Mehe juures elavad nii endine kui uus naine
Kui Madis veel kolmekümnendates eluaastates oli, siis oli tal mitu paariaastast suhet, aga abielu ja lapsi ei tulnud kellegagi. Madisele meeldis selline vaba mehe elu. Ta oli vahepeal mitu aastat ka välismaal tööl, aga tagasi tuli ikka vaba mehena.
Keskealisena leidis püsiva naise
Siis juba üle neljakümnese mehena tutvus ta linnas ühel peol Maiuga. Nad armusid ja Madis kutsus Maiu majja perenaiseks. Maiu oli noorena lühikest aega abielus olnud, aga lapsi tal polnud. Maiu meeldis kõigile väga, sest oli malbe ja virk naine, kes senise suhteliselt lohaka poissmehemaja lausa läikima lõi ja selle ümber iluaia kujundas.
Madis oli Maiu üle uhke. Ja Maiu oli oma mehe üle uhke. Ta oli õnnelik. Ta tuli suurest linnast töölt ära väiksema palga peale, et saaks rohkem aega Madisele, kodule ja aiale pühendada.
Maiu oli küll täieõiguslik ja väga hea perenaine, aga Madise abikaasat temast siiski ei saanud. Alguses naine ikka lootis, aga no mis ta elul viga oli, et selle dokumendi pärast nüüd nii väga muretsema peaks.
Peremees armus
Kuna suviti käisid neil tihti külalised aiapidudel, said nad kohe aru, et Maiu ja Madise suhted on muutunud pingeliseks. Iga pisikese asja pärast tekkis ütlemisi.
Peagi teadsid teadjamad elanikud, et Madis on armunud endast peaaegu kümme aastat nooremasse Ulvisse ja loomulikult ei võta Maiu seda rahulikult, kui mees igal õhtul enam koju ei tule.
Alguses mees käis ikka Ulvil tolle väikses korteris külas, aga maja oli lõpuks ju Madise oma ja see ei saanud nii jätkuda. Ükskord pidi ikka esimene kord olema, kui ta uue naise oma koju tõi.
Polnud kuhugi minna
Maiu pidi ikka välja kolima ja siis jälle välja kolima, aga siis tasapisi selgus alasti tõde, et tegelikult ta ei teenigi nii palju, et saaks endale korteri üürida. Ta ikka käis linnas mõnda korterit vaatamas ka, aga see oli rohkem nii moe pärast, et Madis näeks, et tegevus käib.
Nõnda Maiu siis elaski alles Madise majas, kui mees uue naise majja tõi. Esimesed nädalad oli väikest viisi võõristamist, aga Maiu sai allkorrusele omaette toa ja ülakorrusele polnud temal üldse asja. See võimaldas Madisel ja Ulvil seal suhteliselt privaatselt elada.
Nii nad selle eluga harjusid. Maiust sai tasapisi nagu majapidajanna, kes hoidis ilma Madise käskimata korras maja alumise korruse ja suure aia. Ka aiatööd tegi ta sellepärast, et see talle väga meeldis. Pärast tema majjakolimist ju iluaed alles tekkiski. Kui Madis veel posimees oli, oli suur osa sellest n-ö majandushoov ja isegi muru ei viitsinud ta kuigi sageli niita, rääkimata lillede või maasikate istutamisest. Nii vaibusid peagi ka jutud Maiu ärakolimisest, sest Madisel polnud esiteks südant teda välja visata ja teiseks oli tal Maiut vaja kodu ja aia korras hoidmiseks. Ja Maiul omakorda polnud jälle kuhugi minna.
Kõik olid rahul
Seega Maiu sai oma kuningriigi ja oli rahul. Tema kuningiriik oli aias ja lõppes esimesel korrusel, Ulvi kuningiik oli aga teisel korrusel ja eriti suures magamistoas, kus kunagi oli elanud ka Maiu. Kuna Ulvil aiatöö vastu huvi polnud, siis mingit konkurentsi naiste vahel ei tekkinud. Niisama aeda puhkama või grillima mahtusid aga ilusasti kõik kolm ja sageli ka veel hulk külalisi.
Ja mitte ainult kolmik ise, vaid ka kõik nende tuttavad harjusid sellega, et isegi nii saab elada - mehe eelmine naine elab esimesel korrusel ja uus naine teisel korrusel. Ja esimene naine ei lähe uue naisega riidu sellepärast, et tema tahaks ka teise korruse suures magamistoas ööbida.
