Maiu oli märganud, et Erik on hakanud oma telefoni peitma. Mitte otseselt peitma, aga hoidma kohas, kus Maiu seda ei näe. Eriku telefon oli nende kooselu ajal õhtuti ja loomulikult ka hommikuti elutoas kapi peal olnud, aga nüüd jättis ta selle pidevalt jope taskusse. Just sel ajal, kui Maiu käis WCs või magamistoas, käis Erik oma telefoni vaatamas. Mõnikord kööki minnes võttis Erik telefoni endaga kaasa ja toksis seal kirjutada. See oli juba selge märk, et asjad pole endised. Kui Maiu uuris, kas mehele on mingi mure, ütles Erik kuidagi võltsilt naeratades, ei ole mitte mingit muret, ta lihtsalt vahetab töökaaslasega mõtteid.

Selline mõtete vahetamine muutus aga sagedasemaks. Siis hakkas Erik Maiust hiljem magama tulema, tuues erinevaid põhjendusi, et tahab filmi lõpuni vaadata või internetist mingi loo lõpuni lugeda. Maiu kahtlustas meest valetamises, õigemini oli selles veendunud.

Maiu mõtles, et nii naiivne ta ka ei ole, et usuks, et mees öösiti töökaaslasega töömõtteid vahetab. See pidi olema mingi naine. Maiu süda valutas, kui ta nägi meest teise naisega suhtlemas. Aga ta ei rääkinud oma kahtlustest midagi. Ta ei küsinud, miks Erik oma telefoni enam kapi peal ei hoia, ega imestanud, miks mees nii sageli oma töökaaslasega õhtuti mõtteid peab vahetama. Kuna nutmine ja liigne uurimine teeks Eriku ettevaatlikuks, siis tegi Maiu südame kõvaks ja jälgis meest edasi.

Maiu oli lugenud, et Facebook on paljud paarid lahku viinud, kuna seal luuakse abikaasade eest salaja uusi suheid. Niipalju, kui Maiu mehe Facebookis suhtlemist üle õla nägi, suhtles ta seal tõesti sõpradega. Ja sejuures tavaliselt ka kommenteeris, kellega ta kirjutab ja mida keegi kirjutab.
Aga see pidev salapärane telefoni-näppimine oli midagi muud ja Maiu kindel plaan oli mehe telefon läbi vaadata, kui selleks võimalus avaneb. Tal ei olnud plaani, kuidas seda teha, aga ta ootas võimalust.

Maiu sõbranna pidas sünnipäeva järve kaldal kämpingus. Oli tore pidu, külalised said palju ka väljas olla. Maiu märkas, et keset hoogsat pidu, kui tema parajasti ühe teise sõbrannaga juttu ajas, kadus Erik õue. Pikemaks ajaks. Maiu nägi uksele minnes, et Erik istus autos ja tegutses oma telefoniga. Maiu lootis, et Erik joob end piisavalt purju ja ka tema teeskles, et on heas hoos.
Kui nad kella kahe ajal öösel teisele korrusele magamistuppa läksid, jäigi Erik kohe magama. Maiu ootas veel veerand tundi, siis võttis mehe telefoni ja läks istus autosse.

Erik oleks saanud ju kõik sõnumid kustutada, aga ta ei olnud seda teinud. Seal oli palju sõnumeid ühelt telefoninumbrilt, mille taga ei olnud nime. Maiu tundis, kuidas ta näost tulipunaseks muutus ja käed värisema hakkasid. Tema oli kartnud lembesõnumeid, aga see, mida ta luges, oli puhas seks. Ootused, mida nad tahaks, et nendega tehtaks. Oigamised, et nii on hea. Seda oli tülgastav lugeda.
Nii meie lugu siis lõpebki, mõtles Maiu.
Ta veetis unetu öö. Hommikul, kui mees ärkas, ütles Maiu, et luges ta telefonist sõnumid läbi ja ta saab aru, et ka nende suhe on läbi.

Erik oli kaua aega vait. Ja ütles siis, et tal ei ole midagi enda õigustuseks öelda, aga ta ei ole seda naist kunagi näinud. Ta vandus, pisarad silmis ja käsi südamel, et ta ei ole selle tutvusportaalist leitud naisega kohtunud ja ta ei tea, kuidas asi selleni läks, et nad nii intiimseid sõnumeid hakkasid vahetama. See olnud nagu mäng, mida ei suuda lõpetada. Erik ütles, et tema pole isegi küsinud, aga võib-olla see naine on ka suhtes. Nad ei olevat kordagi kirjutanud, et võiks kohtuda.
Maiu kaldus oma meest uskuma. Parem ikka virtuaalseiklus kui pärisseiklus, mõtles ta.

Erik palus, et Maiu ei jätaks teda maha, ja Maiu tundis, et ta ikkagi armastab seda meest. Nad ei olegi sellest vahejuhtumist rohkem rääkinud. Ja Eriku telefon on nüüd jälle elutoas ja ta ei vaheta töökaaslasega öösel mõtteid.