Lõpetasin keskkooli ja seejärel ametikooli ja hakkasin tööle. 24aastaselt tundsin, et vist on aeg enesele nüüd päris oma mees välja vaadata. Ja vaatasingi. Ta sattus ühel vabaõhukontserdil mu kõrvale. Jutt jooksis nagu iseenesest, ja kui ta mind koju saatis, teadsin, et just see ta on!

Loomulikult ei andnud ma talle sellest mingit märki. Püüdsin esimest korda kaaluda nagu täiskasvanud naine - seks seksiks, aga milline abielumees võiks temast saada. Kas teenib piisavalt, aitab majapidamises, kas on hea isa, kas tema peale võib loota nii heas kui kurjas jne. Aga eks see ole ikka nii, et murra pead palju tahes, ega tõtt ikka enne teada saa kui praktikas. Õnneks ei tulnud mul pettuda.
Elasime aasta koos ja siis pidasime pulmad. Pidutses pool meie tänavat, kaasa arvatud mõned mu endised mehed.

Ausõna - mind ei tõmmanud enam ükski mees peale tema, hea naine olla oli selge rõõm. Kui rasedaks jäin, rõõmustas mu mees nagu laps, hellitas mind igati, hoidis ja pakkis, nagu oleksin klaasist. Paaril esimesel kuul läks kõik hästi, aga siis hakkasid mul tekkima kõiksugu toksikoosid. Toidus tekkisid imelikud eelistused ja vastikused, õues sain hingata, toas lämmatas, süda pööritas, kogu aeg jälitasid mingid haisud. Ei saanud aru, milles asi. Rookisin korterist välja kõik liigse träni, mis mulle visuaalselt või lõhnalt vastu hakkas. Aga ei midagi. Kuni ühel ööl tuli selgus - südame paneb läikima mu armastatud mees!

Olin ehmunud ja kurtsin seda arstile. Too naeris, et seda esineb, aga läheb üle - ei maksa sellele nii väga tähelepanu pöörata.
Aga minul ei läinud. Tasapisi hakkas minus idanema tema vastu nagu mingi trots, ma ei tahtnud teda näha ega tema juttu kuulata ja mulle ei meeldinud ta puudutused. Seksi vastu tekkis ka tõrge. Tunnistan, et vahel olin ikka päris saatan, aga mitte kunagi ei mõelnud ma nii, et külla ma alles kiusan teda. Asjad lihtsalt läksid nii. Teisalt oli mul temast kahju. Ta püüdis ikka uurida, mida ta valesti on teinud ja mis mul viga on, aga ma ei osanud konkreetselt vastata. Mina tahtsin, et ta meid lapsega rahule jätaks ja midagi niisugust ka korduvalt ütlesin.

Muidugi ma ootasin ja lootsin, et mu trots läheb üle. Aga ei läinud ja pealegi oli meie vahel juba aina enam negatiivsust, sest tema hakaks ka kannatust kaotama. Natuke enne sünnitamist läks asi nii kaugele, et palusin tal ära minna. Lubasin, et küll pärast vaatame ja tema nõustus.

Sünnitusmajast viis tema meid tütrega koju ja jäi muidugi ka ise paika. Oli hästi delikaatne, hoolitses nii minu kui beebi eest ja magas elutoas. Sain aru küll, et see pole normaalne, aga ei suutnud midagi parata. Pärast paari katset olin täiesti kindel - ma ei taha temaga seksida. Mulle midagi ette heitmata pani ta paar kuud hiljem oma asjad kokku, ütles, et lapse eest hakkab hoolitsema, minu ta ei suuda rohkem sellist elu taluda.

Siis olin küll jube ehmunud. Kuidas siis nii, kuidas ma üksi hakkama saan? Emaga läksin ka tülli, sest ei lugenud mulle tema manitsemine ja keelitused. Tegin läbi teraapiaid ja lugesin vastavaid raamatuid. Ja palusin mehelt veel ühte võimalust. Ta pidas vastu paar kuud, siis jättis lõplikult hüvasti, paludes lahutust, sest tal oli juba uus pruut. Lahutasime igati rahulikult, kui tütar oli poolteiseaastane. Korter oli ju minu oma, nii et selle jagamise muret ka ei olnud.
Edaspidi elasin nagu mingis unenäos. Ei suhelnud kellegagi, tänaval käisin, pea maas. Meie linn on parasjagu just nii suur kui väike, et ei siin jää miski saladuseks. Teadsin küll, mis minu kohta räägiti: näe, kunagine kergemeelne elu maksab kätte. Siis tulingi trotslikule mõttele proovida mõnega oma endistest - ehk äratab keegi mu ellu.
Ei äratanud. Sõbranna ema aga ütles rahulikult, et pole mu peas midagi viltu, olgu ma kannatlik ja küll aeg kõik paika seab. Vist pool aastat hiljem nägin oma lahutatud meest unes - koos minuga voodis, ja me olime niisama pöörased nagu kunagi alguses. Kell oli kaks, jaanikuine hommik läks kiiresti valgemaks. Olin nagu noolega pihta saanud - pean oma meest saama ja kohe! Mitmekordse helistamise peale küsis lõpuks unine hääl pahuralt, mis lahti on. Ei mäleta tõesti, mida ma täpselt rääkisin, aga kordasin, et tulgu kohe, uus algus on võimalik, siin ja otsekohe! Lõpuks anusin lausa nuttes...
Tema vastus oli lühike ja külm nagu ämber jäist vett. Et mida ma õige mõtlen, tal ju paari kuu pärast pulmad, mida ma ju hästi tean. Lõpuks ta küsis, kas ma kavatsen temaga surmani mingeid inimkatseid teha, ja pani toru ära.

Tegin enese kallal tõsist tööd, et seda hullu ööd unustada. Siis kolis meie trepikotta üks minust kümmekond aastat vanem mees. Selline vaikne ja sõbralik, abielus polnud kunagi olnud, seega vanapoiss. Saime temaga kiiresti tuttavaks. Ta aitas mul korteris remonti teha, sõbrunes mu tütrega ja kinkis talle mänguasju. Eks ma tundsin, kuhu poole asi tüürib, eriti pärast seda, kui ta mulle lilli kinkis.

Mingit tõmmet ma ei tundnud, aga mõtlesin asjalikult, et hea küll, kannatan välja, sest lõpuks vajan minagi hellust ja hoidmist ja meeshinge majas. Nõnda jõudsimegi lõpuks oma esimese ööni.
Küll ette hirmul, tegin selle sangarlikult läbi. Vandusin enesele, et harjun, sest pidasin temast väga lugu. Oleks olnuks vääritu hakata teda järsku eemale tõrjuma. Ka olin veendunud, et tallegi on esmatähtis kodusoojus, hellus, mida püüdsin maksimaalselt üles näiata. Mina olin siis 30aastane, tema 41, seega mitte enamesimeses nooruses, kus seks nii kole tähtis on.

Elasime igati normaalselt. Mõnikord tundsin ehtsat rõõmu ja hingerahu, et lõpuks on minulgi perekond nagu inimestel ikka. Aga mida aeg edasi, seda enam tõstsid mus pead endised painajad.. Püüdsin seksi vältida ja kui ei saanud, siis mõtlesin, et ta ju armastab mind, kannata ära, kohe lõpeb. Samas olin kindel, et kui ta nüüd teeb mulle abieluettepaneku, millest olime ääriveeri rääkinud, siis ma nõustun.

Ühel õhtul, kui ta oli töölt tulnud, kutsus ta mind juttu ajama. Ei mingit ettepanekut, ta arutles vaid väga sõbralikult, et ei või ju olla, et üks naine voodis mitte midagi ei taha. Et tema on püüdnud kõigest väest, aga mina olen külm nagu kala. Ja see ei ole ju normaalne. Ütles, et ta ei hakka pinnima, kas armastan ikka veel oma eksmeest või keda, aga selge on, et teda igatahes mitte, nii et perekonda meist ei saa ja on parem mõlemale see teesklus lõpetada.
Esialgu ei osanud ma muud kui mutta - tõtt oli valus kuulata. Palusin läbi pisarate, et ei maksa rutata ja lubasin, et teen kõik, mida ta soovib, et olgu ise kah minuga kategoorilisem ja julgem...

Seekord ei otsustanud me veel midagi. Õigemini otsustasime koos jätkata. Järgneva nelja kuuga kuuga näis asi tõesti paranevat ja me olimegi nagu päris abielus. Aga eks ma vist tavalise kodanlasena kartsin rohkem häbi, mida tähendanuks ka selle mehe lahkumine.
Päriselt ilusaks ja mõlemale rahulolu pakkuvaks meie kooselu enam lappida ei õnnestunudki. Ta palus vabandust ja läks ära. Midagi polnud mul ju öelda tema tõdemuse peale, et väärime mõlemad õnne, aga koos me seda ei leia.

Mu vanavanemad elasid normaalset pereelu ja mu ema-isa samuti. Pole ma tundnud ka mingit ahistamist ega vägivalda. Kõikidest oma meestest on mul head mälestused. Olin küll omal ajal pealiskaudne ja kergemeelsevõitu, aga pole ma ühelegi inimesele halba soovinud ega teinud. Nii et tea, mis needus see on. Igatahes olen otsustanud, et pean meestega nii pika pausi, kui üldse võimalik on. Ma usun, et ikka leidub minu jaoks ka keegi, kellega ma tahan jäädagi kokku.