Poisi kirjand: jumal, palun muuda mind televiisoriks
Algklasside õpetaja palus õpilastel kirjutada kirjandi sellest, mida nad sooviks, et jumal teeks nende heaks, kui see oleks võimalik.
Õhtul kodus, kui õpetaja töid kontrollis, jäi ta pidama ühe kirjutise juurde, mis tegi ta väga kurvaks. Sel hetkel tuli tema mees tuppa ja nägi naise silmis pisaraid.
„Miks sa nutad?“ küsis mees.
„Loe ise,“ ulatas õpetaja kirjandi oma mehele.
„Jumal, täna ma palun sinult midagi erilist. Palun muuda mind televiisoriks. Ma soovin tema kohta endale. Tahan elada nii, nagu elab televiisor meie majas. Soovin, et mul oleks samasugune eriline koht ja et perekond koguneks minu ümber. Et kui ma räägin, siis mind kuulataks ilma vahele rääkimata ja küsimusi esitamata. Ma soovin olla tähelepanu keskpunkt. Soovin, et minuga tegeldaks samamoodi, nagu tegeldakse televiisoriga, kui see lakkab töötamast. Soovin olla isa seltskonnas, kui ta tuleb töölt koju, isegi siis, kui ta on väsinud. Soovin, et minu ema minu ignoreerimise asemel tuleks minu juurde, kui ta jääb üksi ja muutub kurvaks. Soovin, et vanemad kas või vahel jätaksid kõik toimingud sinnapaika ja veedaksid natuke aega koos minuga. Jumal, ma ei palu ju palju… ma soovin ainult elada nii, nagu elab tavaline televiisor meie kodus.“
„Õudne. Vaene poiss!“ hüüdis õpetaja mees. „Mis vanemad need sellised küll on?“
Õpetaja vastas: „See on meie poja kirjand.“