Naine uues töökohas: kolleeg küsis, mis värvi mu lemmikpesu on
Alustasin mõni aeg tagasi tööd uues ettevõttes, kus sain endale päevapealt kuskil 40-50 uut kolleegi. Mõistagi esimesel päeval tutvusin nende kõigiga, kuid nimed muidugi päris kõik meelde ei jäänud.
Aja jooksul hakkasime suhtlema üha sagedamini Skype-s ning lisasime üksteist ka Facebooki. Ent kummaline oli, et juba minu esimesel tööpäeval saabus minu Facebooki sõbrakutse võhivõõralt vanemalt mehelt. Ma tõesti tol hetkel ei osanud arvata, kas see võis olla keegi uutest kolleegidest või hoopis keegi, kes mind varasemast ajast teab. Igaks juhuks ma kutset vastu ei võtnud. Tööl kohanedes ning nimesid ja nägusid kokku viies hakkasin aga märkama pidevalt ühe mehe pilku endal. Tõsi, ma olen ilus noor neiu ning üldselt meeste tähelepanu ja pilkudega harjund, kuid selle mehe pilk üritas minust suisa läbi puurida.
Ükskõik, kus ma kõndisin või või mis ma tegin, tema pilk saatis mind alati. Igale poole kuhu mina läksin, püüdis ka tema sattuda - näiteks kohvinurka. Kui oli vaja miskit arutada ja tekkis vestlus, tuli ta sageli just minu selja taha ja rääkis kõva häälega, et ta ei jääks märkamatuks. Ühel päeval mõistsin, et see kummaline esimese päeva sõbrakutse oligi temalt. Otsustasin Facebooki sõbrakutse siiski viisakuse pärast vastu võtta.
Üsna peagi hakkas ta mulle kirjutama kummalisi asju ja siis veel kummalisemaid. Näiteks "Mida sa pärast tööd teed?“ või „Mis on su lemmikvein?“ Aga paar päeva hiljem sain kirja: „Mis värvi su lemmikpesu on?" Otsustasin vastatata viisakalt ning mehele kohe selgeks teha, et minuga tal lootust pole: "Kavatsen koos oma mehega õhtust sööma minna, kandes musta pitspesu."
Pärast seda oli tema poolt haudvaikus. Tundsin, et olin mehe suutnud paika panna.
Paar päeva hiljem töölt lahkudes märkasin, et keegi jälitab mind. Suureks üllatuseks nägin, et jälitaja on ikka toosama töökaaslane. Kui mees nägi, et ma teda märkasin, pages ta kiirel sammul kõrvaltänavasse.
Tööl oli edaspidi päris kummaline käia, sest kolleeg käitus täpselt nii, nagu ta poleks pesu kohta küsinud ega mind jälitanud või poleks üldse mulle kunagi tähelepanu pööranud. No ma ei hakanud siis ka ise teemat torkima. Mõtlesin jälle, et maha raputasin tüütu austaja. Ühel päeval, kui tema lauast möödusin, oli ta oma arvuti lahti jätnud ja ma märkasin, et tema desktopile on salvestatud palju fotosid minust. Ta oli teinud pilte, kuidas ma kööginurgas askeldan ja kontoris tööd teen. Samuti oli ta sinna välja kraapinud kõik fotod, mis minust on sotsiaalmeedias avalikud. See oli minu jaoks šokk.
Lõpetasin tol päeva varem töö ning jooksin koju ja nutsin. Sain aru, et see on tegelikult nii tohutult ebameeldiv, et ta mind pidevalt pilguga võtab. Lisaks minu fotod tema arvutis! Kujutasin ette, kuidas ta õhtuti ennast nende piltide vaatamise ajal rahuldab ning milliseid robustseid mõtteid ta seejuures mõelda võib.
Samas mulle see töö ja teised kolleegid väga meeldivad ja ma ei taha ühe perverdi pärast ära minna. Otsustasin jääda ja loota imele. Ühel päeval küsis mu mees, kas kas too tüüp pole mitte seesama ahistaja su töö juurest. Nimelt oli ta leidnud mehe konto iha.ee portaalist, kus too avaldas soovi naistega intiimseid hetki jäädvustada. Tema nõudmine oli, et naine peab olema brünett, pikk ja sihvakate jalgadega. Täpselt nagu mina! Selle peale läks mul lihtsalt süda pahaks.
Õnneks teatas ülemus järgmisel nädalal, et kontoris algab remont. Mina sain endale töökoha, mis jääb vanamehe omast väga kaugele. Praegu on rahulik, aga vahel tekib ikka mõte, et iga hetk võib sinust keegi pilti teha või su selja taga kõndida ja mõttes sind lahti riietada.
