Muidugi alustasin valesti...
Ikka põhimõttega, et peaasi on ausus iseenese ja inimeste ees, et mitte kelleltki midagi ei palu ega oota, et abielluda ja luua suur pere mehega, kellega suhte aluseks on siiras armastus ja usaldus. Leidsin sellise 21aastaselt, aga kui kuulutasin talle rõõmusõnumit lapsukese saamisest, oli tema esimene probleem, kust võtta raha abordiks. Edasi – tema pole isaduseks valmis, miks ma temalt ei küsinud jne. Kaks kuud enne tütre sündimist pühkis ta meie provintsilinna tolmu jalgelt ja kadus. Kuna ta sestpeale igasugusest kontaktist loobus, ei otsinud seda minagi...
Tulin toime. Elasin ühetoalises üürikorteris, mille eest suutsin vaevu maksta. Kondiitrina tegin tööd peale oma põhitöökoha veel lepingute alusel.

Suurest armastusest, millest olin kunagi unistanud, mõtlesin ka siis. Ikka olin kindel, et ükskord see tuleb. Või kui ei tule, siis suudan hakkama saada ka üksi. Mul oli häid sõpru mõlemast soost ja kui ausalt rääkidal, siis mingil määral ka intiimsuhteid. Aga neist jäi alati mingi tühi tunne...
Ja siis ta tuli...
Suur armastus nimelt – nii ma vähemalt arvasin.

Meie peremees müüs mitterentaabli pagarikoja maha. Meile tundmatule pealinnast pärit bossile. Seitsmekesi kolleegidega olime kõik vallandamishirmus. Aga uus peremees osutus väga mõistvaks ja soovis, et jätkaksime samas koosseisus. Ta vahetas tehnika välja moodsama vastu, korrigeeris hinnapoliitikat ja juba aastaga läks äri ülesmäge. Üldise sooja suhtumise võitis ta aga sellega, et tundis huvi igaühe pereelu vastu ning tahtis aidata. Mõistagi sai ta kolleegidelt teada, et mina oma kolmeaastase tütrega sõltun kõige rohkem nimelt sellest töökohast. Vestles siis minuga kord n-ö isiklikul teemal. Tõstis mu palka... See polnud mingi isiklik sümpaatia. Olin ainuke, kes polnud midagi kurtnud, ja mu töö asjus polnud kellelgi kunagi pretensioone olnud.
Pärast seda, kui ta kord mu juhuslikult mööda sõites tänavalt peale korjas ja koju viis, kui talle teed pakkusin ja tunnikese vestlesime, tekkis mingi lähem sild. Rääkisin talle puhtsüdamlikult oma senisest elukäigust, tema mulle enda omast... Vihjamisi armastuseta ja lasteta abielust naisega, kelle isa varandusele ta oma ärimehekarjääri võlgnes. See läks mulle väga südamesse. Polnud kahtlust, et õnnelik see mees oma isiklikus elus kahtlemata pole.
Kui sellised n-ö juhuslikud kohtumised kordusid ligi pool aastat, olin kadunud. Täpsemini veendunud, et tegemist on minu sugulashingega. Mehega, kes usub tõelise armastuse olemasollu ja väesse ka siis, kui pole enam reaalset lootust seda leida. Kui ta mult pärast esimest koos veedetud ööd küsis, kas jään temaga ja teen läbi kõik selle, mis järgneb, vastasin veendunult jah. Kuigi siis ma veel päris ei mõistnud, mida see „kõik” nimelt tähendab..

Loomulikult tekkisid jutud üsna varsti, kuigi töö juures varjasime seda suhet. Ta naine elas pealinnas, kus mees pea kõik nädalavahetused veetis. Mina olin aga alati valmis selleks, et ega see patt vaka alla jää. Nii et kui mees teatas, et viib meid tütrega Tallinnasse, kus korter juba valmis, olin mõistagi nõus. Plaan oli selline, et ta alustab lahutust, jagab naisega vara pooleks, nagu seadus käsib, ja edasi ootab meid helge tulevik.
Kõik läks sujuvalt. Mind ei huvitanud sugugi, mida kõigest sellest arvati – olin alles 25aastaselt saanud tõestuse, et armastus on olemas. Ma elasin selles mehes, sain ennast lõpuks nagu päriselt tundma... Ta muretses mulle tulusa töökoha. Mu laps võttis ta täiesti omaks. Ma ei oodanud meie paariminekut, vaid tema lahutust, et mitte tunda end armukesena, suhtevargana. Aga paraku lükkus tärmin aina edasi.

Tema naine keeldus lahutusest kategooriliselt: Aasta hiljem sai ta äi infarkti. Järgnes ühisvarasse kummagi poole panustatud protsentide klaarimine. Siis järgnes kuudepikkune lahusolek, et mina oma arvamustega ta närve ei laastaks. Ja siis tuli ettepanek, et... peame paar aastat vahet, ärme üldse suhtle, siis näeb, kas minu armastus on ikka tõeline.

Ligi kolme aasta kestel kohtusime vahel vaid kohvikutes – sõnatu kokkuleppega mitte millestki konkreetsest rääkida. See oli tema ettepanek, et vaatame teineteisele lihtsalt silma, sest see ütleb kõik. Ja kujutage vaid ette – mulle ütleski, sest uskusin temasse ja meie tõelisse armastusse nagu tõsiusklikud jumalasse! Pidasin selle tõestuseks isegi tema kinnitust, et ta ei sea mulle mingeid piiranguid, kuna olen justkui tema moraalses pantvangis. Et kui kohtan kedagi temast kallimat ja taas armun, astub tema lugupidavalt kõrvale ja jääb mind armastama oma surmatunnini.
Püüdsin enesele sisepeeglis ausalt otsa vaadata. Mis see siis lõpuks on? Kas ma näen asju täiesti valesti? Kas peaksin aru pähe võtma? Ainus kõik ajad üle elanud sõbranna arvas, et just seda peaksin.

Seejärel tutvusin endavanuse mehega, igavese vanapoisiga, nagu ta end tituleeris. See tuttavate tuttav hakkas mul külas käima ja küsis varsti, kas tuleksin täieõiguslikuks perenaiseks tema uhkesse häärberisse, kus ta pärast vanemaid üksi elas. Mu sõbranna keelitas nõustuma, öeldes, et ära ole loll, ära mängi enda ega tütre õnne maha ja ära soni enam armastusest.

Aga mina ju ei soninud, sest see oli mul olemas. Tõestuseks see vapustav maikuu päev, kui mu kõige kõigem tuli minu juurde piletitega meile kahele (eel)pulmareisiks Hispaaniasse.
Need kümme päeva Hispaanias olid kahtlemata mu armastuse tipptund. Milline nauding oli kuulda kõiki neid komplimente selle eest, kuivõrd olen talle oma armastust tõestanud. Koos asjalike aruteludega sellest, kuivõrd omakasupüüdmatult mina tema lahutusprotsessi suhtusin ja kui väärikalt suhtus tema oma õigustesse materiaalse ühisvara jagamisel.

Viimasest oli mulle üsna ükskõik. Minul polnud põhjust karta, et ma ennast ja juba passiealist tütart toita ei suudaks. Mulle oli peatähtis, et lõpuks ometi oleme jäädavalt koos.
Eestisse naasmise järel tundsin end absoluutselt õnnelikuna ja mõistsin oma kõige kallima palvet: ärme suhtle enne, kuni ta paari nädala pärast lõplikult minu elamisse kolib. Perspektiiviga, et selle müüme kohe maha.

Kõik need aastad olin olnud uhke selle üle, et alati kokkuleppeid austasin, nagu ka mõistmise üle, miks tema samaga ei vastanud. Seegi kord tuli ta mõni päev lubatust hiljem ja ette teatamata. Nii et mingit pidulikku õhtusööki tema jäädavalt saabumise puhul ei toimunud.

Ta tuli koormatuna kaubakottidest: lihakraam ja standardsed kalapakid, luitunud välimusega puuviljad ja valmissalatid, kuivatatud puuviljad. Kõrvalasuvast supermarketist, nagu võis järeldada firmatähistest ja kärbunud äärtega nelgikimbust, millest ma seal päevast päeva mööda käisin.

Krooniks oli tema hädiselt võidukas teade, et jäädavalt tuleb ta homme, aga täna peab veel ühe äripartneriga kohtuma.

Pärast pooletunnist kohmetut kohvijoomist helises ta telefon. Ta vastas asjalikult jah ja ei. Edasi rääkis kergelt kogeldes, et ta sai küll just hankijaga (!) kokku, aga peab seisma ummikus mingi liiklusavarii pärast... Siis tuli pikem paus ja lõpuks ütles ta: „Ära muretse, kullake, kõik on normis...” Siis jättis ta jahmatusest vaikiva minuga kiiresti hüvasti, lubades mulle järgmise päeva keskpäeval helistada.
Võttis ikka ega, enne kui Sirje aru sai, et seda kõnet vist ei tulegi.