Siiri lugu: kuidas küll üks inimene võib elu jooksul elada kaks nii erinevat elu
(1)
"Saage tuttavaks, Argo," esitles Mari oma kaaslast.
"Kuramuse Mari, ikka peab ta meie laheda peo mingi tobeda juhtivtöötajaga ära rikkuma," kirusin endamisi.
Argo oli väärikalt seltskondlik. Pidu kestis hommikuni ja hommikuni pidas vastu ka Argo, kes küll vahepeal väitis, et peab kohe lahkuma, kuna tal on keskpäeval vastutusrikas nõupidamine. Irvitasime omakeskis selle vastutusrikka nõupidamise üle, kuigi samas olin meelitatud, et see tähtis nina just minu pärast ära ei läinud. Enne lahkumist palus Argo, et annaksin talle oma telefoninumbri.
Ausalt öelda mind väga see Argo ei huvitanudki. Mul oli kindel peika juba aastaid. Mulle ei tulnud siis mõttesegi muhe Ain mingi tõusiku vastu vahetada.
"Sind otsis üks väga viisakas mees," ütles ema mulle etteheitvalt, kui ükskord hommikul peolt koju jõudsin. "Ah, see, tean küll," ütlesin ja kadusin oma tuppa.
"Siirikene, sulle on külaline," äratas mind koputus uksele. Argo istus elutoas ja ajas emaga juttu. Ema kuulas, silmad vaimustusest säramas. Milline mees! Noor, sportlik, edukas ja huvitub tema tütrest. Sain emast aru. Tema tõekspidamiste kohaselt pidi mees olema võimeline hoolitsema oma pere eest. Nii oli ka meie peres kuni isa surmani. Nüüd tajus ema Argos isale omaseid jooni ja loomulikult mulle head soovides tärkas temas lootus saada väärikas väimees. Tollest päevast hakkas ema mind tagasihoidliku visadusega n-ö töötlema. Argo moodustas oma tulevase ämmaga kindla liidu ja nii mind abiellu meelitatigi.
Minust sai proua. Tihti tuli Argo koju koos oma tähtsatest tegelastest koosneva seltkonnaga. Hea tooni hulka käis, et meestel oli kaasas mõni tuntud kaunitar, kellega purjutati varavalgeni. Olin sunnitud olengutel osalema ja kuulama nõmedaid jutte ja vaimukusi.
Argo oli seksikas mees. Füüsiline klapp oli meil hea, aga hing igatses midagi muud. Nii otsisingi ükskord üles oma hea semu Aini ja käisime koos oma vanade sõprade juures.
"Su mees on kõik need päevad joonud," kurjustas ema, kui rahuloleva ja õnnelikuna koju saabusin. "Joogu, kui tahab," õigustasin ennast.
Kuigi ema elas hea meelega meiega koos, tahtsin mina omaette elu ja Argo ostis meile korteri.
Uues kodus hakkaski nii olema, et kui kodus mõõt täis sai, lasin jälle Ainiga jalga. Argo ei teinud skandaali, kus ma käin. Tal oli enda, töö ja sõpradega väga palju tegemist. Eemalt sekkus ema nüüd meie elusse vähem.
Ühel päeval tõdesin, et ootan titte. Ja kõikide arvestuste kohaselt oli lapse isa hoopis Ain. Selle tõe jätsin enda teada. Natuke pabistasin, et laps tuleb isa nägu, aga jumal halastas. Tütar oli nagu minu koopia. Argo hakkas kaduma lausa nädalateks ja koju saabus räsituna. Näha oli, et oli peetud raskeid joomapidusid. Muretsesin Argo töö pärast. Mulle jäi arusaamatuks, kuidas peetakse kohal meest, kes ei oska alkoholiga piiri pidada, aga tal läks alati õnneks. Ju ta andis kainena kõva panuse.
Endine elu jätkus, aga mina olin nüüd rohkem kodus. Lapse vastu hakkas Argo huvi tundma alles siis, kui tüdruk oli kolmene. Arukas piiga jagas ära Argo suure kiindumuse enda vastu ja oskas suurepäraselt isakese oma pilli järgi tantsima panna. Kuigi minu kaine mõistus ütles, et tüdruku liigne poputamine ja hellitamine Argo poolt on vale, ma siiski teadaolevatel põhjustel ei sekkunud.
Meie abielu aga ikka kestis, kuigi vahelduvate kriisidega. Mõõnaperioodides ei süüdistaks ma ennast. Ainiga kohtumised olid pärast lapse sündi harvad ja põgusad. Argo aga jätkas oma endises stiilis ja mulle tundus, et alkoholist oli saanud tema kirg. Minu targutamised teemal, millal ta lõpetab joomise, olid nagu hane selga vesi. Mees tegi, mis mees tahtis. Tööl oli tal seni veel kõva seljatagune ja kodus isa igati õigustav tütar. Lõpuks tegi ta mulle selgeks, et ma ei sobi perekonnaeluks. Ametlikult me ei lahutanud. Argo ostis mulle väikse korteri ja olin rahul. Algul tõrkusin kodust lahkumast, aga siis otsustasin, et on targem enesele elada. Ükskord tuleb ju lõpetada see uskumine, et mees, kes ei taha muutuda, hakkab äkki muutuma.
Argo nõudis algul tütart enda juurde, aga kuna ta tütrest hoolis, sai ta aru, et tema metsiku eluviisi juures läheks tütrel väga raskeks. Temast sai n-ö nädalavahetuse isa, aga enamasti hea isa. Ta oligi ju tore ja esinduslik mees, aga ainult kaine peaga.
Nii meie elu jätkus lapsevanemate ja sõpradena, niipalju, kui seda suhtlemist oli.
Siis aga vabastati Argo ametist. Kuuldavasti sai sai ta juhatuse liikmena väga suure kompensatsiooni, nii et ta ei pidanud vastu võtma suvalist töökohta. Aga paari kuu pärst selgus, et ta ei otsi mingit tööd enam ja ta ei saagi peaaegu enam kaineks. Ma olin mures. Ikkagi minu seaduslik mees ja lapse isa. Ja puht inimlikult oli väga kahju temast. Käisin korduvalt tema juures palumas, et ta end kokku võtaks, aga ma nägin, kuidas ta kiiresti loobus elust osavõtmisest. Ma ei tea, mida ta mõtles neil hetkedel, kui ta kaineks sai, aga minuga kohtudes polnud tal enam mingit eluisu. Minu palvel püüdsid ka sõbrad teda aidata, aga ei saa ju aidata inimest, kes keeldub ennast ise aitamast. Mina läksin riidu ka emaga, kes arvas, et mina olen Argo allakäigus süüdi.
Argo kompensatsioonist jätkus ilmselt paariks aastaks. Pealegi sai ta päranduseks ka ema korteri, mille maha müüs. Kas tal raha pärast seda vaja oligi, aga siis sai ta tänu kunagisele sõbrale tööd ühes laos. See Argo oli nüüd juba hoopis teine mees, vana, väsinud, ilma igasuguste huvideta ja temaga oli raske jututeemat leida, kui just jutt polnud tütre konkreetsetest asjadest. Aga vähemalt töö ajal ta vist enam ei joonud, aga vabal ajal jätkas endistviisi.
Samal ajal oli ka tütre päriisisa endale naise leidnud, nii et jäin üsna üksi.
Vahel ikka mõtlen esimesele kohtumisele Argoga ja imestan, kuidas küll üks inimene võib elu jooksul elada kaks nii erinevat elu, härra ja tänavajoodikuna.
Lugu ilmus Nelli Teatajas
