.

Loe veel

Mida põhjalikumalt ma teda silmitsesin, seda enam vaimustusin. Ta oli väga ilus, kusjuures mitte standardne, vaid mingi erilise sarmiga. Eriline oli ka ta hääl, kume ja soe, ja tema oskus nagu otse hinge vaadata. Ta olekus polnud jälgegi edevusest, maneerist end kuidagi välja pakkuda. Sain kuulda, et ta on majandustudeng ja vanemad elavad maal. Seda kõike rääkis ta kuidagi enesestmõistetavalt, ilma et oleksin midagi otse küsinud. Minult ei küsinud ta midagi peale nime. Ka see äratas sümpaatiat. Nii et olin üsna pettunud, kui ta minema asutas. Ja olin rõõmus, kui ta vähimagi puiklemiseta mulle oma telefoninumbri andis, minu oma küsimata.

Seotud lood:

Sellest päevast peale jäin nende roheliste silmade kütkesse ja olin jube õnnelik. Hakkasime regulaarselt kohtuma ja mida lähemalt teda tundma õppisin, seda enam vaimustusin - niisugust tüdrukut polnud mul kunagi olnud.

Ta oli sportliku elustiiliga nagu minagi. „Läki klubisse" asemel pakkus ikka pigem „läki rullitama või rattaga sõitma". Või kui vahel klubides ja kohvikutes käisimegi, ei oodanud ta mult mingit kostitamist, vaid pigem ütles ise, et tahan sulle välja teha. Ta oli palju lugenud ja teadis luuletusi peast. Kui talle millist tahes ettevõtmist pakkusin, ei hakanud ta kunagi kauplema, et miks me sinna lähme, mis ma selga panen jne, vaid küsis ainult, kus me kokku saame. Ta meeldis mu sõpradele oma laheda oleku poolest ja tänu sellelegi, et ei püüdnud mu suhtlemist nendega ilmaski piirata.

Pärast paarikuulist suhtlemist olin juba kindlalt seda meelt, et olen temas leidnud oma ainsa ja õige. Kui ta suvevaheajaks maale vanemate juurde minema valmistus, tundsin, et ei suuda ilma temata, ja võtsin ta enese juurde elama, kavatsusega enne järgmist õppeaastat abielluda. Olin veendunud, et nüüd on selleks paras aeg - olin 26 aastat vana, töö ja kahetoaline korter olemas ja mul polnud kahtlust selles, et meie armastus on vastastikune.

Ega asjata räägita, et inimest enne päriselt tundma ei õpi, kui temaga ühe katuse all elad. Selle meeldivamaks pooleks oli näiteks, et mu tulevane tegi imehästi süüa - eimillestki ja mängleva kergusega, selle peale oli tal eriline anne. Ei nõudnud iialgi, et osta seda või teist, tõi oma raha eest süüa jne.

Minu pigem puudus kui voorus on korraarmastus - mulle meeldib, et elamine oleks puhas ja kõik oma kindlal kohal. Temal olid aga teistmoodi harjumused. Näiteks ei pesnud ta nõusid enne, kui kraanikauss oli neid juba kuhjaga täis. Ta ütles, et iga üksiku nõu pesemine on liigne tüli ja veekulu, aga küllap õigustuseks. Harva, kui ta hommikul voodi üles tegi – milleks, sest magamistoas ju võõrad ei käi ja pealegi on õhtul hea kähku voodisse hüpata. Toolileenidele tekkis riietest tihti terve kiht - kohe käepärast võtta, ilma et peaks kapis tuhnima... Polnud ime, kui mõni intiimne pesutükk otse arvuti kõrval vedeles. Vanniriiulitel olid kreemid segi hambapastade ja harjadega, jalanõusid andis koridoris paari panna... Kui talle selle eest huumoriga pooleks märkusi tegin, naeris ta selle välja kui väikekodanliku nõmeduse ja väitis, et elu peab mõnus olema, mitte nagu sõjaväes. Mingil hetkel olin juba rahul, et ma talle veel abieluettepanekut polnud teinud.

Ühel ööl, mil järjekordselt igasugu jutte heietasime, küsisin niisama jutu jätkuks, kas ta seda oma tuttavat pole enam kohanud, kelle pähe ta mind „kinni rabas". Ta kihistas naeru ja teatas, et see kõik polnud üldse nii.

Tegelikult polnud ma kellegi sarnane. Ta oli mind enne juba mitu korda näinud, sest üks ta sõbranna elas meie kandis. Ta oli mu n-ö ära märkinud ja teinud plaani, kuidas minuga tuttavaks saada, kuni mõtles välja selle viisi.

Suutsin jahmatust hästi varjata ja õhutasin takka, kas ta on veel kellegagi niimoodi tutvunud. Imelikul kombel läks ta lausa hasarti...
Talle ei meeldivat sellised banaalsed tutvumisviisid nagu lillede saatmine või „tütarlaps, kas me mitte juba kuskil kohtunud pole". Tema eelistab ise initsiatiivi haarata ja originaalitseda. Näiteks ühe mehega tutvumiseks ronis ta mööda vihmaveetoru tolle kolmanda korruse rõdule, ühe vetelpäästja „püüdmiseks" sumas meelega sügavasse vette ja karjus siis appi...

Mäletasin hästi ta ehtsalt ehmunud silmi toona seal peatuses ja tundsin, kuidas meie vahelt jooksis läbi jäine iil. Lõpuks sädistas, et talle ei meeldi igav elu ja ärgu mina igavaks meheks muutugu.
Armastasin teda, aga andsin enesele aru, et perekonna loomine temaga on utoopia. Ilmselt tajus ta seda ja muutus sügise lähenedes ise aina norivamaks. Harva käisime koos väljas või võtsime midagi koos ette, kummalgi tekksid oma käigud ja toimetused. Kui proovisin ette kujutada, et eredamate elamuste nimel võib ta mind ehk pettagi, ei tundnud ma midagi.

Kord ühel vihmasel augustipäeval valmistusin minema sõbra juurde. Kuna vihma tibutas, hakkasin otsima seda oma ajaloolist nahktagi. Ei leidnud kusagilt ja küsisin, ehk teab tema, kus see on. Olime üsna ühes mõõdus ja temagi kandis seda vahel. Algul ta ei saanud nagu aru, siis heitis, et ah selle andis ta kevadel sõbranna pojale. See käis toonil, nagu oleks jutt näputäiest soolast naabrinaisele.
Nüüd hakkasin mõtlema, kuidas seda suhet võimalikult delikaatselt lõpetada. Andsin enesele aru ka sellest, et kindlasti hakkan temast puudust tundma, aga küll ma selle välja kannatan. Ja siis otsustas saatus minu eest.

Ühel õhtul, kui hilja koju saabusin, olid aknad pimedad, korter tühi ja köögikapil kiri. Selles selgitas ta, et uuendas suhted sellega, kellega ta mind segamini ajas, et aitäh ja ärgu ma teda otsigu.
Polnud kuudki möödas sellest, mil ta rääkis, et see segiajamine oli tema fantaasia vili! Kas unustas oma vale ära või oli tal minust niivõrd ükskõik?

See oli mu möödunud suve lugu. Sestpeale pole ei tema minuga ühendust otsinud ega mina temaga. Meenutan teda hellusega ja tänan, et ta korraks mu saatusse sisse põikas.

Lugu ilmus Nelli Teatajas

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised