Mees kutsub üles armukadetsejaid mitte partneri ja tema armukesega arveid klaarima

 (47)

Mees kutsub üles armukadetsejaid mitte partneri ja tema armukesega arveid klaarima
Unsplash.com

„Mind hämmastavad inimesed, kes raevukalt vihkavad abielus meeste armukesi. Miks, seda saate aru minu jutustust lugedes,“ alustab Karl oma lugu.

Oleme naisega abielus varsti juba kakskümmend viis aastat. Mina olen 47, tema 45. Paar aastat tagasi hakkas mul ilmselt natuke ka ületöötamise tulemusena tervis jupsima – vererõhk oli pidevalt liiga kõrge, siis tekkis unetus, viirushaigused pääsesid kergesti ligi ja mõistagi kerkisid probleemid potentsiga.

Arstikabinettide külastamine sai tavapäraseks. Tabletid, süstid ja palju nõuandeid. Ent läksin aina närvilisemaks, sest tundsin kõigele vaatamata, kuidas mehejõud mu maha jätab ja eluisu väheneb. Tekkisid piinlikud kokkupõrked kolleegidega ja aina tõsisemad ütlemised kodus. Tundsime naisega mõlemad aina sügavamat võõrdumust. Oli tõesti hetki, mil mõtlesin isegi elust lahkumisest. Nõnda kestis see ligi aasta, kuni sattusin sõprade vahendusel ühe järjekordse arsti vastuvõtule.

Tema soovitas otsesõnu leida enesele mõni naine, kel võib olla analoogseid seksiprobleeme, näiteks frigiidsus, rutiin, võõrdumus intiimelust õige partneri puudumine pärast. Esimese hooga tundus selline ettepanek šokeeriv, sest ma ju armastasin oma naist ja polnud teda vähemalt viimased viisteist aastat kordagi petnud! Aga arst selgitas rahulikult, et ma ei pea sellepärast ju oma naist maha jätma!

Seotud lood:

Šokk šokiks, aga see mõte ei läinud enam peast. Suhtlusringkond oli meil naisega ju alati ühine olnud, kolleegide seas tuli romaane üliharva ette. Tundus, et sobivat kandidaati on võimatu leida. Siis aga tuli minu osakonda tööle uus kolleeg, minu naisest paar aastat noorem üksikema. Ta oli mulle otsekohe sümpaatne ja suhtlemise tihenedes sümpaatsemaks muutus. Ma ei rääkinud talle oma probleemidest, vaid püüdsin kõigepealt välja peilida tema omad. Ja sain juba varsti jälile, et temast võikski saada mulle sobiv "terapeut". Olime umbes paar kuud tuttavad, kui talle siivutu ettepaneku tegin. Ta lubas järele mõelda, aga andis kohe mõista, et see on võimalik.

Loe veel

Peale töö juures suhtlemise hakkasime pidama romantilisi õhtuid tema korteris kord iga kahe-kolme nädala järel, nautides neid täiel määral. Paari kuu pärast aga lähetati ta kolmeks kuuks meie firma teise filiaali, nii et kohtumised jäid harvemaks, kuigi päriselt me sidet ei kaotanud. Samal ajal sain ühe kolleegi sünnipäeval tuttavaks veel ühe daamiga, mu senisest kahest naisest veel veidi noorema ja tunduvalt temperamentsemaga. Tema oli abielus. Ta intellektuaalne tase polnud mulle küll nii huvipakkuv, aga seevastu võlus ta aga oma heasoovlikkuse ja siirusega. Üsna pea kurtis ta ilma ilustamata oma probleemi, et oma mehega seksides ei tunne ta end üldse naisena. Kuna ta mulle eriliselt erutavalt mõjus, said meist varsti samuti armukesed.

Kui mu kolleeg oma pikemalt ametilähetuselt tagasi tuli, jätkasin ka temaga suhtlemist endises rütmis. Kord kahe nädala tagant temaga, kord nädalas oma viimse väljavalituga. Ei möödunud poolt aastatki, kui olin lahti saanud oma potentsiprobleemidest. Ka muud tervisenäitajad läksid normi! Kodurahu taastus ja tööle läksin lustiga - kogu elu sai mitte endised, vaid hoopis erksamad värvid. Ja mis omakorda mainimist väärt - uut hingust on tunda ka kõigi kolme naise juures. Nende silmad säravad ja nad tunduvad vähemalt mulle justkui nooremad. Mu viimane väljavalitu pihtis, et nüüd on tal ka mehega kõik parem.

Umbes aasta tagasi sai mu naine tema olemasolust teada - "heasoovijatest" pole ju kunagi ega kusagil puudust olnud. Aga mul on tark naine. Õnneks suhtus ta pärast nii pikki kooseluaastaid sellesse uudisesse filosoofilise rahuga, mainides vaid, et kuna see mulle mõjub hästi, ju siis tallegi. Me lihtsalt ei räägi sellest, pealegi on kompensatsiooniks on vahel taastunud intiimsuhted.

Ma pole liiderdaja ega naistekütt! Pole kunagi taga ajanud miniseelikutes pikki jalgu. Sedasama võin kinnitada ka oma kahe "terapeudi" kohta: nad pole prostituudid, vaid isegi väga kõlbelised naised. Mõlemad on väärikad pereemad, teine neist armastab endiselt oma meest ega läheks temast iialgi lahku nagu mina oma naisestki mitte. Elu lihtsalt näitas, et meil on ühesugused probleemid, ja me aitasime üksteisel neid lahendada.

Pealegi ega me siis ainult seksiga tegele. Tavaliselt kolme-neljatunnise kohtumise käigus jõuame paljude maailma asjade üle arutleda, otsida lahendust oma kodustele probleemidele, rääkida värsketest kultuurisündmustest jne. Mina tean neist kõike - nende senisest elust, peredest ja sugulastest, olen kursis nende kulinaarsete eelistuste ja oskustega. Ja teavad nemad kõike minust. Meil pole üksteise ees saladusi, kuigi kolmekesi me mõistagi ei kohtu kunagi.

Mis aga puhtalt seksisse puutub, siis nemad on mulle pakkunud selliseid elamusi, mida ma polnud juba aastaid kogenud. Neid pole võimalik sõnades kirjeldada - see on nagu sööst teise galaktikasse. Võin kiitlemata kinnitada, et mehena olen nüüd kaugelt parem kui kakskümmend aastat tagasi.

Mulle ei meeldi neid armukesteks nimetada - selles sõnas on midagi labast. Nad on mulle kaugelt enam. Nagu arstid ja psühhoterapeudid, sõbrad ja omaksed, nagu mina usutavasti neilegi. Meie suhted on nagu ravikuur igale meist omaette. Keegi ei püüa kelleltki midagi ära võtta, perekondi lõhkuda, jutustame oma lähedastest soojuse ja armastusega. Kõigi peresidemed on turvalisemaks muutunud.

Ma ei leia, et sellisel olukorral oleks midagi ühist banaalse petmisega, truudusemurdmisega. Nüüdseks on see kestnud ligi kolm aastat ja me ei kavatse midagi muuta. Muide, umbes aasta tagasi panin tähele, et ka mu naisel on tekkinud oma "psühhoterapeut". Järeldasin seda sellest, kuidas ta korraga justnagu nooremaks ja säravamaks muutus, lausa õide puhkes. Ta käis sagedamini väljas, vahetas garderoobi, oli heas tujus. Ma ei hakka temalt midagi pärima.

Ja nüüd tahaksin küsida: miks peaks mind või minu naisi põlastama või häbistama? Kellele meist on sellised suhted kurja teinud - kas neile naistele, nende peredele või minu naisele? Leian, et oleme kõik ainult võitnud. Nii vestlustest sõprade ja kolleegidega, kas või teie saatuselugudest olen järeldanud, et peaaegu igaühel, eriti meestel, tekib pärast paarikümneaastast kooselu analoogilisi probleeme. Mõni otsib abi viinast, mõni teeb katse uut perekonda luua, aga küllap mõni kasutab ka minu retsepti. Tahaksingi üles kutsuda agressiivseid armukadetsejaid, olgu naisi või mehi, mitte partneri ja tema armukestega arveid klaarima. Sõnalistest rünnakutest, rusikatest või kergemeelsetest lahutusavaldustest pole abi.

Lugu ilmus Nelli Teatajas

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised