Neiu päev liikluses – kaks avariid, rõve sõim ja kallistused
Avarii number üks – rõve sõim
Kõigepealt sõitsin Pärnu maanteel Järve Selveri poole ja jäin politseimaja juures liiklusfoori ees seisma. Meid oli kolm autot foori taga. Äkitselt keeras mulle külje peale Fordi-rimakas. Kuna ma seisin ja ka Fordil ei olnud kiirust, siis kokku oleks saanud minu tagumine uks ja tema peegel. Õnneks sai härra siiski õigel ajal pidama ja meie autopeeglid omavahel kokku ei saanud. Seisma jäi ta aga täpselt nii, et mina autost välja ei saanud. Kõigepealt hakkas härra hüsteeriliselt rooli taga kätega vehkima ja kuulda oli lademes venekeelset sõimu.
„Korras päev,“ mõtlen mina, „no enam hullemaks minna ei saa.“
Läks veidi aega, enne kui see mühkam oma auto tagasi oma ritta tõmbas ja ka mina autost välja sain. Ausalt öeldes ei julgenudki autost välja tulla, sest papi oli hüsteerias, vehkis kätega ja muudkui sõimas ropusti. Olen vist liiga palju Venemaa kurikavideoid näinud ja tundsin, kuidas peopesad higiseks muutuvad. Lõpuks sain autost välja ja vaatasin kahjud üle. Tema peegel oli õnneks auto külje peale jätnud ainult paar paksemat kummitriipu. Võtsin küljetaskust lapi ja käte desoaine ning nühkisin triibud maha. Ühtegi mõlki ega värvikahjustust ei olnud. Hingasin kergemalt, tegin tema ja enda autost telefoniga pilti, istusin autosse ja jätsin möliseva papi selja taha. Hiljem kodus rahulikult pilte vaadates märkasin, et tema peegel küll oli kõver, kuid ma ei ole kindel, et see läks kõveraks minu autot rihtides. Papist ma õnneks rohkem midagi kuulnud ei ole.
Avarii number kaks - vabandused ja kallistused
Õhtul, kui veel umbes miljon asja oli kokku jooksnud, valisin ma kojusõiduks teise trajektoori ja lähenesin kodule Akadeemia teelt. Vale otsus. TTÜ ringi juures otsustas üks värske esmakursuslane kooli poole keerata, ent liiga vara. Mina sõitsin alguses tema taga, tema keeras vasakpoolsesse ritta ja just siis, kui olime kohakuti jõudnud, otsustas tema ilma hoiatamata tagasi minu ritta keerata ja keeras mulle külje peale sinnasamasse sisse, kuhu lõuna ajal vanduv venelane oli keeranud. Käis ilge pauk ja plekikriipimise heli. Kõrvad lukus ja silmad märjad, sõitsin natukene maad edasi ja keerasin Akadeemia tee majade vahele. Noormees sõitis järele, astus autost välja ja esimene asi, mis ta tegi, kallistas mind ja alles siis ütles tere. Nagu tegelikult ka või, oli minu esimene mõte. Hämmastav, aga see oli päeva parim hetk ja asjad hakkasid paistma palju heledamates toonides, kui nad terve päeva jooksul olid olnud.
Pärast kallistust ütles ta kohe, et tema on süüdi ja palus naeratades pikka viha mitte pidada. No kuidas saakski sellise suhtumise peale üldse vihane olla? Tegime autode juures peale kallistust väikese tutvumisringi ning taas kord asusin kahjusid hindama. Paugu järgi eeldasin, et terve auto külg on sodi, aga ei olnudki. Midagi ei olnud kummalgi viga. Pauk ja kriipiv hääl oli tekkinud sellest, et tema peegel oli korpusest väikse kõksu tõttu eraldunud. Peegli ja korpuse monteeris ta kohapeal tagasi kokku. Me isegi ei vahetanud numbreid, sest selleks polnud vajadust. Aga oli ülinormaalne suhtumine. Miks kõik sohvrid ei võiks olla sellised?
