Evelin usub, et tema lugu võiks ehk olla õpetuseks nii mõnelegi naisele. "Olen aru saanud, et ei ole ikka nii, et küll see mees muutub - inimesed reeglina ei muutu. Nii et kui sulle kaaslase juures mingi omadus kohe alguses kuidagi ei sobi, siis tuleks arvestada, et sellest suhtest ikkagi ei saa asja. Või siis teine võimalus - sul tuleks endal selle asjaga lihtsalt leppida. Nagu mina oleksin pidanud kohe kas siis asjaga leppima või lahku minema, kui Mait mulle juba aastaid tagasi ütles, et tema tegelikult lapsi ei taha. Paraku olin ma kindel, et see lapsesoov tal ikkagi tuleb. Olime ju kokku saades ikkagi üsna noored alles ja tänapäeval ei saadagi lapsi väga varakult.

Pealegi olin ma näinud, kuidas Mait rõõmuga suhtleb oma venna lastega ning veel mitme noore sugulasega. Miks ei peaks ta siis ühel hetkel soovima ise isaks saada? Kuid iga kord, kui ma teemat üles olen püüdnud võtta, vastab ta tõrjuvalt. Aina enam on näha, et ta pigem ei soovi sel teemal üldse rääkida. "Jälle seesama jutt,“ on põhiline reaktsioon. Tüdimus. Samas ei saa ta mind süüdistada, et mis ma tüütan, sest ma ju pean lõppude lõpuks asjas mingit selgust saama! Olen talle algusest peale öelnud, et mina kindlasti soovin emaks saada. Uskusin, jällegi naiivselt, et ta saab aru. Et ta ei oleks ju minuga koos, kui oleks ise kindel, et ta mitte kunagi lapsi saada ei soovi.
Mõneks ajaks jätsin ma selle teema täiesti kõrvale. Meelega, kuna ei tahtnud peale käia ja sellega kogu juttu Maidule ebameeldivaks muuta. No pool aastat läks niimoodi mööda ning see oli meie elus rahulik ja hea aeg. Suhe toimis ilusti, ei olnud mingeid pingeid ega midagi. Täpselt ni kaua, kuni ma julguse kokku võtsin ja ühel päeval talle rahulikult selgitasin, et nüüd ma tahaksin ikka natuke konkreetsemat vastust kui see sagedane "Eks vaatame.". Rääkisin, et ma olen üle kolmekümne ja väga kaua oodata enam ei ole võimalik. Iga aastaga suurenevad kõiksugu riskid, esimest last nagu päris neljakümneselt saada ei tahaks, pealegi ei pruugi rasestumine ka nii lihtsalt enam õnnestuda, et hops ja valmis.

Rääkisin oma jutu ära ja lootsin, et ta nüüd mind mõistab. Läks kahjuks teisiti... Mait läks silmnähtavalt turri ja lukku, pööritas silmi jaütles, et ta ei saa lihtsalt aru, mida ma mangun kogu aeg... et ta on mulle ju algusest peale öelnud, et tema lapsi ei taha ja kas ma siis sellest juba ükskord aru ei saa. Mait ütles, et tema on oma sõprade peal juba piisavalt näinud, missugune on elu pärast lastesaamist - mitte millegi jaoks aega ei ole, terve elamine lagastatakse ära, kuskile minna ei saa, magada ei saa, rahu ei saa. Et tema ei taha sellist elu endale. Ma ainult noogutasin selle jutu peale, endal pisarad silmis.

Me pole teemat rohkem puudutanud. Mina teen oma peas plaane, kuidas lahku minna. Otsin sobivat üürikorterit. Maiduga kokkujäämisel ei ole enam mõtet. Ma olen 31, ma jõuan veel lapse saada.
Kahju on nendest kaheksast aastast. Oleksin pidanud Maidu juttu kohe tõsiselt võtma ja siduma ennast kellegi teisega, kelle plaanid olnuksid minu omadega sarnasemad."