Kui Kati oli juba mitu aastat mehelemineku eas, liikus küla vahel igasuguseid jutte. Arutleti päris palju, milline noormees oleks Katile parim mehekandidaat. Poisid õhelesid ja lausa võitlesid Kati nimel, sest neiu oli ju nii kuum kui ka asjalik. Ega Kati isagi jäänud kuulujuttudest puutumata ja arvestas, et varsti läheb tema tütar mehele. Ta soovis Katile sama mida iga lapsevanem – et tüdruk valiks endale tööka ja haritud noormehe, kellega ootab ees ilus tulevik, aga kelle peale võib ka kindel olla.

Ühel õhtul haigestus Kati isa ootamatult grippi ning pidi töökohustused Kati kandma jätma. Neiule polnud see sugugi vastumeelt, sest talle meeldis poetöö. Ta oli ju terve oma lapsepõlve poetreppidel mööda saatnud ning tundis kliente.

Kati sai tööülesannetega suurepäraselt hakkama ning valmistas haigele isale palju rõõmu. Peagi võiks tütar ise juba poodi juhtida, mõtles isa endamisi. Ka küla peal kiideti, et Maidu tütar on nüüd tõeliselt tubli töönaine Ja ikka seda ka, et nüüd on õige aeg kodumõtteid mõtlema hakata. Noormehed rivaalitsesid endiselt, kes Kati endale saab.

Hilisõhtul, kui Kati parasjagu poelette korrastas, astus poodi purjus noormees, kes tahtis suitsu osta. Kui Kati hilinejale pilgu pööras ning märkas ennast silmitsevat sinist silmapaari, tundis ta äkitselt liblikaid kõhus lendamas. Kati ei suutnud silmi peita ning punastas häbelikult. Ta unustas küsida noormehelt dokumenti ning müüs ilma mõtlemata talle üsna kanget suitsu.
Noormees Rein oli meelitatud neiu häbelikust naeratusest ning tutvustas end Katile.
Reinu ootamatu ettepanek tegi Katile aga veel rohkem rõõmu – nimelt soovis noormees ta tsikliga sõitma viia. Kati oli võlutud nii mehest kui tema tema ideest.

Pärast veel mõnda põgusat kohtumist hakkas Rein poodi külastama juba iga päev, kui Kati tööl oli.
Katit ei häirinud üldse see, et noormees oli veidi alkoholilembene. See ei jäänud aga teistele kohalikele märkamata. Ei möödunud kaua, kui küla vahel hakkasid liikuma hirmsad jutud Reinust, kes armastavat hommikutundideni pidutseda ja olevat purjus peaga ka kohaliku bussijaama segi peksnud. Tüdrukuid olevat mehel olnud juba tosinaid ning küla vahel oli noormees tembeldatud „litsiks meheks“.

Peagi jõudsid jutud Kati isa kõrvu. Maidu nõudis, et Kati jätaks Reinuga suhtlemise katki, kuna too poiss toob kindlasti vaid õnnetust kaela. Ta soovitas, et tütar valiks endale kaasaks korraliku töömehe, mitte napsitaja.

Ka küla naised noomisid Katit, et kas siis korralikest meestest puudust on, aga Rein on ju joodik, liiderdaja ja tööd ei taha teha, ja mis elu sul sellisega tuleks. Lõpetad veel üksiku, õnnetu, võlgades ja vaese naisena. Võta parem Tiit, tema õpib arstiks ja temaga on ilus tulevik garanteeritud. Või võta Vello, temast saab kindlasti andekas muusik.

Katile ei meeldinud ei Tiit ega Vello. Temale meeldis Rein. Ta kohtus salaja ikka Reinuga edasi, hoolimata kõigi tuttavate halvustavast hoiakust. Siis mingil ajal Rein ei tulnud mitu õhtut Kati akna alla ning neiu oli mures, kus ta ometi on. Kas Rein on jälle purjutamas? Või veedab ta mõne teise naisega aega? Kõik need mõtted viisid Kati endast välja.

Järgmisel päeval tuli veidi punase näoga Rein Kati juurde ning vabandas, et tema olevat poistega kalal käinud ja õhtu oli pikaks läinud. Kati oli õnnetu ning plahvatas pinge all. Ta esitas Reinule ultimaatumi, kas kas mees valib peod ja tüdrukud või valib tema. Rein oli Kati ultimaatumist ehmunud ja silmitses Katit pea viis minutit vaikselt. Ka Kati ei öelnud rohkem midagi. Rein lahkus siis sõnagi ütlemata.

Paar nädalat hiljem polnud Kati endiselt Reinust midagi kuulnud ning hakkas arvama, et ju Rein on oma valiku teinud ja see valik ei ole tema. Kati küll üritas elada edasi tavapärast elu, kuid südamevalu ei lubanud. Rein oli mõtteis iga päev. Päevad möödusid, kuid Kati hingevalu ei andnud järele.

Ootamatult ühel õhtul Rein tuli. Kati tahtis kohe noormehele sülle viskuda, kuid ennekõike tahtis ta teada, miks noormees tuli. Rein ei teinud midagi muud, kui laskus põlvele ning palus Kati naiseks. Kati oli õnnest segane.

Kui noored uudise Kati isale edasi ütlesid, sai mees väga vihaseks ning palus oma tütrel kodunt välja kolida. „Sa häbistad meie perekonda! Vaata, mida inimesed meist nüüd räägivad! Mine ja ole oma joodikuga, kes teid mõlemaid põhja joob!“ karjus Kati isa.
Kati pole tänaseni oma isaga suhelnud. Ta on küll aastate jooksul üritanud aeg-ajalt isaga kontakti võtta, kuid isa keeldub temaga suhtlemast. Kas isa on kibestunud, et Kati tegi vastu tema tahtmist või on ta solvunud enda peale, et ta eksis, jääb Katile arusaamatuks.

Kati mees Rein ehitas perele aga suure maja ja rajas Katile väikese poe. Neil on kolm toredat last. Muide, Rein pole abielu ajal kordagi pitsi tõstnud. Ta ei pea võitlust alkoholist hoidumiseks, vaid talle lihtsalt ei maitse. Rein on isana lastele tugev eeskuju ja autoriteet olnud.
Tiit, keda Katile väga soovitati, olevat aga arstiõpingud pooleli jätnud ning alkoholiga väga sõbraks saanud. Vello olevat aga endale otsinud rikka vanema naise, kelle kulul mugavat elu elada.