Kui põhikool läbi sai, pidi Sergei teatavaks tegema kurva uudise – ta vanemad kolivad teise linna ning tema jätkab oma keskkooliteed seal. Loomulikult ta lubas Maarikale kogu aeg mõelda ja talle kirjutada. Maarika arvas, et ta aimas kohe, millega see lõpeb. Nimelt sellega, et ilmselt ei näe ta oma Sergeid enam kunagi.

Ja ei näinudki. Elu läks edasi. Maarika lõpetas keskkooli ja ülikooli. Armus ja abiellus ning sai emaks.

20 aastat hiljem elas Maarika pealtnäha täiuslikku elu. Ta töötas tähtsal ametikohal ning elas linna lähedal õdusas eramajas koos mehe ja tütre Marleeniga. Maarika mees oli tubli Eesti mees, kes oli oma kätega selle maja pere jaoks ehitanud. Maarika oli oma mehega koos olnud juba kümme aastat. Millegi üle kurta polnud põhjust. Jaan oli andnud talle kõik, mida ta kunagi oli soovinud.
Kui Maarika ühel pärastlõunal poes nädala toitu korvi kuhjas, katkestas ta tähelepanu tumeda peaga mees, kes naerusuiselt teda silmitses. "Sergei!" ei suutnud Marika silmi uskuda ning kallistas meest. Mõlemad olid teineteise nägemisest elevil ning otsustasid koos kohvi minna jooma.

Maarika rääkis kõigepealt oma elust ning uuris siis Sergei kohta. Sergei elus asjad nii hästi polnud läinud. Ta oli hiljuti lahutatud ning armastuses palju haiget saanud. Samas oli mehel korralik amet ning kesklinnas soliidne korter. "Küll kõik läheb paremaks," lohutas Maarika meest.
Pärast paari tassi kohvi ja meenutusi lapsepõlvest palus Sergei Maarika numbrit, et teinekord veel kohtuda! Maarika andis Sergeile oma telefoninumbri.

Pärast seda esimest korda kohtusid Maarika ja Sergei veel. Nad veetsid päris lõbusalt aega. Maarika andis Sergeile nõu korterit renoveerimises ja Sergei viis vahel Maarikat lõbutsema. Kord, kui Sergei Maarikat koju saatis, tegi ta naisele ettepaneku õhtusöögile minna.
"Ma ei saa, mul on mees," ehmatas ja kohmas Maarika. "Ainult see üks kord," palus Sergei ning suudles naise käsi. Maarika keha läbisid külmavärinad.
Õhtusöögiks oli Maarika valinud klassikalise musta kleidi ning ta pidi tunnistama, et ka Sergei nägi väga viisakas ja kena välja. Nad vestlesid elavalt a aeg tundus kiiresti kaduvat. Pärast mitut pudelit veini leidis Maarika end ootamatult Sergei käte vahelt. Mees suudles teda kirglikult ning Maarika ei suutnud tõrjuda. Maarika oli juba varem aru saanud, et tal on Sergei vastu endiselt tunded, aga nüüd oli see kahe täiskasvanud inimese kiindumus.

Kodus ei jäänud Maarika muutumine märkamata. Mõni kuu hiljem kolis Maarika Jaani juurest ära, võttes tütre Marleeni endaga kaasa. Jaanile oli olukord täiesti arusaamatu. Ta oli mõistlik mees ja sisendas endale, et eks elus tuleb igasugu asju ette. Ta palus küll naist kuidas oskas, et too ei läheks ära. Ta pakkus, et nad läheksid suhtenõustaja juurde ja ehk saavad asjad korda. Kuid Maarika ei näinud enam mingit põhjust nende suhet arutada. Tema oli oma otsuse teinud. Ta oli Sergeisse armunud ning soovis just temaga oma elu jätkata.

Sergei ja Maarika kooselu kulges imeliselt. Maarika oli enda meelst esimest korda väga-väga õnnelik ja armunud, taaskord nagu teismeline. Miks me teineteisest üldse lahkusime, mõtiskles Maarika vahel koos Sergeiga. Kolm aastat hiljem sündis nende perre tütar. Sergei oli uue ilmakodaniku sünni pärast täiesti eufoorias. Kolm kuud möödusid justkui suure õnnetähe all. Maarika armastas Sergeid nüüd veelgi rohkem. Milline imeline mees! Milline imeline elu! Ta soovis sisimas, et Sergei paluks teda oma naiseks. Ta oli jõudnud punkti, kus kõik tundus täiuslik.

Kuid kuidagi ootamatult ja äkki muutus Sergei salatsevaks. Tihti kujunesid ta tööpäevad liiga pikaks, et Maarika ei saanudki aru, millal mees ööseks koju magama jõudis. Maarikal oli aga palju tegemist lastega ning Sergeiga rääkida ei olnud sel teemal kerge, sest mees ilmselt ei soovinud sellist vestlust. Maarika hakkas aru saama, et nad on kuidagi võõraks jäänud. Ilusad tundepuhangud olid kuidagi lihtsalt ja kiiresti kaugesse ajalukku vajunud.

Ühel päeval teatas Sergei, et sooviks naist õhtusöögile viia. Et annaks lapsed hoida ja räägiks pikemalt. Maarika otsustas taas selga panna sama musta kleidi, milles Sergeiga esimest korda õhtustas. Sergei nägi ka imeline välja. Maarika tundis ootusärevust - ehk nüüd ongi saabunud hetk, kui Sergei ta naiseks palub. Maarika oli ka mehele ka arglikke vihjeid teinud.

Õhtusöök möödus rahulikult, kuni Sergei köhis hääle puhtaks ja rääkis, et me oleme koos olnud kolm aastat, see on olnud imeline aeg ja Marika on tubli naine, kes sünnitas imelise tütre. Maarika hing oli juba kinni jäämas - nüüd ta siis lõpuks palub mind naiseks!
Eneselegi ootamatult pobises Maarika, et ta on nõus.
Sergei oli hämmelduses ning vaatas naisele altkulmu otsa: „Sa oled siis ka mõelnud, et me võiks lahku minna?“
Maarika silmad täitusid korraga pisaratega, mis mis mööda nägu ja kaela alla langesid.
Sergei istus naise kõrvale ning kallistas teda. "Nii on kõige parem," lausus ta naisele. "Ma ei saa midagi teha, ma olen armunud. Mul on väga kahju. Sa saad hakkama. Korter jääb sulle. "

Kõigest paar päeva hiljem kolis Sergei kodust välja. Mees lubas oma äsja sündinud tütart igati toetada, kuid see ei muutnud fakti, et teda pole enam Maarika kõrval.

Maarika sattus sügavasse depressiooni, millega ta tegeles pea terve aasta.
Ta mõtles palju oma õnnelikule elule koos Jaaniga, mille ta hävitas, sest arvas, et peab uskuma armastusse ja et ta saab parema elu Sergeiga. Nüüd kasvatab ta üksi kahte last, sest Jaan ei jäänud teda taga nutma, vaid leidis peagi naise, kellega tal on ka laps.