Merli lugu: mina olin Türgis esimene, kes riided seljast võttis
Kui me ühel maiõhtul Vahemere ääres maandusime, oli kohalik ilm nagu meie parimal südasuvel. Ja juba esimesest päevast peale ei kahetsenud ma seda ettevõtmist, sest puhkus tõotas tulla tõepoolest paradiislik.
Esimesed kaks päeva hulkusime niisama ringi, peesitasime rannas ja äratasime tähelepanu põhiliselt sellega, et igasugused lähenemiskatsed tõrjusime. Aga sõbranna naeris siis, et kui pakkumist on nii palju, siis me võiks ju kedagi ikka välja valida.
Sõbranna kaaslaseks sai üks imposantne ärimees, kelle rahasse suhtumine näis rohkem kui helde. Peale selle tal muid väärtusi vaevalt oligi, aga see oli ka ükskõik. Mina jäin peatuma ühe vähem väljapaistva lapseohtu noore mehe juurde, keda end ikka põlevi silmi seiramas nägin. Nagu välja tuli, oli ta kohalik, aasta Inglismaal õppinud tudeng.
Juba esimesel õhtul võlus ta mind oma siiruse ja avatusega, nagu heade kommete käsiraamatust päheõpitud komplimentidega. Ja sellega, et kahekesi jäädes ei tulnud talle pähegi pealetükkivaks muutuda. Pealegi võis juba esimesest põgusast vestlusest järeldada, et igav temaga ei hakka.
Siinkohal pean selguse huvides märkima, et mina olin tollal viimase kursuse tudeng ja 24 aastat vana, tema aga äsja 20aastaseks saanud. Kui olime mööda seda linnakest hulkunud, nõustusin minema kohtama hilisõhtusele mererannale.
Juba eemalt teda kohtamispaigas silmitsedes täheldasin, kui õnnelik ta oli, et ma ikkagi tulin. Ja loomulikult tõstis see nii mu enesetunnet kui tema reitingut minu silmis.
Ta kinkis mulle hiigelkimbu roose, millega ma siis tema käevangus lõunamaa öhe astusin.
Süsimust öö, lainete vaikne laul, paljad jalad sahisemas jahedas liivas... Ja kõrval noor, sitke, salapärane võõramaa mees, kelle konjaki järgi lõhnavad huuled komplimente sosistavad... Korraga polnud meil enam nagu millestki rääkida. Ja mina olin esimene, kes võttis riided seljast!
Ma ei oska kirjeldada, mis see oli. Hetkeimpulss nagu pikselöök, millele vastu ei saa. Võite vabalt irvitada, aga sel ööl armastasin ma teda tõepoolest viimse kui keharakuga. Polnud minu jaoks olemas ei Eestimaad ega Türgimaad, ei minevikku ega tulevikku, ma sulasin, ma andsin ja võtsin jäägitult.
Kõik ülejäänud õhtud ja ööd veetsime samas vaimus. See armas tudeng, kes polnud enne meie kokkusattumist Eestist midagi kuulnud, oli valmis koos minuga kohe selle poole teele asuma.
Meie viimane öö oli nagu muinasjutt, mida ma ei oska ega tahagi kirjeldada. Üldse olen veendunud, et kõige hunnitumaid mälestusi ei peakski kellelegi pihtima, sest nad on ainulaadsed ja ainult su enese varandus.
Olin talle teatanud, millal mu lennuk läheb. Tema pidi mind saatma tulema ja olime leppinud nii, et umbes nädala või kahe pärast tuleb ta mulle Eestisse külla.
Valetasin. Ka seda, et lendan järgmise reisiga – vältimaks hüvastijättu, mis polnuks meile kummalegi kerge.
Kui me sõbrannaga juba terminalist lennuki juurde sõiduks bussi astusime, nägin läbi ootepaviljoni akna meeleheitlikke silmi... Tähendab – ta aimas ära. Seisis, lillekimp käes...
Lennukis nutsin natuke. Silme ees kangastusid ikka veel pildid suurest kummuli kuust, äsjastest lõhnadest ja häältest, neist silmadest...
Aga juba läbisegi visioonidega valgetest kaskedest, süngetest kuuskedest, rünkpilvisest taevast ja sellest, mis mind ees ootas.
Võib-olla ta helistas mulle. Ma ei saa seda kunagi teada, sest andsin talle väljamõeldud telefoninumbri.
Midagi sellist, mis juhtus, poleks ma enne kujutledagi võinud. Küsimus on vaid selles, kas ja kuidas sa hiljem jälle oma harjunud elukorraldusse tagasi tuled.
Kaks kuud pärast mu naasmist olid mu pulmad. Mehega, kellega oleme koos üles kasvanud. Meie pulmapäev oli kirjas juba enne mu kirjeldatud reisi.
Ma ei tea, kuidas seda seletada – ju olin ma seal kaugel lõunamaal keegi teine. Või oli see mulle määratud viis jätta hüvasti oma neiupõlvega... Igatahes ma ei kahetse!
Ma armastan oma meest ja tema mind ja ma loodan, et nii see ka jääb. Enne teda oli mul vaid mu esimene armastus ja ma ei usu, et neid veel tuleb. Kõik see, mis siin kirjas, oli aga ilmselt mulle vajalik just selleks, et tunnetada, kus ja kelle kõrval on mu õige koht. Sest olen alati arvanud ja siiamaani kindel, et abielu sinust erineva kultuuritausta, religiooni ja kasvatusega inimesega ei too õnne.
Mõni pilk jääb mällu, mõni lõhn sõõrmeisse. Kraamid nad oma mälestuste salaaekast vahel välja, naeratad heldinult, paned tagasi ja unustad. See ei piina, vaid ehk hoopis rikastab...
Lugu ilmus Nelli Teatajas
