Maidu mõtles, kas viimastel päevadel oli naabrite juures rohkem liikumist olnud või tavalisest enam autosid sõitnud. Ei meenunud, et oleks. Kiirabi polnud Maidu näinud. Kas Elsa suri nii ootamatult, et kiirabi polnud mõtet kutsuda?

Maidul oli väga kahju Elsa mehest ja linnas elavatest poegadest. Kõik toredad ja abivalmis inimesed. Aga mida tema peaks tegema? Kas helistada, avaldada mehele kaastunnet ja küsida, mis juhtus? Ta ei söandanud šokis ja leinas inimest tülitada. Veel vähem oleks ta julgenud autoga ise kohale sõita.

Maidu otsustas, et paneb oma pere nimel maakonnalehte leinakuulutuse. Kui kõige rängem lein on mööda läinud, eks siis saab silmast silma ka rääkida. Maidu tellis kuulutuse ära ja sõitis koju.

Enne kui ta oma majani jõudis, jalutas talle mööda teed vastu naabrinaine Elsa, kelle surma puhul ta äsja kaastundeavalduse lehte andis. Naabrinaine Elsa oli reibas nagu tavaliselt. Maidu muidugi ei julgenud öelda, et tema ise Elsa surma puhul kaastundeavalduse lehte pani, aga ütles nii muuseas, et Elsa surma puhul avaldati maakonnalehes ta perele kaastunnet.
Elsa hakkas naerma, et eks selle nimekaimuga on ennegi nalja saanud ja nüüd siis niisugune nali.

Maidu oli elava Elsa nägemise üle nii varjamatult rõõmus, et Elsa vist imestas, miks mees nii imelik on. Koju jõudnud, helistas Maidu kohe lehetoimetusse, et kuulutust ei avaldataks, kuna kadunuke on elus ja tuli talle äsja maja juures vastu.