Salaja uurisin seda meest, kes mind aina rohkem huvitama hakkas. Esimestest päevadest peale tervitas ta alati naeratades ja küsis ka, kuidas läheb või poetas niisama mõne fraasi. Tema naisega teretasime ka, aga too oli selline väljapeetud ja jahe.

Tema mehega polnud mul mõistagi mingeid plaane, aga temal justkui paistis olevat. Kokku juhtudes jäime juba pikemalt vestlema, aga minu meelest polnud selles ka midagi imelikku.
Ükskord, kui mul elekter ära läks, otsustasin tema abi paluda.

See oli esimene kord, kui ta üle minu läve astus. Ega seal midagi keerulist olnud, aga mina kardan elektrikappe. Pakkusin kohvi ja kooki ja panin ette, et kutsugu oma naine ka - meie nagu nooremad siin trepikojas, oleks vahva hakata suhtlema. Tema tänas ja arvas, et vast mõni teine kord, sest naine on tööga hõivatud.

Hiljem sain teada, et naine tegeles raamatupidamistega ja töötas kodus. Mees ise töötas toidukaupade vahendamise firmas. Maja muttide hoiakust olin juba aru saanud, et mees meeldis kõigile, naine aga vähem, sest hoidus omaette ja pidas end nende meelest nagu teistest paremaks.

Kujunes välja kentsakas olukord, et mehega olime sina peal ja suhtlesime, naine aga vastas vaid mu tervitustele. Kumu, et minu ja tema mehe vahel midagi on, levis majas juba siis, järeldasin naabrite pilkudest ja vihjetest. Järeldasin sedagi, et hukka mind selle eest ei mõistetud, sest suhtlemisaldis, nagu ma olen, meeldisin ma neile rohkem kui too raamatupidaja.

Siis algas suvi ja ühel päeval nägin, kuidas see pere igasugu kotte autosse laadis. Läksin välja ja mees ütles, et nad veedavad suve põhiliselt maamajas ja nüüdsest saab neid siin harva näha.
Tundsin pettumust, aga oma üllatuseks ka iseäralikku kurbust. Tuli tunnistada, et ta loeb mulle siiski palju. Veelgi suuremaks nördimuseks sain maja allikate kaudu varsti teada, et nad ootavat beebit.
Tunnistan, et järgnevad nädalad veetsin tõelises armuvalus, aga tuli olukorraga leppida. Mis mul üle jäi. Te ei suuda kujutledagi, millist meeletut rõõmu tundsin, kui unistuste mees ühel õhtul mu lävel seisis ja kinnitas, et kauem ei suutnud ta oma igatsust vaigistada. Sellest hetkest teadsin, et pean ta endale saama!

Ta jäi minu juurde selleks ja ka järgmiseks ööks. Kuna ta töötas ju linnas, polnud tema linnajäämises midagi erakorralist. Püüdsin talle kerge hirmuga selgitada, et sellest tuleb skandaal - niikuinii kannab keegi majast ta naisele kõik ette. Tema leidis, et lasku käia, niikuinii ta „selle naisega" kauem elama ei hakka. Ühesõnaga - meie oleme teineteisele loodud.

Esimene, kes korda looma hakkas, oli suureks ehmatuseks mu ema. Ju keegi majast oli talle ette kandnud. Ma ei salanudki midagi, kinnitades, et varsti me abiellume. Ema oli jahmunud: kus on mu südametunnistus ja häbitunne? Naine ootab last, ja mina võtan talt isa juba enne sündimist! Kujutlegu ma ennast selle naise olukorras, pealegi - kas ma pole kuulnud, et meestele tuleb selline hoog peale naise raseduse pärast!

Siis, kui keegi mu uksematile mingit solki valas ja kui üks vanamees mulle ütles: „Mehel on korralik naine, aga kes sina oled?", hakkasin mehelt nõudma, et otsigu meile uus korter. Seda pidas temagi heaks mõtteks ja kuu aega hiljem kolisime ära.

Järgnevad paar kuud oli meie armastuse kõrgaeg. Naise juures ta küll käis, aga harva, ja keegi meid ei tülitanud. Otsustasime, et naudime elu ja elame seni lihtsalt koos, kuni naine rahuneb ja lahutusega nõustub. Seda suurem oli mu üllatus, kui ta rääkis, et naine on nõus kas või kohe lahutama. Minuga ei otsinud naine mingit kontakti ja mehe jutu järgi ei olevat ta abikaasa minust midagi rääkinud. Nii et nautisime õnne edasi.

Aga siis ükskord kadus mees ära. Ei tulnud kolm päeva. Telefonikõnedele ei vastanud. Kartsin juba, et on juhtunud midagi koledat, aga siis ta helistas ja teatas, et sai isaks. Et see juhtus ligi kuu aega ettenähtust varem, et tal on palju tegemist ja esimesel võimalusel tuleb minu juurde. Rahunesin maha ja sain aru - loomulikult ei saanud ta oma naist sellisel ajal jätta.

Aga ta ei tulnud nädala ega kahe pärast. Vastas mu sõnumile, et palub veel oddata. Siis... panin väga imeks, et ta ei tulnud meie korterisse, vaid kutsus mu kohtama.

Päevaselt pooltühjas unises kohvikus oli jutt lühike. Ta palus vabadust, et kogu see lugu nii kaugele läks, aga selles oleme võrdselt süüdi mõlemad. Et andkem enesele aru - armastusega oli sel kõigel vähe ühist, kuna meil oli lihtsalt hiilgav voodiklapp, millele tema ei suutnud vastu panna. Et meestel seda juhtub - käid kellegi elust läbi ja kukud korraga maa peale, kui näed oma esiklast. See on see tõehetk, äkiline nagu pikselöök - sinuni jõuab teadmine, et armastad ainult ja jäägitult vaid seda, kes sulle sellise ime kinkis! Lõpuks ütles ta, et jäägu ma sinna korterise elama ärgu teda halvasti mäletagu.

Kui end natuke koguda suutsin, haaras mind sügav solvumine ja vihkamine, mis pole lahtunud veel kaks aastat hiljemgi. Ma ei tea neist enam midagi ja jumal tänatud, sest on olnud suur kiusatus neile mingi käkk keerata. Või vähemalt mehele.
Pärast seda on mul olnud mitu lühemat suhet, aga midagi niisama kirgast tunnet pole õnnestunud leida.

Lugu ilmus Nelli Teatajas