Meelikese lugu: ta hakkas vähehaaval kodust nagu eemale hoidma

 (13)

Meelikese lugu: ta hakkas vähehaaval kodust nagu eemale hoidma
Foto on illustreeriv.Unsplash.com

„Kui mehele läksin, oli kogu tutvuskond rohkem elevil kui ma ise. Vanemad kiitsid mu valiku heaks, sõbrannad ahhetasid ja kadestasid, et kus on ikka ilus paar ja kui hea partii sa teed. Mina ise olin lihtsalt õnnelik,“ alustab Meelike oma lugu.

Olin siis 24aastane ja ametis sugulase kosmeetikafirmas. Ostsin korteri. Oskasin oma tööd teha ja asju ajada ning ülemused olid minuga rahul. Elu nagu pildiraamat. Tegelikult oligi. Mu mees oli tehnilise haridusega ja märkimisväärse loomingulise soonega, heasoovlik ja avatud. Meile meeldis koos teha mida iganes ja maailma asjade üle oli huvitav arutleda. Mnd võlus tema originaalne mõtteviis ja isemoodi loogika. Meil oli koos hea olla.

Ainuke, millest me konkreetselt siis veel üldse ei rääkinud, oli lastesaamine. Kui mu esimene rasedus nurjus, pidin läbi tegema igasugu turgutusprotseduure. Arst soovitas mõned aastad kosuda. Siis leidsime mehega, et selle asjaga on veel aega.
Meil polnud iialgi märkimisväärseid lahkhelisid sel teemal, kas ja kuhu reisima minna, mida osta ja millele üldse raha kulutada. Pärast seda, kui ma oma firmas ka osanikuks sain, teenis mees küll minust vähem, aga loomult heldemeelsena meeldis talle aina mind ja ka meie sõpru kingitustega üllatada. Olin tema üle lausa uhke. Meil oli ühine „rahapada” majanduskuludeks, aga jooksvateks kuludeks enda raha kulutamise kohta me teineteiselt aru ei pärinud.
Ja kiiduväärt oli seegi, kui osavasti ja maitsekalt mees oma kätega kodus midagi pidevalt ümber ja ilusamaks tegi.

Loe veel

Seotud lood:

Aga just sedasorti tegutsemine tõi meie kolmandal kooseluaastal esimese konflikti majja. Ükskord, kui olin viis päeva vana sõbranna juures Pärnus suvitanud, vaatas mulle naastes elutoast vastu üüratu nurgadiivan. Ilus tegelikult, aga minu arvates oli senist kolm aastat tagasi ostetut täiesti mõttetu välja vahetada. Mu vaiksest porinast kasvas suurem, kui kuulsin, et uue diivani lasi ta teha oma projekti põhjal, mis niigi kopsaka hinna lausa uskumatuks ajas. Tõeline tusk tabas mind aga siis, kui tuli välja, et selleks „projektiks“ oli ta ära kulutanud lõviosa meie tagavarast, millega kavatsesime ühe pikema reisi ette võtta.

Lõpuks muidugi leppisime kokku, et sedalaadi ostude üle peame ikka enne nõu. Paraku tuli varsti välja, et vett see kokkulepe tema poolt ei pidanud. See juhtus siis, kui ta sellesama diivani kohal senised pildid välja vahetas, ostis teosed otse salongist ja kasutas ikka sama rahaallikat. Tõeliselt solvav oli see, et ta need endised ja sugugi mitte väärtusetud, mis olid pärit mu lapsepõlvekodust, andis ta lihtsalt mingitele oma sõpradele. Ise suur kunstihuviline... Aga ei ma neelasin alla tema lihtsameelse põhjenduse plaanitud reisi asjus, et see jääb meil ju praegu niikuinii ära ja küll järgmisel suvel vaatame.
Minu kodus oli ka isa majas peremees ja mulle see meeldis, aga mu kalli mehe selline ellusuhtumine tundus mulle liialt poisikeselik. Sedapuhku lõppes jutt minu poolt sellega, et päris rohutirtsudena ei saa siiski elada ja kui lähiajal pere järelkasvugi plaanime...

Näiliselt polnud meie suhtega midagi lahti, aga lapsesaamisest rääkimine oli potentsiaalsele isale aina vastumeelsem. Ta hakkas vähehaaval kodust rohkem nagu eemale hoidma, siginesid mingid isevärki ametisõidud ja sagenesid koosistumised sõpradega. Enamikku neist ma tundsin ja polnud nende kohta midagi paha arvata, aga mu mees hakkas end taas justkui poissmehena tundma ja enda välimuse eest rohkem hoolitsema. Ja see oli hoopis teine lugu.

Edasi järgnes see, et ta jättis oma telefonikõnedele minu läheduses vastamata või läks vannituppa rääkima. Ta ei jätnud enam telefoni lauale või mõnele kapinurgale. Mul hakkas loomulikult kahtlusi tekkima. Kuni kord üks tema kolleeg mulle kogemata lihtsameelselt mainis, kellega mu mees aega veedab. Tõeks sai mu kahtlus ühe konkreetse noore daami suhtes, kellega koos teda ise olin näinud ja kelle ta ütles olevat kolleegi.

Ma ei osanudki enesele aru anda, kas olin rohkem raevus või paanikas. Sundisin end rahunema, sest nüüd vajas edaspidine tõsisemat mõtlemist. Lahutusmõtteid pidasin siiski veel liialt arututeks.

Ma mõtlesin ja mõtlesin ja jälgisin meest, aga ei jõudnud mingi lahenduseni, kuni vajadus selleks hakkas vähehaaval ära langema. Mu armas mees muutus ilma tõsise jutuajamiseta. Ta kõndis vabatahtlikult nüüd nagu nööri mööda – oli viksilt kodus, rahmeldas majapidamises, rassis oma autotöökoja uuendamise kallal ja suhtus rahasse aruka aupaklikkusega.

Järgnenud aasta jooksul tõdesin vaikse imestusega, kuivõrd ta kaldus justnagu teise äärmusse. Ei hoolitsenud enam oma välimuse eest nagu endiselt, oli aina vaikivam, aga tema kõnepruuki sugenes mingi robustsus, millest seni polnud märkigi olnud. Ühiselt veetsime me nüüd vaba aega ainult kõige proosalisemate toimingute juuures. Päris kõhe oli mul endale tunnistada, et enam polnud teineteisega justkui millestki rääkida.

Mu südametunnistus hakkas vaevama. Leidsin, et peaksin teda proovima taas kuidagi n-ö ellu äratada. Tundes ta iseloomulikku omadust vaimustuda ja mäletades ta kunagist huvi fotograafia vastu, tutvustasin teda ühe oma vana tuttava soomlasest fotograafiga. Ja mees võttiski tuld – enam ei rääkinudki muust kui tänapäeva sellealastest võimalustest. Kinkisin talle sünnipäevaks siis korraliku kaamera.

Ta tegi päris imelisi edusamme, oli aktiivne ja talle pakuti isegi fototööd. Tekkis lisatuluallikas. Mul oli hea meel, aga vara rõõmustasin, sest kodust eemal viibimine sai talle tasapisi jälle enesestmõistetavaks. Meie sissetulek sellest ei kasvanud, sete tema teenitud raha kulus tal enda peale. Jälle teine naine?

Olime justkui peatuses, kus me juba olime olnud ja ka lapsest ei tahtnud ta rääkida.
Lähedastele sõbrannadele ei rääkinud ma midagi oma muredest, küll aga imestasid kunagi meie abielust vaimustatud sõbrannad, miks ma nii ükskõikne olen... Närvidele käis see teema, aga vaikisin, kuigi mõtteis keerles igavene segapuder. Kuni ükskord, oodates teda koju, otsustasin ette võtta ausa jutuajamise teemal, mis meist siis edasi saab.

Päev enne seda tegin kodus suurpuhastust. Tema nn töötuba, milles ta vahel terveid öid oma elektroonika keskel veetis, koristas ta üldiselt ise, sest seal pidi kõik tema käe järgi seisma. Aga seal oli tolmune. Otsustasin põhjalikuma koristuse käsile võtta, samas mitte mingeid ümberkorraldusi teha.

Selles toas oli ka diivanvoodi, mille aluse tahtsin tolmuimejaga korralikult üle uuristada. Otse nurgas ühe diivanijala taga jäi aga mingi pehme asi ette takistus ette. Kummardusin uurima ja tõmbasin sealt välja ta vana spordikoti. Imestasin, miks see niisuguse kohas on. Tõmbasin suurest uudishimust luku lahti... Olen mõelnud, et oleksin sel hetkel tahtnud ka ise oma nägu näha... Kotis oli vanade dresside all palju hoolikalt plastikusse pakitud rahatähti! Ah siis sellepärast tundusid meie kulud mulle vahel liiga suured ja tema tulud liiga kiiresti haihtuvad, aga mul polnud mul sellega tegelemiseks ei aega ega soovi.

Ei mäleta enam, kui kaua ma diivanil istusin, enne kui jalad alla sain. Tegin koti tolmust puhtaks, raha ei puutunud ja viisin koti esikusse. Kui mees saabus, ulatasin koti ja palusin tal sedamaid minna, öeldes, et selle koti sisu aitab tal lahutuseni vastu pidada...
Lahutasime siivsalt. Ma ei tea temast muud, kui et ta elab nüüd Soomes ja kuuldavasti on tal ka elukaaslane. Ma ei saanudki teada, kas tol päeval, kui teda pärast koti leidmist koju ootasin, oli ta mõne naisega või mitte.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised