Mehe uus alluv äratas naise 7 aasta tagused mälestused
Merike ootas sekretäri juures eestoas rahulikult viis minutit, kuni mehe koosolek lõpeb. Kui uks avanes, tõusis ta püsti. Uksest tuli välja lisaks oma mehele ainult üks mees, kes võpatas Merikest nähes.
Abikaasa tutvustas, et see on hiljuti konkursiga tööle võetud müügijuht Ahti. Merike tutvustas end Ahtile. Naine ei mäletanud, et ta üldse oleks kunagi näinud, kuidas inimese otsaette tekivad higimullid, aga Ahti otsaette need tekkisid. Ahti vaatas Merikesele otsa, aga samas punastas sügavalt ja lõi pilgu maha.
Ahti ütles siis kiirustades ja häbelikult, et ta peab minema. Ta kiirustas minema tagurpidi, Merikesele anuvalt otsa vaadates, nagu tahaks pilguga midagi öelda. Merike saatis teda külma pilguga.
Kui Merikese mees autovõtmega tuli, ütles Merike talle muiates, et häbelik müügijuht sul. Mees vastas, et Ahti on tegelikult kõva proff, aga miski pani teda praegu kohmetuma, näiteks võib-olla see, et nii ilus naine ootamatult ukse peale ilmus. Mille peale Merike tänas oma abikaasat komplimendi eest, võttis autovõtmed ja läks.
Oh, Ahti, Ahti, mõtles Merike. Mitu aastat sellest nüüd oligi? Ta luges seitse aastat sellest, kui ta enne ülikooli minekut aasta töötada otsustas ja kutsuti ühte firmasse asendama lapsepuhkusele läinud assistenti. Abielus ja noor isa Ahti oli seal firmas töötanud siis juba mitu aastat ja pani Merikesele kohe silma peale. Ahti kurameeris temaga niivõrd andunult, et see oli kohati nii tüütu kui naljakas. Ahti istus sageli tema juures ja rääkis lugusid. Ta tõi lilli ja kingitusi. Igal firmapeol tantsis ainult Merikesega. Merike nägi vahel lausa unes Ahti armunud pilku ja mahedaks tehtud häält. Mees oli jäägitult andunud kavaler, kuigi ise oli abielus ja isa.
Ahti ei kartnud napsitanud peaga isegi Merikese vanemaid. Ta ei andnud küll nende maja uksekella, aga esitas kitarri saatel laule Merikese akna all. Vanemad võtsid asja naljaga ja ka Merike ei olnud vihane. Ta ei olnud Ahtisse armunud, küll aga meelitatud, et mees niisuguseid meeletusi tegi.
Merike oli siis endas kindel ja tal on ka tagantjärele hea meel, et ta Ahtiga seiklust ei alustanud, kuigi vahel kiusatus oli ja suudluseni nad siiski jõudsid. Merike oli ju vaba ja Ahti oli kena ja heasüdamlik mees, miks tema pidi muretsema Ahti abielu pärast, kui Ahti ise ei muretsenud. Aga ilmselt abielu ja laps Ahti tema jaoks siiski blokeerisidki.
Ahti naine vist ei saanud sellest hullusest mitte kunagi teada. Ju ei leidunud ühtegi „heategijat“, kes ette oleks kandnud.
Hullumeelse kurameerimise lõpetas Merikese pealinna kolimine ja õppima minek. Ahti saatis vahel ikka armunud sõnumeid ja helistas, aga peagi sai Merike tuttavaks oma tulevase mehega ja ta vahetas oma telefoninumbri ära. Mitte Ahti pärast, vaid mees leidis soodsa lepingu teise operaatori juures.
Nii lõppeski see lugu Ahtiga. Kõik need aastad ei teadnud ta Ahtist midagi. Ei tundnud huvi ka. Miks peakski. Kuigi vahel Merike mõtles, et kui Ahti oleks tõsiselt armunud olnud, siis ta oleks natuke teistmoodi käitunud. Selles loos oli Merikese meelest ikka palju esinemist ja katsetamist, kas „saan kätte“. Ja armunud mees ei loobuks ka nii lihtsalt.
Nüüd mõtles Merike aga sellest, kui hirmul võib Ahti olla oma mineviku pärast. Nii tegija mees ja samas kuidas ta värises, et Merike ütleb midagi! Milline hirmuäratav võim mu käes on, mõtles Merike. Mitte et tema tore abikaasa loost teada saades Ahti peale viha hakkaks pidama, aga Ahtil endal oleks küllap nii häbi, et tal oleks raske edasi töötada. Nii arutles Merike.
Nii elab Ahti hirmus, et Merike räägib oma mehele selle loo ära. Aga Merike ei tee seda. Tal on Ahtist kahju, sest ta ju nägi hilisemate kohtumiste põhjal oma mehe firmas, kui hirmul Ahti on, et Merike võib tema armuseiklustest rääkida.
Niisiis otsustas Merike, et ta ei räägi mitte kunagi. Samas ei kavatse ta ka Ahtit lohutada, et ärgu muretsegu. Merike arvab, et elus ei tohigi teha midagi niisugust, mida nii hirmsasti häbenema peab. Nii et häbenegu nüüd.
