Meriti lugu: alles siis, kui oli möödunud mitu päeva täis teadmatust ja meeleheidet, selgus tema ema abiga tõde

 (4)

Meriti lugu: alles siis, kui oli möödunud mitu päeva täis teadmatust ja meeleheidet, selgus tema ema abiga tõde
Tomas Salas/Unsplash

„Olin sel suvel teist aastat lahus, mul polnud ühtegi tõsist suhet ega ka erilist kihku uueks alguseks. Kuna elasin Tallinnas Pelgurannas, käisin kevadest saati Stroomi rannas päevitamas. Ühel päeval, kui raamatut lugesin, sammus minu suunas mees, kott kaenlas," alustab Merit oma lugu.

Kuna suitsetasin, arvasin, et tuleb suitsu küsima. Aga tema ei teinud mind nägemagi, kuigi tuli suisa minuni. Vaatasin, et võib olla minust ehk kümme aastat vanem, aga muidu meeldiva välimusega ja puhas. Ta kraamis oma pleedi välja, tõmbas selle sirgu minu omast vaevalt poole meetri kaugusel ja hakkas end lahti koorima.

Loomulikult ei teinud ma temast välja. Imestasin küll, et ümberringi vaba maad ligi saja meetri raadiuses, aga too poeb külje alla. Tundus, et see pole ikka õige asi. Ma kargasin püsti, haarasin oma pleedi ja vedasin selle temast oma paarkümmend meetrit eemale. Jõudsin just uuesti maha heita, kui nägin silmanurgast, et tema teeb sedasama ja seab end mulle jälle lähemale.

Tõusin istuma ja küsisin, kas pole veider või isegi kasvatamatu nii külje alla tulla, kui ruumi ju laialt. Tema manas näole täiesti mõistmatu ilme ja küsis, mis mind segab. Ja selgitas, et see ikka justkui linnamaa, mitte minu eramaa. Ja et tal pole kavatsustki mind segada. No jäin oma tekile ootama, mis edasi saab, mõeldes, et lesi terviseks.

Loe veel

Seotud lood:

Natukese aja pärast küsis ta, mida ma loen. Olin vait, sest olnuks tobe nii primitiivselt õnge minna. Kui tema jätkas, miks ma nii tõre olen, vastasin nii leplikult, kui suutsin, et mina ju teda ei sega, äkki tema ei segaks ka mind. Siis olin juba täiesti kindel, et see on mõni lollakas. Rahustasin end, et mis mul karta – igal pool inimesed hüüdekaugusel.

Enam ei mäleta, mida ta veel rääkis. Ma ei teinud kuulmagi. Ma jälgisin naist, kes just saabus, meist mitte kuigi kaugel pleedile istus ja mu meelest mind silmitsema jäi. Siis küünitas mu naaber end korraga mulle lähemale ja rääkis poolihääli, et vaadake seda seal, ma ei saa temast kuidagi lahti, sellepärast rääkige minuga, et paistaks, nagu oleksime siin koos. Nüüd vandusin juba kuuldavalt, et on ikka hullumaja ja korjasin oma kodinad kokku, et päris ära minna. Sedasama tegi mu naaber ja marssis varsti minu kõrval linna poole. Naine saatis meid iroonilise pilguga, kui temast möödusime.

Mina olin vait ja siis hakkas mees korraga vabandama, et mõistab küll, et ma teda mingiks maniakiks pean, aga too naine seal, tema endine tuttav, käivat tal pidevalt kannul ja muud ta lihtsalt ei osanud teha kui tegi. Siis keerasin juba esimese maja suunas, nagu elaksin seal, ja jätsin hüvasti.

Mõni päev hiljem, kui päevitasin hoopis teises kohas, oli see veider tüüp varsti jälle mu kõrval! Muudkui kordas oma vabandusi ja avaldas heameelt, et mu leidis. Mingeid otseseid ligitükkimise märke ta ei ilmutanud, nii et jäin teda kuulama. Tasapisi saime nagu iseenesest päris huvitava jutu peale. Enam ta mulle mingi hulluna igatahes ei tundunud. Nii saigi meie tutvus nagu päris tutvuseks, ja seda ma möönan, et juba üsna varsti hakkas ta mulle meeldima.

Nagu välja tuli, oli see naine, kellele ta meie esimese kohtumise ajal osutas, tema lahutatud naine. Lapsi neil polnud, korter oli naise oma, jagada polnud neil midagi, naine aga ei tahtnud teda kuidagi käest anda.

Loomulikult polnud ta mingi lollakas, vaid vägagi arukas. Mitte väiksema lugemusega kui mina ja originaalse huumorisoonega, kuigi oli keskharidusega ja töötas kaugsõiduautojuhina. Veetsime kohtudes paar sisukat ja varsti ka kirglikku kuud. Kui ta tegi ettepaneku kolida tema juurde, olin õnnelik.

Olime mõlemad õnnelikud, kuigi polnud armastusest kunagi rääkinud ega teinud konkreetseid tulevikuplaane. Et edasine elu tuleb ilus, ei kahelnud ma hetkegi. Mulle meeldis tema juures kõik. Ka see, kuidas ta rahasse suhtus. Teenis hästi ja tõi oma palga alati minu kätte, tundmata huvi, mis ma sellega teen või kuidas kulutan. Tema meelest oli elus peale raha nii palju muud, mida nautida, nagu see minugi meelest alati on olnud. Ta ei jumaldanud asju, ei joonud ega suitsetanud, ja luges nimelt raamatuid, mitte arvutit. Ühest küljest ju nagu linnuke oksa peal, aga mina tundsin end tema kõrval turvaliselt nagu kivimüüri taga. Kui talt ükskord küsisin, kas tal on olnud palju naisi, vastas ta: just nii palju, kui vaja, aga mitte ühtegi sellist nagu sina. Kas saab veel ilusamini öelda, kasutamata sõna armastus?

Ta ei rääkinud enam kunagi oma endisest naisest. Ainult ükskord, kui jutt kuidagi kombeid ja tavasid puudutas, jutustas ta, et abiellumise ajal oli ta tuntud küsimusele vastanud mitte „Jah!“, vaid „Arvata võib!“, ja saanud isegi ametnikult noomida, et see pole naljategemise koht. Tema oleks siis aga tahtnud asja põhjendada umbes nii, et elus on kõik ajutine, isegi elu ise – oleks terveks eluks tõotusi anda. Olin temaga täiesti ühte meelt.

Aasta möödus kui lennates ja peaaegu teinegi. Arvatavalt oli tal minu peale mingi müstiliselt lummav mõju. Tulevikule ei mõelnud ma üldse, ma lihtsalt olin. Tema käis oma sõitudel, mina ootasin sel ajal kodus ja mõtlesin vaid temast, juba ette kujutledes, kui tore meil jälle koos on.

Nii ilusat aega ei tule mul enam kunagi.

Ükskord, kui ta ettenähtud ajal töölt tagasi ei jõudnud, polnud ma eriti mures, sest seda oli ennegi juhtunud. Rahutuks tegi see, et ta telefon ei vastanud. Alles siis, kui oli möödunud mitu päeva täis teadmatust ja meeleheidet, selgus tema ema abiga tõde. Nimelt sündis tal Leedus laps ja ta oli töölt otse lapse juurde puhkusele siirdunud. Emaga oli ta telefoni teel rääkinud ja ema oli väga palunud mulle helistada või vähemalt kirjutada. Ta oli emale öelnud, et tal on väga piinlik minu ees, aga ta ei saa ka oma lapse enam ja kallist inimest jätta.

Läks tükk aega, enne kui tegelikkus minuni jõudis. Tasapisi tulin pärisellu tagasi tänu jumala ja tema hindamatule kingitusele – tuli välja, et olen rase!

Kasvatame meie poisipõnni nüüd kahekesi kahe vanaemaga. Tema ema on väga toeks olnud ja viinud ka oma poja nii kaugele, et see last vaatamas käib. Me saame täiesti rahulikult rääkida, aga me ei räägi kunagi sellest päevast, kui ta kadunuks jäi.

Elu läheb edasi, aga minu jaoks on lapse isa ikka jätkuvalt minuga. Meenutan ta jutte, ta naeru, tema pilku, käsi... Ta oli kõige kummalisem mees, keda olen kunagi tundnud, ja kelle sarnast enam iialgi ei kohta. Võimalik küll, et kunagi veel ära armun, võimalik, et isegi mehele lähen ja õnnelikuks saan. Võimalik, et ta leiab uuesti tee minu juurde, mina vastu ei ole, aga ma ei taha ka ennast peale suruda.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised