Mees tutvus naisega, keda üks austaja kogu aeg jälgis
Ükskord, kui nad istusid Ahti tuttava abielupaariga koos pubis, pani Ahti tähele, et ruumi nurgas üksi istuv mees kogu aeg jälgib neid. Ta küsis sosinal, kas keegi tunneb seda meest, kes neid jälgib. Liilia sosistas, et tema tunneb, aga ta pärast täägib.
Kui nad lahku läksid ja mööda tänavat koju jalutasid, siis Liilia rääkis, et see on tema austaja, aga ta on ohutu. Ahti lausa ehmatas. Selline austaja, kes teab, et tema lemmik läheb mehega õhtust sööma ja jälgib siis neid terve õhtu!
Ahti küsis, kas Liilia siis sellele austajaleei selgitanud, et tema elus on uus mees ja selline austamine pole sobiv. Liilia ütles, et muidugi selgitas, aga too ei saa sellistest asjadest aru. Õigemini see uus mees tema lemmiku elus ei häirinud teda.
Äkki vaatas Ahti selja taha ja nägi, et sadakond meetrit neist tagapool teisel pool teed kõnnib austaja. Ahti lubas, et läheb räägib temaga, aga Liilia tõmbas jõuliselt ta varrukast ja ütles, et mees pole ju mitte midagi teinud. Kui Ahti järele mõtles, siis tõepoolest kellelgi pole keelatud nendega samas pubis istuda või sada meetrit tagapoole mööda tänavat käia.
Ahti hakkas seda meest regulaarselt nägema, kui ta koos Liiliaga oli. Liilia rääkis, et mees on talle korduvalt armastust avaldanud ja tema on lähenemiskatsed tagasi lükanud. Ahti arvas, et ju ta lükkas need ettepaneku tagasi liiga leebelt, kui neid tehti mitu ja mees muudkui tema läheduses julgeb olla. Liilia rääkis, et mees on teda korduvalt maja välisukse juures oodanud. Kui temaga rääkida, et nii ei tohi teha, siis ta justkui saab aru, noogutab ja läheb ära. Aga ta ei vihasta mitte kunagi ja kuu aja pärast võib jälle ukse juures oodata.
Esialgu oli see enda jälgimise tajumine vastik, aga Ahti mõtles, et lõpuks on nad koos vaid kord nädalas. Ahti otsustas, et ta ei tegele selle probleemiga, kuni mees liiga lähedale ei tule. Seda ohtu ei paistnud aga üldse, sest mees oli häbelik. Aga samas tüütu. Jalutad naisega tänaval ja tabad end küsimuselt, kas tüüp jalutab kuskil sabas või täna teda ei ole.
Ahti mõtles, et kui nad koos Liilia juurde lähevad ja mees ukse juures ootab, siis tuleb tõsine jutuajamine. Ei tea, kas see oli juhuslikult nii või oli mees kaval, aga ta ei sattunud kordagi Liiliale päris lähedale, kui Ahti koos naisega oli.
Ükskord, kui Ahti Tallinna vanalinnast Viru keskuse poole jalutas, märkas ta Liiliat ja meest Tammsaare pargis kõrvuti kõndimas. Nad astusid aeglaselt Estonia poole ja vestlesid. Ahti tahtis kohe paari juurde tormata, aga siis jõudis mõelda, et Liilia on lõpuks vaba naine ja võib jalutada, kellega tahab.
Õhtul Ahti loomulikult heistas naisele ja ütles, mida ta päeval pargis nägi.
Liilia ütles, et ta nii ilusasti palus jalutama ja kuna tal aega oli, siis ta ei hakanud ära ütlema, sest mees saab ju niikuinii kogu aeg haiget. Selline suhtumine ikka jahmatas Ahtit.
Ahti suhtles Liiliaga veel mõne kuu, aga ta ei harjunudki ära selle omapärase varjuga, kes neid mitte just kogu aeg, aga regulaarselt saatis. Pealegi oli selgunud, et mehel õnnestub Liiliat aeg-ajalt ka kõnetada ja Liilia ei tõrju teda otsustavalt eemale. Kogu see mehe tegevus oli viisakuse piirides, aga kohutavalt tüütu ja vastik.
Mõne aja pärast lõppes Ahti ja Liilia suhtlemine täielikult. Ahti ei teadnudki, mis Liiliast edasi sai. Poole aasta pärast kutsus aga naine Ahti Facebookis sõbraks. Ta oli Soome tööle läinud. Ta ei kirjutanud, et põgenes oma austaja eest, aga see võis olla üks põhjus. Rohkem see mees-vari või nende enda suhte uuendamine jutuks ei tulnud.