Esialgu tundus, et see on hea lahendus. Naabrid ja üldse külainimesed muudkui kiitsid takka, et tublid poisid.

Vennal oli naistega niisugune lugu, et koolipõlvepruut jättis ta paar aastat tagasi päevapealt maha, kuna leidis endale linnast ühe ettevõtja. Nüüd hakkas tal külas käima mitte päris tavaline tüdruk meie külast, kes oli poes müüja.

Kui mina juba linnas tagasi olin ja jälle tööl käisin, kolis neiu venna juurde elama, ajutiselt koos emaga. See neiu oli minust natuke noorem, ilus ja lahke olemisega nagu ta emagi. Naabrite käest kuulsin et ema käis vahel meestega pummeldamas, aga üldiselt oli vaikne. Varsti lahkus ema linna ära, sest oli linnast mehe leidnud.

Neiu jäi venna juurde elama ning harjus ilma emata ka kodu korras hoidma ja aias töötama. Polnud vaja erilist silma märkamaks, et mu vend on temasse hullult armunud. Varsti tunnistas vend mulle seda ka ise. Ta rääkis, et selle neiuga ta abiellub.

Mis seal ikka, vend ju täismees, viimane aeg oligi naine võtta. Toimetustes oli neiu tõesti tubli ja paistis, et nad on tõesti teieteise jaoks loodud ja just maal elama.

Kõlab kentsakalt, aga tasapisi hakkas minu ja venna pruudi suhtlemises midagi muutuma. Kui ma venna juures külas olin, aga just maikuust alates meeldis mulle seal sageli käis, siis neiu muudkui leidis ettekäändeid ühiseks askeldamiseks.

Eks see kõditas natuke mu eneseuhkust, aga kuna ta oli ikkagi venna kallim, siis ma kehalisi kokkupuuteid vältisin. Ühel õhtul, kui vend oli veel linnast tulemata, põletasime kahekesi aias risu, ja tule ääres istudes viis neiu jutu minu nurjaläinud kooselule. Ta arvas, et mina selles kindlasti süüdi ei ole ja kiitis, et me oleme väga sarnased, samas tuli mulle väga lähedale, pani käe õlale ja surus end kergelt minu vastu.

Esimese hooga ma ehmusin ja küsisin endalt, kas see toimub ikka kogemata. Kuigi mul oli tegelikult hea tunne, tõmbasin end otsustavalt eemale. Ma nägin, et ta solvus, kuigi üritas oma pettumist minu eest varjata.

Vend jõudis tagasi hilja õhtul, kui mina juba oma toas magasin. Hommikul oli ta sünge nagu äikesepilv. Neiu oli ka väga vaikne. Kui neiu oli õue läinud, küsis vend kohe, miks ma tema külalislahkust nii alatult ära kasutan. Ta nõudis, et ma ei käiks enam tal külas. Pruut olla talle kaevanud, et ta teab juba ammu, et mina ei ole tema vastu ükskõikne, aga eile olevat ma hakanud lausa ligi ajama. Vend pühkis silmanurgast pisara ja meenutas, kui suured sõbrad olime lapsepõlvest saati ja kuidas tema mind alati kaitses. Ja nüüd... Ma olin täiesti sõnatu. Kinnitasin, et midagi säärast pole olnud ja midagi säärast poleks mul mõttessegi tulnud. Vend vastas vihaselt, et mis mõtet oleks neiul niisugust asja välja mõelda. Pakkisin vihaselt oma asjad kohe kokku ja ütlesin hüvasti. Aiamaal rohivale neiule lehvitasin rõõmsalt, nagu nagu ma sõidaks poodi, ja sõitsin minema. Lohutasin end, et lõpuks pole see maal venna juures käimine mingi elu küsimus. Elagu ja nautigu oma õnne, pagana valetaja ja vale uskuja.

Vennale ma enam ei helistanud, aga olin kindel, et peagi helistab ta mulle ise. Aga ei helistanud ja mu pettumus kasvas. Aga justkui sellest poleks küllalt, tuli mulle kolmandal nädalal väga ootamatu külaline - venna pruut ise! Pani oma koti maha ja teatas, et tal pole kusagile minna, kuna vend viskas ta välja, sest tema tunnistas, et armastab tegelikult mind.

Esimese hooga tahtsin ta lihtsalt välja visata, aga siiski ei söandanud. Helistasin vennale, aga ta ei vastanud. Neiule ütlesin, et ööbigu siin, aga siia elama jääda ta küll ei saa. Vastuseks kuulsin, et ta armastab mind ja mina teda ka, kuigi ma ise võib-olla ei saa sellest veel aru. Veel kurtis ta, et tal pole tõesti kuhugi minna.

Kaks ööd magas tema voodis, mina diivanil. Täiesti jabur olukord. Saatsin vennale sõnumi palvega, et ta mulle helistaks, aga ta ei helistanud. Siis saatsin sõnumi, et tema pruut otsis minu juurest peavarju. Sellele ta ka ei vastanud. Kolmanda "kooselupäeva" hommikul käis uksekell. Edasi läks kõik nagu märulifilmis.

Sisse tormas mu raevunud vend, tüdruk jooksis voodist poolpaljana talle kaela ja tänas teda. Ei tea küll, mille eest. Vennaga kaklesime viimati kuskil algkoolipäevil, nüüd andis ta mulle kaks nii kõva hoopi, et lõi hinge kinni. Pruut pani riidesse, haaras oma koti ja läinud nad olidki.

Järgnevail päevil tagus mu peas mõte, et mul pole enam venda. Ja ega olnudki - teineteisega ühendust ei otsinud me kumbki. Püüdsin kogu sellele jamale mitte mõelda. Möödusid nädalad, kuud...

Sai täis vist ligi aasta, kui mu otsis üles üks sama küla mees, kes oli mind tänaval kõndimas näinud. Saime pubis kokku. Loomulikult ei pärinud mina venna kohta midagi, aga kui olime kolm kannu ära joonud, rääkis ta, et mingu ma vahel ikka venda ka vaatama tulla. Küla meelest polevat venna pruudiga ikka õige asi. Kaduvat vahel mitmeks päevaks ära ja vend on alati endast väljas. Keeldusin neil teemadel rääkimast - õige mul vaja seda suppi jälle üles soojendada.

Vennaga ei suhelnud me ligi kaks aastat, kui ta äkki helistas ja rääkida tahtis. Tal oli üks alandlik palve, nagu ta ütles - rääkigu ma, mis mind tema pruudiga seob ja kus ta praegu on. Vastus oli minul ju selge - kinnitasin, et pole neiut näinud ega temast midagi kuulnud sestsaati, kui... nojah... Ja et pole teda ealeski puutunud, välja arvatud see ammune lõkkeõhtu, kui tema puudutas mind.
Hoolimata mitu aastat kestnud vaenust oli mul kahju vennast, sest ma tundsin ta häälest, kuidas ta kannatab. Nägin, et lõpuks hakkab talle midagi kohale jõudma. Vend jutustas, et pruut oli ühel päeval lihtsalt kadunud, nagu ka siis, kui neiu minu juurde tuli. Neiu oli lahkunud midagi ütlemata koos kodus olnud paarisaja euroga ja meie vanavanematelt päritud tsaariaegsete kuldmüntide karbiga. Ma ütlesin vennale arglikult, et nüüd on ta vist päriselt läinud. Vend vaikis.

Kuldraha jälgi katsusime omaalgatuslikult küll ajada, aga pruut osutus veel nutikamaks, kui omal ajal arvasime. Igatahes avalikult müüki need ei ilmunud. Neiut olevat nähtud Soomes, aga see pole ka pärsi kindel. Meie pole teada saanud, mis temast sai. Igatahes kõik elektroonilised jäljed kustutas ta ära. Ega me muidugi väga põhjalikult ei otsinud ka, sest vennalegi sai selgeks, et tagasi teda oodata pole mõtet.

Sellest saab mööda juba viis aastat. Oleme vennaga nüüd mõlemad pereinimesed oma tegemiste ja rõõmudega ja sellest neiust pole ammu enam rääkinud. Aga päris meelest see aeg siiski ei lähe, kui lasime end mõlemad lolliks teha. Õigupoolest läks pärast neiu kadumist veel aasta, enne kui võõristus meie vahelt lõplikult kadus.

Mulle jääb aga täiesti arusaamatuks, mida see pruut taotles. Kui kindlustunnet, armastust ja varandust, siis selle kõik oleks vend talle ju puhtast südamest kindlustanud! Kui aga armastust polnud - no poleks keegi teda kinni hoidnud... Ega oska muud mõelda, kui et ju ta oli lihtsalt loomult avantürist ja seikleja.