Ei möödunud kaua, kui Teelele kirjutas väga kena noormees. Peagi vestlesid nad juba päevad ja ööd, kuid Tiina polnud samal ajal veel kedagi sobivat leidnud.

Seega otsustas Teele pärida oma potentsiaalselt kavalerilt Randolt, kas tal leidub ehk natuke vanemaid sõpru. Tuli välja, et Randol ongi vanem sõber, kes on ka juhtumisi üks tema parimaid sõpru. Tema nimi oli Harri.

Teele tegi Randole ettepaneku, et teeks ehk topeltkohtingu, kuna ka tema sõbranna Tiina otsib suhet ja armastust. Rando oli päri ning nõnda lepiti kokku, et kohtutakse õhtul sadamakail.

Kokkusaamisel tundus, et kõik sobib kõigile. Kõik jutustasid midagi endast ning Teelele ja Tiinale meeldisid Rando ja Harri. Pärast vestlust sõitsid nad linna peal ringi ning poisid pakkusid, et viivad neiud hilisõhtu saabudes koju. Nõnda tehtigi ja lepitigi juba uus kohtumine kokku.

Rando ja Teele suhe hakkas kiiresti arenema, kuid Tiina ja Harri väga siiski omavahel ei suhelnud. Harri oli Randost tagasihoidlikum ka ning Tiina oli harjunud, et mehed peaks teda n-ö jahtima.
Ent nad puutusid nad palju kokku, sest Teele ja Rando võtsid koos palju ette, veetsid rohkesti aega koos ja loomulikult ei tahtnud nad oma sõpru ära unustada.

Poolteist kuud hiljem olid Rando ja Teele juba tõsises suhtes. Tiina tunnistas esimest korda siis Teelele, et talle tegelikult meeldib Harri, aga ta ei oska midagi ette võtta. Õigemini ei taha teda tagant utsitada.

Ühel peol otsustas Teele siis ohjad enda kätte haarata ning Harri ja Tiina kokku viia. Ta küsis nõudlikult Harrilt, kas talle meeldib Tiina. Mees vastas jaatavalt. Seejärel tõukas ta Harrit tagant, et mingu Tiinaga rääkima, sest nüüd oli teada, et tunded on neil vastastikused.

Neli kuud hiljem võtsid asjad aga hoopis uue pöörde. Rando ja Teele läksid lahku, sest selgus, et see suhe oli vaid lühiajaline kirg.
Harri ja Tiina kolisid aga kokku.

Tiina ei kujutanud siis ette, mida see kooselu päriselt tähendab. Ta oli nii õnnelik. Harri oli hea välimusega, pärit jõukast perest, aga tööd talle teha ei meeldinud. Ta armastas vabadust. Vanemad olid talle kõik taganud, et ta saaks muretult ja rõõmsalt elada. Ka raha, mida selliseks eluks vaja oli, andsid vanemad.

Alguses oli neil kõik hästi, aga aega läks ja Tiinat hakkas närima, miks täiskasvanud mees ometi tööl ei käi. Tiina ise rabas täiskohaga tööl käia ja samal ajal õppis ülikoolis päevaõppes. Kui naine mehele töötamise kohta märkusi tegi, siis Harri püüdis talle meele järele olla ja mitu korda otsiski endale töö, ent mitte ükski töö talle ei sobinud või oli liiga raske. Isegi poole kohaga töötades oli Harri jaoks iga töö ikka liiga raske.

Tiina pidi maksma enda õpingute eest ja samal ajal kodus toetama Harrit, sest mees ei häbenenud naise käest raha küsida, kui vanemate raha otsa oli saanud. Nõnda ostiski Tiina pidevalt ise koju süüa, tarbeesemeid ja mehele riideid, et too näeks ikka hea välja. Mees ei teinud selle peale teist nägugi ning miks ta peakski – ta oli harjunud, et naised hoolitsevad ta eest.

Tiina oli võtnud mehe jaoks ilmselt Harri ema rolli, kes tavaliselt mehele toidu lauale pani. Ei saa eitada, et üldiselt oli Tiinal siiski Harriga hea elada, sest mees oli rahulik, hea südamega, hooliv, andestav ja väga vastutulelik kõige suhtes, mida Tiina palus.

Nad ei tülitsenud peaaegu üldse, vaid ainult siis kui tuli jutuks, miks Harri tööl ei käi ega kavatsegi käima hakata. Aga Tiina ei jõudnudki peagi enam sellest numbrit teha, sest ta keskendus enese harimisele ja tööle.

Kui nad olid juba viis aastat koos elanud, hakkas Tiina aina sagedamini mõtisklema, miks nad koos üldse elavad. Ta leidis, et tal pole enam kuigi palju tundeid Harri vastu. Ainult harjumus.

Mõni kuu pärast niisugust kaalumist otsustas tiina kolida oma vanemate koju, sest ta tundis, et nüüd on oma elus piisavalt saavutanud ega suuda jätkata mehe kõrval, kes temaga sama eluhoiakut ei jaga.
Harri oli murtud, kui ta Tiina otsust kuulis. Ta lubas end kokku võtta. Ka Tiina oli kurb.

Pärast seda algas kokku-lahku kolimine, aga harri ei muutunud. Kuni lõpuks kaks aastat hiljem otsustas Tiina igaveseks sellele suhtele punkti panna.

Tiina leidis endale peagi uue mehe, kelle eluvaated meeldisid talle palju rohkem. Ent Harri ei saanud ikka rahu, kinnitas oma armastust ja üritas pidevalt Tiinaga Facebookis suhelda.

Tiina ka ikka viisakusest päris, kuidas mehel läheb ja kas ta on töö leidnud. Harri oli selleks ajaks 30aastane, ent endiselt ta kurtis, et talle ei sobi ükski töö. Tööandjad olevat liiga karmid temaga. Harri ütles ka, et ta ei suuda hommikuti vara ärgata. Kui Tiina päris, kas mees kooli käis lõpuni, ajas seegi Harri endast välja. Nimelt oli Harril endiselt põhikooliharidus, sest ta ei suutnud omal ajal gümnaasiumi lõpetada.

Kui Tiina talle ettepaneku tegi, et mine õpi täiskasvanute gümnaasiumis, suundus Harri küll sinna, ent seegi ei sobinud. Kool olevat liiga raske ja ega enam pea enam neid asju võta ka.

Tiinale, kes oli äsja magistrikraadi saanud, ei mahtunud lihtalt pähe, kuidas mees ei suuda kaks korda nädalas koolis käia.

Tiina elas oma elu rahulikult edasi ning peagi jäi lapseootele. Harri ikka veel päris, kuidas naisel läheb, mida teeb kavaler ja nii edasi. Kui Tiina ühel päeval lajatas, et ta ootab oma elukaaslaselt last, kohkus Harri väga. Tema laused jäid napiks ning rohkem mees Tiinat ei tülitanud. Ilmselt lootis Harri siiamaani, et Tiina tema juurde tagasi läheb, ent kui ta teada sai, et naine ootab last, purunesid kõik tema unistused.

Harri elab ikka vanemate majas ning ema peab teda ülal.
Kord uuris nüüd Teele Harri käest, et kuidas mehel läheb. Harri kuulutas rõõmsalt, et leidis endale töökoha, kus saab käia nii, kuidas ise tahab. Palka makstakse küll mustalt ja sotsiaalkindlustust pole, kuid vähemalt on see töö Harri jaoks rahuldav, sest tema saab ikka olla enda elu peremees. Näis, kaua ta vastu peab, mõtles Tiina seda kuuldes.