Mirjami lugu: meid tegi murelikuks ainult see, et lapsevanemateks saamisest ei tulnud midagi välja

 (7)

Mirjami lugu: meid tegi murelikuks ainult see, et lapsevanemateks saamisest ei tulnud midagi välja
Unsplash.com

"Nad jutlustasid ikka, et pole olemas mingit lääget armastust, vaid tähtis on leida edukas ja rikas mees, kes võimaldab sulle kõike. Kui veel armastab ka, on siis seda parem,“ alustab Mirjam oma lugu.

Aga mina unistasin. Lugesin palju ja salaja armastusromaane ning mulle meeldivad siiamaani ka melodraamad, sentimentaalsed ja traagilised filmid, mis lõpevad ikka sellega, et headus ja tõeline armastus võidavad. Pärast kooli lõppu polnud mul mingit kihku mehele minna ega olnud ka kellelegi minna. Kui aja jooksul ka kohtasin mõnda meest, kes meeldis, siis lõppesid kõik lootustandvad lood ikka sellega, et positiivse kõrval oli rohkem ikka seda, mis mulle mõistetamatu ja vastuvõetamatu tundus.

Kahjuks ei leidnud ma mitte ühtegi sellist, kelle armastusse võinuksin jäägitult uskuda. 28aastasena olin erinevalt enamikust sõbrannadest ikka üksi. Vahel mõtlesin ise kah, et olen küündimatu või lihtsalt tuim tükk, eluks kõlbmatu. Olin jäädavaks üksikupõlveks tegelikult valmis.
Istusin ühel suvepäeval meie linna kohvikus, kui mu lauda palus luba istuda võõras nägu. Kummaline, mõtlesin, tühje laudu ju valida, aga mõtlesin, et las istub. Pealtnäha oli ta minust nii aastat viis vanem, aga poisikeseliku olekuga, kiirete liigutustega, särava pilguga, mis otse silma vaatas. Sümpaatne ja kole jutukas.

Seotud lood:

Alustas kohe sellest, et teab, mis ma temast praegu mõtlen: imelik tüüp, tahab külge kleepida või... Kinnitasin kohe, et midagi sellist jah. Ja vatras kohe edasi, ilma et ma midagi küsinuks, et ta on teel Tallinnast Riiga, tahtis süüa ja leidis minu. See ajas päris naerma, aga avaldas muljet. Kuna ma ise olen suhteliselt kinnine ja sõnaaher, meeldivad mulle üldse sellised jutukad avatud inimesed.

Loe veel

Kui lõpuks küsisin, mis asjad naaberriigis ajada on, rääkis ta, et käib seal pidevalt, on ühes kaubandusfirmas mingi hankija või midagi taolist. Ütles, et talle see sobib, talle meeldib suhelda, sest maailmas pole midagi huvitavamat kui inimesed. ma ei märganudki, kuidas aeg läks. Ja tema ettepaneku vastu „vahetaks õige telefoninumbrid" polnud mul midagi. Ütles, et kolme-nelja päeva pärast kohtume vast taas siinsamas.

Pakkumisele sõidutada mind, kuhu soovin, ütlesin ära. Tema kommenteeris kärmesti: „Tubli tüdruk - ennekuulmatu oleks istuda mehe autosse, keda vaevalt tunni tunned!"

Teel koju istus ta mul juba peas. Ta jättis hea mulje. Sümpaatne oli see, et ta tõepoolest ei tükkinud ligi. Ei küsinud mult midagi peale nime. Ootasin põnevusega, et näis, kas helistab. Helistas küll ja kohtusime samas kohvikus.

Alguses käis tema pidevalt minu juures, edaspidi mina tema poissmehekorteris pealinnas. Viisin ta maale ka vanematele näha ja ta võitis sedamaid nendegi südamed. Aasta hiljem kolista minu juurde ja jätkas oma ametisõite nii pealinna kui Lätti. Avaldas armastust viisil, mis mulle meeldis - kas sa ei leia, et me pidimegi kokku sattuma. Küsis, kas ma olen nõus tema laste emaks hakkama. Muidugi olin, kuigi pulmadest ei rääkinud me iialgi. Seletas, et on olnud nii kaua vaba mees sellepärast, et pole leidnud naist, keda huvitanuks peale armastuse ka sõprus ja perekonnaelu. Kuidas minusugune suutnuks sellisele vastu panna...

Raha oli tal alati, aga ta polnud mingi kauka jumal. Kui meenutada, siis oli see tõeliselt ilus ja sisukas aeg. Reisisime palju. Ta oli palju käinud ja näinud ja temaga sai kõigest rääkida. Tal olid lahtised käed ja ta pani majapidamises kõigele käed külge ega nõudnud iial, et peaksin teda alati pudrupottide või teab mis pipstükkidega ootama. Olin kindel, et nõnda olen oma printsi tõesti ära oodanud.

Meid tegi murelikuks ainult see, et lapsevanemateks saamisest ei tulnud midagi välja. Viga oli minus. Mul ei soovitatud lõpuks muud, kui uskuda ja loota. Ainult tänu temale suutsin mitte uppuda musta masendusse. Mõtlesin, et võtame ükskord kasulapse.

Olime kuus aastat koos olnud, kui tundsin, et ta hakkab minust kuidagi kõrvale hoidma. Mees muutus närvilisemaks ja ilmusid mingid salapärased telefonikõned ja ootamatud asjaajamised.
Mitte kuidagi ei suutnud ma uskuda, et ta on leidnud teise. Seda talle ka ütlesin, olles enne kõik läbi mõelnud. Mul pole ju õigust teda kinni hoida - loogu perekond kellegagi, kellest saab tõepoolest ta laste ema. Aga tema ei tahtnud selliseid jutte kuuldagi.

Tülisid meil polnud, aga kodukliima muutus tasapisi aina süngemaks. Väljas käisime harva ja mingist ajast oli ta rohkem kodust ära kui kodus. Vabandas, et tööga on igasugu jama, mida olin ka ise arvanud. Selliseid tunnuseid, mis viidanuks truudusemurdmisele, ma tõesti ei märganud. Pealegi ma ei usu, et oleks olemas meest, kes oma naist aastaid füüsilises mõttes kordagi ei peta.

Ja siis korraga sain töölt tulles teate, et paraku peab ta nüüd minema ja „see on parem meile mõlemale". Et kunagi ta selgitab mulle, milles asi, aga praegu ei suuda rääkida.
Muidugi võttis see mu jalad nõrgaks. Nüüd möönsin selgesti, et viimasel ajal oli temas midagi hämarat. Kahetsesin, et ei osanud talle ehk õigesti lähedale minna... Ootasin helistamist, aga seda ei tulnud. Kui end kosusin ja järgmisel päeval ise üritasin, oli telefon jäädavalt väljas.
Meie ühised tuttavad olid minu omad, kellele ma üldse ei tahtnud midagi rääkida. Tema varasemast elust ei teadnud ma õigupoolest midagi. Vaid seda, et vennaga kasvasid nad alates viiendast eluaastast lastekodus, aga vend elab aastaid välismaal.

Ta ei tahtnud kunagi minevikust rääkida ja ma austasin tema soovi. Aeg läks, aga ma ei teadnud temast midagi. Teadsin muidugi tema firmat, aga pidasin õigeks sealt mitte midagi järele uurima minna. Nõnda tuli sellele eluetapile kriips alla tõmmata.

Ükskord vist juba kolm aastat hiljem istusime sõbrannaga ühes Helsingi tänavakohvikus, kui korraga märkasin meist umbes seitsme meetri kaugusel... teda koos umbes endavanuse daamiga. Ta istus minu poole küljetsi, aga polnud kahtlust - tema, ainult veidi turskem ja vanem. Läksin nii ähmi, et suutsin vaevu paigal püsida.

Mõne aja pärast tõusis daam tema lauast püsti ja läks ära. Saatus andis mulle võimaluse - ütlesin sõbrannale, kes samuti minema kibeles, et ei taha enam mööda poode käia. Sõbranna läks üksi ja mina sammusin mõne aja pärast kadunud mehe lauda, teretades võimalikult rahulikult ja paludes luba istet võtta. Nii oli ju tema kunagi palunud.

Tema noogutas täiesti võõral, kergelt imestunud ilmel. Vaikisime. Mõne aja pärast küsisin, kas tal ehk oleks mulle midagi rääkida... Siis küsis mees imestades, kas oleme tuttavad. Hetkega, teineteisele silma vaadates taipasin, et see pole tema. Nagu oleks, aga mitte tema.
Kui ütlesin nime, kelleks teda pidasin, naeratas ta – see tähendab, et olen ta kaksikvenna tuttav. Seda ma ei teadnud, et nad vennaga kaksikud olid. Juttu jätkus nüüd kauemaks.

Tema vennal olid segased äriasjad. Tuli ka temalt nõu küsima, aga võttis paar aastat, enne kui mingid võlad makstud said. Töötas Soomes ja kogus raha, et tagasi Eestisse minna. Rääkis ka naisest ja arvas, et see veel ootab teda - tõeline romantik. Jõudis küll Eestisse tagasi, aga tervis oli juba väga vilets ja paraku pool aastat tagasi ta suri.

Vestluskaaslasel polnud raske mõista, millises segaduses olin. Ta veetis minuga terve õhtu. Sain kuulda palju ilusat ja valusat nende lapsepõlvest - ajuti kaotasin piiri, kaksikvennad sulasid nagu üheks...

Hakkasime kohtuma ka edaspidi - ta oli juba viis aastat lahutatud, nii et selles polnud midagi sündsusetut. Kui teda oma vanematele tutvustasin, võttis aega, kuni nõutusejää sulama hakkas, sest vanemad pidasid teda selleks, kellega nad juba tuttavad olid.

Kahe aasta pärast abiellusime. Õigupoolest polnudki nii raske eneses selgusele jõuda, sest loomult on vennad pea täielikult teineteise koopiad. Peame ta venna mälestust väga kalliks ja kokkuvõttes leian, et enam paremini poleks mul võinudki minna.

Suviti käivad mu mehe lapsed meil külas. Kui vanaema haual käin, meenutan ikka, kuis ta mulle veidi enne oma lahkumist, mil olin viieteistkümnene, ütles: „Vaata, et sa elus ei tormaks... Kui õnn on sulle määratud, siis küll tema ükskord ikka tuleb..."

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised