Olga lugu: edaspidi veetsin ööd tema hotellitoas, olles täiesti tunnetesse kadunud

 (18)

Olga lugu: edaspidi veetsin ööd tema hotellitoas, olles täiesti tunnetesse kadunud
Pexels.com

Kuna puhkuste aeg jõuab aina lähemale, meenutan nüüd oma kõige ilusamast ja valusamat kuurordiromaani, millest ma lootsin õnnestavat saatusepööret, alustab oma lugu Olga

Sain siis just neljakümneseks, nii et tubli pool elust juba ikkagi elatud. Läbi oli üürike nurjunud ja lasteta noorpõlveabielu, mõned lühemad või pikemad suhted, millest ühestki tõsiselt asja ei saanud. Selleks ajaks oli ema ka surnud ja õigupoolest polnud mul ka lähedasi sugulasi, kellega oleksin suhelnud.

Võib vist öelda, et loomult olen hea suhtleja ja lihtne inimene. Olen enesega alati hakkama saanud, ihkamata kunagi lennata kõrgemale, kui tiivad kannavad.

Pärast seda, kui 35aastaseks sain, ma enam teekaaslast ülejäänud eluks väga leida ei lootnudki. Küllap mõtlesin alateadlikult, et mida väiksem lootus, seda suurem pettumus võib järgneda.

Ausalt öeldes oli minust saanud kuurordiromaanide viljeleja. See sobis mulle – kedagi avastada, nautida tema seltsi, tunda suvest rõõmu, lahutada meelt justkui tüüpprojekti järgi. Vahel lausa pilvedes hõljudes, aga jalad alati maas, teadmisega, et need hetked lõpevad ikka nii, et ilus see kõik oli, aga otsa sai.

Oli mõndagi, mida pärast ilus meenutada, nagu sedagi, mida mitte nii väga ei taha meenutada. Ent ilmaski ei tulnud mul pähe kedagi otse kiruda või vihata. Ma ise teadsin ju, mis tegin.

Seotud lood:

Viimastel aastatel käisime sõbranna Maiga, kes oli samuti üksik nagu mina, kõige sagedamini Pärnus, kus ta n-ö hoidis suviti oma sugulaste kodu, kes sel ajal Euroopas ringi rändasid.

See oli juba koduseks saanud peatuspaik ja meie harjunud elukorraldus. Päevad veetsime rannas ja rahvaüritustel, õhtud pubides, baarides või klubides. Tutvusime inimestega, vahel koos, vahel eraldi, kusjuures kuldreegliks oli see, et oma majja ei kutsu me iialgi ühtegi meest.

Sedapuhku juhtus olema üsna jahe ja vihmane aeg, nii et õhtud veetsime just valdavalt ühes pubis. Nii saingi tuttavaks mehega, kes polnud seni kuskil meile silma jäänud. Ega temas olnudki midagi, millega jääda – nägu, nagu neid kõikjal vilksatab. Kasvult minust vaid veidi pikem, kuivetu, natuke kohmakas. Tutvus sellest al­gaski, et ta ajas baarileti ääres küünarnukiga ümber mu kokteiliklaasi. Häbenes ja vabandas lõputult, aga oli näha, et purjus ta polnud. Nagu ilmnes, oli ta Venemaalt ja Pärnus esimest korda.

Loe veel

Sest õhtust mes siis päris nagu tuttavaks saimegi. Muljet avaldas ta mulle sellega, et ei teinud mingeid imalaid komplimente. Ta küsis Pärnu ja Eesti kohta ja oli vaimustatud. Kostitas meid kokteilidega, mängimata sealjuures tüüpilist laia lehte, nagu teeks „linnukestele” välja. Kindlasti samast õhtust alates ma temast isemoodi sisse võetud olingi.

Kuna sõbranna seal ühte teist meest piidles ja temaga lõpuks kadus, ajasime veel mõnda aega juttu, isegi tantsisime, ja siis pani ta mu takso peale. Leppisime kokku kohtuda järgmisel päeval merepargis. Ta lubas mulle jutustada täpsemalt oma päriskodust, kujutage ette – Norilskist!

Kohtsuimegi. Maksim rääkis, et on viis aastat lahutatud töötab insenerina metallurgiaettevõttes, kus palk võimaldab suviti maailma avastada ja Eesti järg jõudis kätte pärast Skandinaaviat. Võlus ta mind üha enam, sest see kõik ei kõlanud hoopleva muinasjutuna.

Omalt poolt jutustasin talle siis, et pärinen ingerisoomlastest esivanematest, kes viimase sõja põgenikena Narva pidama jäid. Edasi kasvasin Tallinnas eestikeelsena, aga kodune elu käis vene keeles. Oh, kes seda jõuaks ära kuulata, millest kõigest rääkisime...

Pidin tol päeval kokkuleppel sõbrannaga varem koju minema, aga tänaval valas parajasti lausvihma. Sedamaid põikas Maks paari maja kaugusesse poodi ja ulatas mulle vihmavarju. Selline reaktsioon ühelt mehelt oli mulle esmakordne kogemus.

Ja mis siin heietada – edaspidi veetsin juba ööd tema hotellitoas, olles täiesti tunnetesse kadunud.

Ei rääkinud ta midagi armastusest ega ihalusest, vaid pigem oli edaspidi aina mõtlikum. Vahel mõõtis mind pikalt ja sügaval pilguga, nagu millegi vaid enesele teada oleva üle aru pidades. Ja siis... viis mu ükskord kullapoodi, toimetas minult midagi küsimata, kuni pistis mulle sõrme huvitava kiviga sõrmuse, mille väärtusest sain aimu alles hiljem. Katsusin vastu ajada, püüdes kohmakalt selgitada, et see on liig. Ta märkis vaid, et kahju, kui ma seda nii võtan.

Päevad möödusid kui hetk, kuni jõudis kätte see aeg, mil ta teatas, et tema aeg siin saab otsa nelja päeva pärast. Ja kahju, et ta mind kaasa võtta ei saa. Mina, elevil kui meeletu, oleksin temaga valmis olnud minema sinna jääkarude maale, millest ta oli nii palju huvitavat jutustanud. Oleks ta siis öelnud, et tule mulle järele ja jäägi, oleksin jumala puhtast südamest olnud valmis ka selleks, pidades seda nagu saatuse sõrmeks! Aga ta vaid naeratas kuidagi nukralt ja oli vait.

Seni ei käinud me temaga kunagi koos mööda poode, välja arvatud see kummaline sõrmuseostmine. Aga sel päeval ütles ta, et lähme mõnesse, kuhu sa tahad – ta ostaks mulle midagi mälestuseks sellest suvest ja talle omakorda nagu mälestuseks Eestimaast, kuhu kindlasti tahaks tagasi tulla. Ma ei tabanud selles noodis midagi nagu lõplikku, aga see tegi kurvaks. Ütlesin lihtsalt, et mul on ju sõrmus ja ühtteist on juba mällu kirjutatud niikuinii. Siis püüdsime mõlemad nalja heita, et see pole meil ju ometi viimane kohtumine – küll jõuame ja küll paistab, mis tulevik toob.

Kahe päeva pärast pidi ta ära sõitma, kõigepealt bussiga Tallinnasse ja sealt lennukiga Moskvasse. Ütlesin, et tahaks temaga kaasa sõita, aga tema ütles, et see on keeruline ja nõustus vaid sellega, et tulen Pärnu bussijaama.

Pealegi pidime veel järgmise päeva veel koos veetma.
Ta pidi helistama, ega ei teinud seda. Ootasin ja ootasin. Vastu õhtut hakkasin juba muretsema, kuni enam ei kannatanud oodata ja läksin tema hotelli.

Administraatorid tundsid mind juba välimuse järgi, kuigi mõistagi polnud mina ainuke, kel ikka hotellides kellegi juurde asja.
Mul oli hea ettekääne, mitte väljamõeldud, vaid tõsi. Nimelt olin andnud talle uurimiseks ühe albumi Eestimaa kohta selle maja raamatukogust, kus sõbrannaga pesitsesime. Aga siis tema nime küsinud, sain vastuse, mis mu... noh, hea küll...

Nimelt oli Maks hommikul ära sõitnud, aga jätnud mulle paki selle raamatuga. Ja peale raamatu veel meenetega, millest ei raatsi küll tervele ilmale kuulutada. Peamine aga – pika kirja, mida läksin metsasallu lugema, olles enne jumal teab kus ringi tampinud, et inimestest eemale saada.

Selles kõige ilusamas läkituses, mis olen iial üheltki mehelt saanud, seisis kirjas puhas tõde. Nii usun ma siiani. Maks polnud mulle midagi valetanud, välja arvatud lahutuse kohta.

Ta oli siiani abielus, kahe poja isa, kellest noorem sündimisest saati parandamatu puudega. Naine, kuldse südamega inimene, on ta ammu vabaks andnud, ja minuga kohtudes mõtles ta esmakordselt tõsiselt, et oleksin talle õigeim teekaaslane. Aga ta võlgneb oma naisele sellise lugupidamise, nii et ikkagi pole suutnud. Oli hetki, mil ta oli mulle kõike üles tunnistamas ja mind tõesti päriseks kaasa viimas, aga oli veendunud, et mina sellises olukorras ei tuleks.

Nende sõnade eest olin ja olen ka edaspidi talle jube tänulik. Ei vastuta, et ma noorena oleks läinud, aga nüüd, ikkagi täiearulisena – mitte iialgi! Ma pole usklik otse jumalakartlikkuseni välja, aga enese südametunnistuse eest ei pääseks ju kuidagi. Kahju, et nad oma naisega õnnelikud pole, aga kuis mina selle kõrval Maksiga saanuksin seda olla? Kindlasti mitte.

See kiri on siiani minu tulekolle, mille juures tahan üksi mõtiskleda. Loomulikult pole ta enam minuga kontakti otsinud – järelikult saime kõigest tõesti ühtemoodi aru: on asju, mis peavadki jääma puutumata, kasvõi kildudeks purunenuna.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare