Paavo lugu: elu muutus siis, kui meile tuli tööle tõeline proua, minust viisteist aastat vanem

 (17)

Paavo lugu: elu muutus siis, kui meile tuli tööle tõeline proua, minust viisteist aastat vanem
Pexels.com

Kui ma 26aastaselt naisega koos elama hakkasin, teadsin algusest peale, et naise ja ämma korterisse kolimine on vale, aga naine palus seda kangesti et ainult mõneks kuuks.

Ämm ei varjanud oma vastumeelsust minu suhtes meie tutvumisest peale. Põhjus polnud mitte mu välimuses ega olemises ega vaesuses, vaid minu ametis. Nimelt ma olin ja olen tänini keevitaja. Ämma kui raamatukogutöötaja seisukohalt oli see häbi tema tütrele ja sugukonnale. Mu naine nii ei arvanud ja mulle tegi algul isegi nalja, kuidas ämm mind alandada püüdis. Aga üle kahe aasta ma seal ikkagi vastu ei pidanud. Läksime lahku nagu sõbrad, sest ämm oli osanud kuidagi meie tunded nende paari aastaga ära tappa.

Ma ei saanud ülikooli sisse ja just mu isa oli see, kes soovitas õppida üks korralik amet, mis iga valitsuse ajal head raha sisse toob, leida kodu ja alles siis mõelda naise peale. Naljaga pooleks võin öelda, et ma ajasin isa soovituste täitmise järjekorra segi.
Töötasin siis ühes väikefirmas ega kavatsenud lähiajal ei edasiõppimisest ega uest suhtest mõeldagi. Tööl läks väga hästi ja 30. sünnipäevaks kinkisin enesele päris oma korteri.

Vaba aega sisustasin põhiliselt lugemise ja spordiga. Harva käisin paari hea sõbraga mõnes pubis. Mingeid romaane mul polnud ja ma neid ei igatsenudki. Aga siis, kui olin oma elamise juba täiesti sisse seadnud, hakkasin tasapisi mõtlema, kui lahe oleks, kui mind õhtuti keegi koju ootaks. Aga no need olid esialgu sellised uitmõtted.

Loe veel

Seotud lood:

Meie ehitusfirmas oli väga vähe naisi ja mina nendega peaaegu kokku ei puutunudki. Elu muutus siis, kui meile tuli tööle uus administraator – tõeline proua, minust oma aastat viisteist vanem. Nagu ilmnes - väga sümpaatne inimene, just selline hea suhtleja, nagu vaja. Tahtis kõigiga vahetult tuttavaks saada, et oleks meie mitmekümnest inimesest selge ülevaade.

Mul tekkis temaga juba esmakohtumisel väga hea kontakt. Nagu võis järeldada tema kõnepruugi ja käitumismaneeri põhjal, oli ta avatud
ja tark inimene. Isiklikud andmed kõigi kohta olid tal ju niikuinii arvutis kirjas. Meie jutuajamine oli nagu kompimiseks, milline on kellegi sisu inimesena. Mul oli salamisi mõistagi hea meel, et ta minus ei näinud mingit halli ja harimatut töömeest, vaid normaalset, kasvatatud inimest ja võrdset vestluskaaslast.

Ta meeldis kõigile. Suhtles meiega nagu võrdsetega, ei lõunatanud naabruses asuvas restoranis, vaid meiega koos odavas kohvikus, ajas juttu ühe ja teisega, olgu tegemist vana või noorega, ülema või alamaga. Ja istus sageli minuga ühte lauda, öeldes, et minuga on huvitav vestelda.

See oli jumala tõsi, sest meil oli, millest rääkida - värsketest kultuuri- ja poliitikasündmustest, firma asjadest. Mulle enesele ei tundunud selles midagi imelikku, aga mul hakkas kergelt ebamugav, kui mu paarimees kord naljaga pooleks mainis, et proua näib minusse suhtuvat mingi erilise sümpaatiaga.

Mõtlesin selle üle kohe kaua. Tõepoolest - selles oli oma tõetera, kuigi seda ei võinud ma küll kuidagi väita, et tema suhtumises midagi patust oleks olnud. Tuli meelde üks mu sugulane, kes abiellus äsja enesest 12 aastat vanema naisega... Aga no üldiselt viskasin need mõtted peast, sest tema meeldis mulle kui inimene ja et tema käitumises polnud jälgegi sellest, et ma teda mehena huvitaksin.
Kahjuks hakkas töö juures levima just vastupidise varjundiga kumu, et mina olen armunud, ja see ajas mind närvi. Otsustasin hakata teda viisakalt vältima.

Proua ei pööranud minu käitumise muutumisele mingit tähelepanu. Ükskord järjekordselt minu lauda istunud, ütles ta kohe, et tal on mulle üks asjalik jutt. Nimelt olla ta kolleegidelt kuulnud, et mina olla firma kõige kõvem arvutispets, kes oskab n-ö tavalises eesti keeles asju seletada, lihtsat nõu anda ja pakkuda, mida võiks üldse soovida.

Esimese hooga tuli mulle kohe pähe, et sooh - ongi käes! Aga kogusin end kohe ja leidsin, et seda parem, nüüd saan teada, mida tema tegelikult mõtleb. Olin sedamaid nõus ja lubasin talle helistada. Leppisime kokku järgmiseks õhtuks. Tema pidi mulle tööpäeva lõpus järele tulema.

Ma ei teadnud, kus ta elab. Kolleegide jutust teadsin vaid seda, et ta on üksik või lahutatud. Sest loomulikult polnud ma tema eraelu kohta talt iialgi midagi küsinud ega olnud ta sellest ka ise rääkinud. Teel sinna käisid peast läbi isegi sellised mõtted, et ju see on selles firmas mu karjääri lõpp.

Kui me üsna tavalise kortermaja viiendale korrusele tõusime ja ta võtme lukuauku torkas, siis see ei keeranud. Ta andis närviliselt kella, porisedes, et jälle unustas võtme ette, muudkui istub, klapid peas. Ei jõudnud ma midagi mõeldagi, kui keegi juba seestpoolt ukse lahti keeras ja kiiresti kaugemale kadus.

Proua, kes kindlasti mu kerget segadust märkas, naeris, et ta tütar on parandamatult hajameelne. Paari minuti pärast ilmus see hajameelne välja, vabandas, sirutas tutvumiseks terekäe ja hakkas kärmesti ja osavalt lauda katma. Mainides, et pärast tööpäeva lõppu ja enne uue töö alustamist kulub väike kehakinnitus ära. Ossa - olin ma alles pahviks löödud! Ega saanud sellelt tüdrukult enam silmi ära... Kas ja kui ilus ta on, seda ma mitte ei märganudki, ja ma ei oskakski kirjeldada, mis nimelt mulle sellist mõju avaldas. Ta... ta lihtsalt o l i! Madal hääl, sujuvad liigutused, avatud pilk, ei märkigi koketsusest. Oh, ei oska rääkida...

Ja sealt see algas. Mul oli juba kolmandal päeval tunne, et nimelt sellesse tüdrukusse olen ma alati armunud olnud... Hakkasime kohtuma. Sain teada, et tal oli aastaid suhe lapsepõlvesõbraga, aga paar aastat tagasi teatas peigmees talle, et saab lapse - paraku mitte temaga. Sestsaati on tal palju jõudu kulunud, et oma siseilma uuesti üles ehitada. Kõige magusam muusika mu kõrvadele oli tõdemus, et viimased kindlad detailid aitasin selles paika panna mina.

Ma rääksisin meie kohtumistest vanamoeliselt ka oma siis veel tulevasele ämmale. Tema teadis kõike ja ütles, et tal on hea meel meie üle. Mis mind natuke imestama pani, aga muidugi rõõmustas. Ma millegipärast kartsin, et see suhe ei meeldi talle. No kõige eelneva pärast, mis mulle tundus ja mis meist räägiti.

Me oleme nüüd koos kolmandat aastat. Olen ämmale isegi ära rääkinud, kui totrad mõtted mulle omal ajal pähe tulid, eriti pärast seda esimest küllakutset. Naersime mõlemad, sest temagi kõrvu ju ulatusid jutud meie erilisest sümpaatiast.

Mul on maailma parim naine ja ämm on lihtsalt kullatükk - heasoovlikumat, targemat ja delikaatsemat inimest on raske ette kujutada.

Lugu ilmus Nelli Teatajas

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised