Naine eksles kuu aega üksinda Venemaa põlismetsas

Venemaa meedias äratas suurt tähelepanu lugu Jekaterina Smerdovast, kes oli kuu aega metsas kadunud ja siis ise lõpuks inimesi kohtas. 13. juunil eksis ta metsa ära ja teda otsisid politseinikud, päästetöötajad ja kohalikud vabatahtlikud.

Kammiti läbi suur territoorium, kuid naist üles ei leitud. Seejärel laiaulatuslikumatest otsingutest loobuti. Kuu aega hiljem tuli kadunud naine metsast välja, kusjuures väga tõsiseid tervisekahjustusi tal polnud.

Suuremahulised otsingud vilja ei kandnud

Tšeljabinski oblastis asuva Verhni Ufalei (eestipäraselt Ülem-Ufalei) linna lähistel 13. juunil metsa eksinud 29-aastane Jekaterina (Katja) Smerdova leiti juuli keskel üles. Uudis sellest jõudis Venemaa kõigisse infokanalitesse ja pälvis miljonite inimeste tähelepanu. Ja mitte asjata – neiut otsiti väga pikka aega taga: päästetöötajad lendasid metsa kohal helikopteriga, politseinikud käisid metsapiirkonnad läbi koos jälituskoertega, otsingutesse olid kaasatud sajad vabatahtlikud.
Katjat otsiti ühtekokku neli nädalat: alguses suurte jõududega, hiljem jäid teda otsima vaid mõned üksikud politseinikud ja vabatahtlikud. Kuid lõpuks jõudis neiu inimeste sekka peaaegu iseseisvalt. Ta oli küll kõhnaks jäänud, väsinud ja kurnatud, kuid elus.

Metsas olles toitus ta peamiselt metsmaasikatest ja muudest metsamarjadest, aga samuti nappidest kruubi- ja makaronivarudest, mille ta leidis pisikest jahimajakesest, kus ta peaaegu kuu aega ka pesitses. Ööseks võttis ta endale peale majakeses olnud vanad tekid, et mitte ära külmuda.

Ohtlik kohtumine soomülkaga

Pärast õnnelikku naasmist oli Katjal jõudu rääkida mitmele ajakirjandusväljaandele oma metsaseikluse üksikasjadest, mis tal tuli kohutavate nädalate jooksul üle elada. Samuti huvitas ajakirjanikke, kuidas õnnestus naisel säilitada usk õnnelikku pääsemisse.
Katja oli koos sõpradega sõitnud metsaveerde piknikule šašlõkki küpsetama. Kaasa võeti telgid, et veeta looduses paar päeva. Kuid järgmisel hommikul hakkas Katja koju igatsema ja tahtis laagriplatsilt varem ära minna. Kuna tema kaaslased tahtsid veel magada ja asuda koduteele alles õhtul, siis otsustas naine iseseisvalt teele asuda. Ta ütles sõpradele, et ärge muretsege, koduni on vaid 14 kilomeetrit, küll ma kohale jõuan.
„Ma eksisin ära, kuna läksin lahku inimestest, kellega ma metsas koos puhkasin,“ tunnistas Jekaterina hiljem.

Katjat keelitama ei hakatud ja naine lahkuski. Kui seltskond 15. juunil metsareisilt naasis, selgus, et Katja pole koju jõudnud. Sugulased teavitasid koheselt politseid ja algas suuremahuline päästeoperatsioon. Nädal aega otsiti üsna intensiivselt, kuid naist ei leitud ja ka ühtki juhtlõnga ei suudetud avastada.
Katja on meenutanud: „Ma jõudsin mingi tee peale ja kõndisin seda mööda. Ühel hetkel tundus mulle, et ma pean pöörama metsarajale. Ma pöörasin vasakule ja kui märkasin mäge, siis arvasin, et olengi õige suuna üles leidnud. Lõpuks jõudsin välja sooni ja siis mõistsin, et olen tulnud valesti.“
Sellesse sohu oleks naine peaaegu sisse vajunud. Katja meenutas, et hädavaevu suutis ta sooserval kasvanud kaseokstest kinni haarata. Kui ta soomülkast oli välja roninud, oli ta üleni mudane ja juba parasjagu väsinud. Kuigi sammus ikka veel edasi, hakkas talle üsna pea koitma, et ta on lõplikult eksinud.
„Kui mõistsin, et olen ära eksinud, siis jõin vett metsateel olnud lombist, sest janu oli väga suur,“ jutustas Katja. „Üldse sattusin ma kõndides neljale erinevale teele, kuid kõik need jooksid lõpuks kokku üheks suuremaks teeks, mis ei viinud aga kuhugi.“

Jahimajake päästis elu

Sama päeva õhtul märkas hädaline väikest jahimajakest – sedasama, tänu millele ta suutiski kuu aega metsas vastu pidada. Majas leidus riisi, tange, makarone, seal oli ka voodi ja mingid rõivad ja kaltsud, mida neiu kasutas tekina. Tuletikke aga polnud. See-eest oli maja lähedal kaev, mistõttu joogiveeprobleemi ei tekkinud.

„Ma astusin majja ja kukkusin jõuetult voodile ja jäin magama, võttes tekilaadsed riidetükid endale ümber. Olin väga väsinud ja läbi külmunud. Kui järgmisel hommikul ärkasin, läksin koduteed otsima. Kuid kogu aeg jõudsin tagasi nendesse kohtadesse, kus ma olin juba olnud.“
Mingil hetkel jõudis naine selgusele, et käib ringiratast. Ta oli varem kuulnud, et nii juhtub kõigi eksinutega, mistõttu ta otsustas metsamajakesest mitte väga kaugele liikuda. Äkki veab ja siia tulevad jahimehed või turistid. Kuid ei tulnud kedagi: ei järgmisel päeval ega järgmisel nädalal. Kuna tikke ei olnud ja lõket teha ei saanud, siis leotas Katja makarone ja kruupe külmas vees pehmemaks ja nendest toituski. „Veel korjasin maasikaid – iga päev sõin neid umbes pool kilo,“ rääkis Jekaterina.

„Ausalt öeldes ei arvanud ma, et mind üldse keegi otsib,“ tunnistas Katja. „Kuulsin helikopterite lendamist, kuid ei uskunud, et püütakse mind leida. Mu jalad olid sääskede ja parmude poolt ära söödud ning mingil hetkel mõtlesin, et lähen peast segi. Kuid lootus, nagu öeldakse, sureb viimasena. Nii oma ootasingi mingit imet ja kogu aeg meenutasin oma tütrekest, kaheaastast Kirat ja ema. Mõtted mulle armsatest inimest päästsidki mind.“
Ühel hetkel hakkasid tundma andma kuulmishallutsinatsioonid. Talle tundus, et keegi kõnnib (pärast pääsemist oletas ta, et tegu võis olla tuulega) ja siis hüüdis Katja täiest kõrist: „Auuuu!!!“ Kuid vastuseks jõudis temani vaid kaja ja metsast ei väljunud kedagi. Ainus elusolend, keda neiu kuu aja jooksul trehvas, oli kartlik hirv. Kui loomake märkas inimest, pages ta silmapilkselt.

Ootamatu pääsemine tänu marjulistele

30 päeva jooksul püüdis Katja neljal korral metsavangistusest välja pääseda, kuid kõik katsed osutusid edututeks. Kuid viiendal korral naeratas talle õnn. Sammunud lihtsalt mingis suvalises suunas, sattus Jekaterina raiesmikule, kus abielupaar korjas marju ja seeni. „Kas sind otsitaksegi taga?“ hüüdis naine kohe, kui märkas kurnatud ja jõuetut Katjat. Svetlana ja Aleksandr Grab võtsid metsaränduri oma autosse ja viisid ta linna.
„Kui ma poleks metsas kohanud tädi Svetat ja onu Sašat, ei oskagi oletada, mis minust oleks saanud,“ tunnistas Katja. „Nad pakkusid mulle kõigepealt marju süüa, kuid ma ei suutnud marjade poolegi vaadata. Mul hakkas juba nende nägemisest halb. Hiljem öeldi mulle, et ma hulkusin kusagil Katškina mäe piirkonnas ja metsavana juhtis mind mööda metsi.“
Kui Katja lõpuks koduuksel seisis – kõhnunud, kahvatu, vaevalt jalul seisev, ei uskunud kodused seda imet. Naine oli juba kuu aja eest metsas kaduma läinud ja isegi omaksed ei lootnud enam, et ta elusana leitakse.

Koju jõudes suudles Jekaterina kõigepealt oma tütart. Vanaema oli tüdrukule rääkinud, et ema on sõidus ja kohe-kohe tuleb koju tagasi. Kuid laps oli tundnud, et midagi on korrast ära, ja oli öösiti karjunud: „Ema, ema!“ Kui ema ja tütar lõpuks kokku said, hakkas Kira õnnest lohutamatult nutma ja võttis Jekaterinast kõvasti kinni.
Pärast lähedastega kohtumist esitas Jekaterina oma emale tagasihoidliku soovi: „Ema, keeda mulle, palun, kartuleid!“ Tema sõnutsi oli ta metsas olles pidevalt mõelnud lihtsast toidust: keedukartulitest ja piimast.

Hiljem astus Katja kaalule ja polnud sugugi üllatunud. Ta oli kümne kilogrammi võrra kergem. „Kuu ajaga 10 kilo vähem. Vaat´ milline suurepärane dieet,“ naeris naine.
Lõpuks selgus, et Katja oli läinud algusest peale vales suunas. Ta oli kõndinud piknikukohast sügavasse metsa 20 kilomeetri kaugusele. See tähendab, et oma koduni, mis asus tal laagriplatsist vaid 14 kilomeetri kaugusel, jäi tal pärast eksirännakuid 34 kilomeetrit.
Naine viidi haiglasse, kus ta kurtis peamiselt valu jalgades. Arstide sõnul tal eluohtlikke vigastusi siiski ei olnud. Suurtest üleelamistest maha rahunenuna teatas Katja, et eluilmas ei lähe ta enam metsa. Ja makarone ei salli ta enam silmaotsaski.