Sireti lugu: napsitan õhtuti, sest ma ei taha seksida oma mehega

 (62)

Sireti lugu: napsitan õhtuti, sest ma ei taha seksida oma mehega
Unsplash.com

„Nii palju, kui ma oma kodust elu lapsepõlvest mäletan, pidin aina käske täitma, sest isa teadis alati paremini, mis mulle hea on. Mida ema arvas, see teda ka ei huvitanud. Aga isa süda ütles lõplikult üles, kui mina olin põhikooli lõpetanud,“ alustab Siret oma lugu.

Olles küll tubli õpilane, oli mul keskkoolis ka värvikas salaelu. Kuigi emagi valvas n-ö isa pärandusena jätkuvalt mu kõlbluse järele, oskasin juba kümnendas klassis käia kolme poisiga. Ja ilmselt polnud aktiivset seltsielu elanud klassiõdedel aimugi, et arvatavalt olin mina esimene, kes meist süütuse kaotas. Sest üldiselt oli mul läbi ja lõhki korraliku tüdruku maine.

See oli maailma avastamise aeg. Armumisest või armastusest polnud mul siis veel ettekujutust, kuni sain tuttavaks enesest paar aastat vanema poisiga. See oli tõeline vapustus, mis mu psüühika täiesti segi pööras. Nii segi, tublil õpilasel oli tegu üldse keskkooli lõpetamisega. Siis polnud seda suhet ja koolikaost enam võimalik ka ema eest varjata. Meie kallimaga jõudsime otsusele, et las poiss käib sõjaväes ära ja pärast teeme pulmad. Mina läksin edasi õppima.

Lahusolek oli raske, aga teadmine, et õnn pole enam kaugel, aitas vastu pidada. Kahjuks paar kuud enne naasmist teatas mu peigmees, et koju tulles abiellub ta teisega – oma endise tüdrukuga. Kes on välimuselt minuga väga sarnane, aga sellest sain hiljem teada.

Seotud lood:

Sellest ei hakka rääkima, mis mu hinges toimus, aga ma lihtsalt kordasin enesele tuhandeid kordi, et see tuleb unustada.

Loe veel

Kas just unustamise pärast, aga elasin paar järgmist aastat tormilist elu. Vahetasin mehi ilma mingi armastuseta. Kuni otsustasin lähemalt uurida ühte kursusevenda, tasast ja alandlikku, kes minusse ilmselt ammu armunud oli. Meeldiv oli ta igatahes.

Juba paari nädalaga jõudsime esimese ööni. Kuna ta teada andis, et pole veel ühegi naisega olnud, õnnestus mul maha mängida samaväärne roll ja tema uskuski. Tema jõukad vanemad olid minust lausa vaimustuses ja minagi leidsin, et võiks küll koos proovida. Seda enam, et sedamaid lubati meile korter kinkida. Nii ka tegime. Koos diplomitega saime ka poja.

Mina tööle ei läinudki. Lapsega kodus istudes veetsin aega pikkades mõtisklustes. Et ma oma meest ei armasta, oli selge algusest peale. Teda oli võimalik taluda tänu sellele, et ta mind nii andunult ümmardas. Ja ma ometi püüdsin teda armastama hakata, et meil kergem oleks elada.
See armastama hakkamine ei õnnestunud ja seda tajus ilmselt ka mu mees. Nimelt hakkas ta mind üha jultunumalt petma. Kuni ta enam ei püüdnuki midagi varjata, vaid ütles, et mina teda ju nii harva „ligi lasen“. Sealjuures ei väsinud ta kinnitamast, et tema ainus armastus olen mina. Lõpuks polnudki mul enam midagi selle vastu, et ta armukesi pidas. Seda vähem ta mulle ligi tükkis.

Muidugi mõtlesin ka lahkuminekust, aga ei jõudnud mingile otsusele. Siis sattusin juhuslikult kokku oma reeturist peigmehega. See oli šokk, sest... mõistsin esimesest pilgust, et see on mees, keda ma ikka armastan! Ja kuna ta oli äsja lahku läinud, hakkasimegi taas kohtuma.
Salaja muidugi. Aga, mu jumal – alles nüüd hakkasin elama, armastust tõeliselt nautima. Hing laulis ja ta pani mu kehas värelema iga viimse kui raku. Ma ei mõelnud ei olevikule ega tulevikule ega abielule – ma lihtsalt olin.

Loomulikult ei jäänud minuga toimuvad muutused mu mehele märkamata. Korraga tegi ta oma elus täieliku kannapöörde. Jättis ilmselt oma naised, mängis õhtud läbi pojaga ja imetles mind.
Ja kinnitas pidevalt, kui tähtis on talle perekond ja tahe mind õnnelikuks teha.

See viimane oli just see, mida ma temalt ei vajanud. Pidin ilmutama tõelist näitlejameisterlikkust varjamaks, kuidas asjad tegelikult on. Kuna tal ilmselt armukest enam polnud, hakkas ta jälle mulle rohkem tähelepanu pöörama. Pidin mõtlema välja aina uusi nippe, kuidas temaga voodijagamisest pääseda. Lahutus oli aga vägagi küsitav. Esiteks mu tõeline peigmees andis kohe teada, et tema enam abielluda ei kavatse. Teiseks oli mul küll diplom, aga tööpraktikat mitte, ja ma poleks ennast ega last ilmaski suutnud ülal pidada tasemel, millega harjunud olime. Kolmandaks kerkis veel hirmutavam variant – mees kinnitas, et kui mina peaksin talle truudust murdma või ta maha jätma, siis ta tapab enda ära! Ja tema veidrat iseloomu tundes uskusin, et seda ta ka teeks.
Nõnda jätkus kõik samas võtmes, kogu oma hurmas ja ilus, vastumeelsuses ja valus. Mehega mängisin õnneliku ja rahuldatud naise rolli. Selle viimase üle muretses ta pidevalt. Õppisin teesklema orgasmi, milleni mu salarmastus mu esimese suudlusega viis. Põhjendasin oma vähest seksiisu sellega, et ta on nii vägev mees, et sagedamini ma ei kannataks teda väljagi!

Salakohtumistel käisin kaks-kolm korda kuus, ja see olid rohi, mis mind püsti püsida aitas. Kuni tuli nendestki loobuda.

Nimelt lendas mu elu mõte tõesti välismaale, nagu ta ammu oli mõelnud. Lubasime suhelda väga tihedalt, aga mulle tundus see nagu elu lõpp.

Mu mees ei küsinudki, mis minuga lahti on. Selle asemel, et mind rahule jätta, pidas tema paremaks oma ümmardamist veelgi intensiivistada, mis lihtsalt lämmatada ähvardas. Ühtlasi hakkas ta kordama oma enesetapu-ähvardusi, kui ma ta maha jätma peaksin. Lõpuks leppis ta isegi sellega, et magame koos ainult korra kuus, peaasi, et ma tal olemas oleksin.

Viimase aasta jooksul on mul õnn olnud kolm korda oma armastusega taaskohtuda. Kõik paistab endine olevat, aga no see pole ju võimalik, et mina tal ainus naine olen. Elan pidevas hirmus, et kohe annab ta teada, et tal on suhe. See teeb valu...

Pealtnäha oleme me mehega üks õnnelik paar ja tore perekond – ühiskonna vääriline algrakuke, nagu soovis mu kadunud isa. Aga viimasel ajal olen hakanud õhtuti vähehaaval trimpama, muidu poleks ma suuteline oma mehega koos olema. Loodan, et veinisena jahutan tema seksiisu. Aga kui ma enam teda vältida ei saa, siis purjus peaga läheb ladusamalt. Õnneks ei julge ta mulle etteheiteid teha.

Ma põlgan teda. Selle eest, kuidas ta minu ja poja ees poeb, selle eest, et ta mulle truu on, selles eest, et ta kannatab minu suhtumise välja. Selle eest, kuidas ta riietub, kuidas söögilauas istub jne.

Ma ei ootagi, et mind haletsetaks – ise ma ju mehe valisin. Parimate lootuste ja kujutlustega, milliseks saab mu mees ja meie elu. Ainult seda ei osanud ma kujutleda, milliseks muutun ma ise.

Lugu ilmus Nelli Teatajas

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised