Naine sõbrannale: küll on hea, kui noored mehed sind veel ahistada tahavad!

 (12)

Naine sõbrannale: küll on hea, kui noored mehed sind veel ahistada tahavad!
Pexels.com

Maie ja Liidia on sõbrannad juba kooliajast. Mõlemad on lapsed suureks kasvatanud ja oma abieludes mitu kriisi üle elanud, aga ­ikka meestega ­kokku jäänud.

Suhteelus on nad mingil määral vastandid. Maie on kogu aeg olnud väga korralik abielunaine, kes mehe uperpallitamisi kuskil 15 aastat tagasi raskelt üle elas. Liidia on aga alati muretu ja samas meestemaias olnud. Ta pole küll kunagi armukest pidanud, aga tal on olnud seiklusi, millest ta sõbrannale alati õhinaga rääkinud on.

Mõlemad naised olid jõudnud üle 50 eluaasta piiri ja viimastele aastatele mõeldes pidi Maie nentima, et Liidia seiklused on lakanud. Ta ei julgenud loomulikult küsida, kas Liidial endal pole enam endist hakkamist või pole ta meeste jaoks enam atraktiivne. Aga siis ühel päeval kutsus Liidia ta kohvikusse ja hakkas kohe pajatama oma värskest seiklusest.

„Kujuta ette, ma mõtlesin vist juba kolm-neli aastat, et meeste poolest on elu täiesti lahjaks jäänud. No mis lahjaks, polegi midagi ju enam, vanamutt valmis. Aga sa ei kujuta ette, milline ootamatu sähvatus tuli kolm päeva tagasi! Lausa pikne lõi sisse. Ma pole midagi niisugust kunagi varem teinud ja samas see oli nii uskumatult põnev, et ma lihtsalt ei suutnud kiusatusele vastu panna. Ja tunnen end lausa 25aastasena.

Meil nüüd tööl üks noor, vaikne ja soliidne mees, tudeng, kes teenib elamiseks raha. Ma märkasin juba varem, et kui me kohtume koridorides, kus rahvast ei ole, siis ta väga vaatab mind. Kuule, me ju mäletame küll, kuidas mees ihara pilguga vaatab. Seda polnud ammu olnud ja oli nii erutav. Paar korda õnnestus tal mind ka kogemata puudutada, taganes mu vastu või nii ja palus vabandust, ise kelmikalt silma vaadates. See kõik oli eelmäng.
Ühel päeval sattusime korraga vaatama uusi remonditavaid ruume, kus lauad on juba olemas ja riiulid tulemas. Ma ei teagi, kas tema sattus sinna juhuslikult või tuli mulle järele, mis oleks veelgi põnevam.”

Loe veel

Seotud lood:

Liidia jutt läks aina kuumemaks: „Mäletan, et punastasin sügavalt, kui ta mu lähedale tuli. Ta ütles midagi tavalist kolimise kohta, mida ma üldse ei mäleta. Mina olin vait. Mäletan selgelt seda, et äkki oli ta mu taga, võttis mu õlgadest kinni ja surus ennast mu vastu. Mina surusin ennast vastu. Võtsin tal kätega ümber tagumiku kinni ja mõistus kadus selles suhtes, et kas keegi võib tulla. Korra mõtlesin, et keeran ümber ja ütlen, et nüüd aitab.
Aga siis ta pani käed mu seeliku alla, tõmbas mu aluspüksid alla ja lükkas mu kummargile laua peale. Nii see läks. See oli nii hea, et mul pole sõnu. Värisesin üleni, kui kiiresti end sättisime ja riideid kohendasime ja saime ringi vaadata, ega kedagi kõrvalist läheduses pole. Me ei rääkinudki midagi. Astusime kiirel sammul tagasi.
Paar tundi hiljem tegi mees mulle silma ja kui kedagi läheduses polnud, ütles, et tahaks veel. Ma mõtlesin, et kiusan teda natuke ja ütlesin, et vaatame seda asja. Tahtsin mõista anda, et ma pole mingi mängukann.
Küll on hea, kui noored mehed sind veel niimoodi ahistada tahavad, see annab elule ikka värve.“

Lidia tunnistas, et muidugi tahaks selle mehega veel seksida, aga päris püsiarmukeseks ei taha hakata, sest äkki poiss lobiseb liiga palju. Liidia ei tea ju üldse, kellega ja kui palju noormees tööl suhtleb. Ta on seni endale lubanud, et see esimene kord ei jää viimaseks.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare