Neiu tahtis endale rikast meest ja lapsele rikast isa ning saigi
Vaimsed väärtused ja enese arendamine polnud teda kunagi päriselt huvitanud ja sellest polnud tal ka vanematega juttu. Kui räägiti hakkamasaamisest, siis ikka sellest, kuidas rahaga välja tulla.
Pomm plahvatas kodus siis, kui Teele sai 18 ning vanemad tegid ettepaneku pärast gümnaasiumi lõppu neiul iseseisvat elu alustada. „Sul on nüüd aeg minna ülikooli ja tööle,“ julgustas Teele ema tütart elumere lainetele ja lubas tasulise koha õppemaksu ära maksta. . Teele ei teadnud, mida tahaba teada ja õppida ta ka ei tahtnud, aga suure surve peale andis ta ülikooli paberid sisse ning otsis poole kohaga töö.
Esimene poolaasta iseseisvat elu oli Teele jaoks täielik piin. Töö ja kool hõivasid kogu vaba aja ning lõbutsemiseks enam aega ei jätkunudki. Hoolimata sellest, et ülikooli õppemaksu tasus Teele ema, jäi Teelel teenitavast rahast ikkagi väheks. Ema aga niisama taskuraha enam ei andnud. Ülikooli lõpp tundus nii kaugel ja ees seisev vilets elu väga pikk.
Teele otsustas enda piinad lõpetada ning leidis, et targem on kool pooleli jätta ja täiega elama hakata. Vanematele ei julgenud ta sellest loomulikult midagi rääkida. Ei jõua seda kooli lõppu ära oodata ja mis see ülikooliharidus tänapäeval annabki, kui kõik käib ikka tutvuste kaudu, kurtis Teele sõbrannadele.
Ta loobuski ülikoolis käimisest ja hakkas ettekandjana pikemaid vahetusi tegema, et rohkem teenida ja paremini elada. Palju paremini ta elama ei hakanud, aga ta kartis vanematele vahele jääda, et täiskohaga õhtuti tööl käib. Kodus teati ikkagi, eta õpib ülikoolis edasi.
Teele otsis situatsioonist väljapääsu ning pärast keerulist mõtterännakut jõudis järeldusele, et tal on vaja hoopis mees leida. Rikas mees, kelle juurde saaks elama kolida. Siis ei peaks vanematele ka mingeid selgitusi jagama.
Teele hakkas rohkem väljas pidutsema, et uusi tutvusi leida. Ei möödunud kaua, kui ta kohtus peol endast kümme aastat vanema Gunnariga. Gunnar oli välimuselt palju esinduslikum kui Teele eakaaslased – särgi alt punnitasid musklid, kuldkell sätendas käe peal ning kalli parfüümi lõhn ulatus kaugele. Mis siis, et peaaegu kümme aastat vanem kui Teele – neiu oli kindel, et Gunnar ongi see, keda ta otsinud on!
Teele õnneks ei jäänud ka Gunnar neiu suhtes külmaks – nii kena noore neiu kiindumus tõstab ju ensetunnet.
Peagi veetsid värskelt armunud teineteise embuses aina enam koos päevi ja öid ja saabus aeg, kui Teele kolis Gunnariga juurde elama. Lõpuks ometi pääses ta vanematekodust ega pidanud enam midagi kartma või selgitama.
Gunnari katusekorter oli stiilne, mugav ja avar – palju rohkem kui Teele oskas oma tulevasest kodust tahta. Uhke auto, kulukad väljasõidud, viimase peal katusekorter ning kallid kingitused – just selline oligi elu, mida Teele elada tahtis.
Neiul ei jätkunud aktiivse eraelu kõrvalt enam mahti tööl käia ning lõpuks lasti ta töölt korduvate puudumiste üldse lahti. Vallandamine teeb enamiku inimesi kurvaks, aga Teele naeratas. See töö pole küll asi, mida taga igatseda. Mis seal ikka, eks Gunnar maksab tema elamise eest. Ja maksiski.
Kõik oli idülliline ning lausa muinasjutulin, kuid sügaval hinges kimbutasid Teelet muremõtted. Mis siis, kui ühel päeval Gunnar ei taha teda enam? Kas ta peaks tagasi vanemate juurde kolima ning KÕIGEST SELLEST loobuma? Sellises olukorras otsustas ta hoopis loobuda antibeebipillidest, mida ta seni Gunnari palvel võttis.
Teele huulil oli taas peagi avar naeratus, kui ta sai teatada mehele oodatavast pere juurdekasvust! Gunnar justkui rõõmustas, kuid tegi kohe ootamatu ülestunnistuse. Nimelt et tal juba on laps. Teelet see väga ei heidutanud. Mis temal sellest lapsest, team polnud ju seda last kunagi näinud ja küllap ei näe ka. Gunnar ütles, et too kasvavat kusagil Soome lahe taga.
Peagi sündis Teelel ja Gunnaril pisipoeg, kuid ühist rõõmu ei jätkunud kauaks. Gunnar veetis aina enam päevi kodust eemal ja muutus rahaga järjest kitsimaks. Teelel sai lihtsalt raha otsa. Meeleheites laenas ta raha sõpradelt ja tuttavatelt ning kiirlaenuportaalidest, sest korraga kadus Gunnar pikemaks ajaks ära. Kui Gunnar tagasi tuleb, lootis Teele kõik võlad kiiresti tasuda.
Gunnar ilmuski lõpuks välja, aga paistes näoga ja alkoholilõhnadega. Ta tunnistas Teelele, et tema firmat on tabanud pankrot ning nad peavad korterist välja kolima. Teele oli šokeeritud! Mis võis firmaga nii ootamatult juhtuda? Ja siis korraga tabas naine end mõttelt, et ta pole mitte kunagi huvi tundnud, millega Gunnar täpselt tegeleb ja mis firma see oli. Kui teele nüüd küsis, siis mees ei soovinud mingeid selgitusi jagada. Teele jaoks oli nüüd peamine küsimus, kuhu nad siis elama lähevad ja kas mees annab korteri müügist talle ka raha.
Gunnar tunnistas kahetsusega, et katusekorter ei ole tema oma, vaid see on üüritud, ja uhke linnamaastur on liisingusse võetud. Mees tegi ettepaneku, et esialgu peab Teele ilmselt tagasi vanemate juurde kolima, kuni ta Soomes uut äri alustab, uuesti järjele saab ja ning kõik korda ajab.
Muidugi ei tahtnud Teele vanemate juurde kolida. Mida ta oleks pidanud neile kokku valetama selle kohta, mis juhtus?
Kuid kuhugi mujale Teelel minna ei olnud, sest raha tal ju ei olnud ja ise ta midagi teeninud.
Gunnar lubas naisele, et naaseb Soomest paari kuu pärast rikkamana kui eales varem ning keeruline periood saab noorpaari elus igaveseks läbi. Seni peab aga Teele omal käel hakkama saama.
Kuna raha üldse polnud, müüs Teele kõigepealt internetis maha kõik oma kallid riided ja väärisesemed. Saabki hiljem uued osta, mõtles Teele ennast lohutades, sest Gunnar oli lubanud ju rikkana naasta.
Ühel hommikul kuulis naine aga ühistelt tuttavatelt jubedaid uudiseid – tema armastatud Gunnar oli vahistatud süüdistatuna musta äri ajamises. Lisaks soovis uurija ka Teelet isiklikult küsitleda. Teele oli juhtunust täiesti löödud ning muudkui nuttis.
Teelele oli jäänud söömata laps, hunnik võlgu, mitte ühtki ilusat asja ning enam polnud ka meest, kes toetaks teda materiaalselt. Ainult kohustused ja mitte mingit rõõmu! Lisaks vaatasid ka varem tütart toetanud vanemad Teelet altkulmu, kuna too olevat kõik oma võimalused raisku lasknud ning lollustega tegelnud.
Teele vanemad sundisid tüdrukut taas tööle minema, et ta saaks maksta ära oma võlad ning hakata teenima elatist, millega ennast ja last üleval pidada. Mis Teelel muud üle jäi, sest ta oli täiesti rahatu.
Naeruväärne summa 500 eurot, mis Teelel tavaliselt kulus paari-kolme hilbu peale, oli nüüd terve tema kuupalk, millega ta pidi ennast ja last ära majandama. Neiu vihkas nüüd oma illusiooni, et rikas mees lahendab kõik tema mured. Tema elu oli veel hullem kui enne Gunnariga kohtumist. Kõik oli kildudeks purunenud nii noorelt. Oli lisandunud palju vastikuid raskeid kohustusi ja samas polnud eelmise elu magus maiste veel kadunud.
