Triinu lugu: kui mehi jagati, jäin mina lõpuks ikka ilma

 (35)

Triinu lugu: kui mehi jagati, jäin mina lõpuks ikka ilma
Unsplash.com

„Pole tõsi, et igaühe jaoks on kuskil keegi... Maailm on liiga suur ja elu võib enne otsa saada, kui temani jõuad. Mina pole jõudnud, nii et pigem usun, et mulle polegi teda määratud,“ alustab Triinu oma lugu.

Mu isa jättis meid emaga maha, kui ma veel titt olin. Ema toonitas ikka, et ei lase mul enne mehele minna, kui leian selle õige. Ma ise ilmutasin suurt agarust juba teises klassis, kui meie klassi tulnud uue poisi pinginaabriks sain. Too meeldis kõigile, oli sõbralik ja väga tark, muudkui jutustas kaugetest maadest ja meredest, loomadest ja rahvastest. Olin nii uhke ta üle ja ütlesin kord emale häbelikult, et kui suureks kasvame, siis saab sellest Tiidust minu mees.

Neljandas klassis hakkas ta juba ühe poisiga istuma. Kõik oli nagu ikka, aga mul kui vanal pinginaabril ei olnud enam mingeid eeliseid, mis mind väga kurvastas. Nii kestis see kuni 12. klassini. Siis

hakkas ta käima paralleelklassi Liinaga, kellega hiljem abiellus ülikooli esimesel kursusel.
Mina läksin provintsilinnast pealinna meditsiinikooli ja mul polnud enam klassikaaslastega suhteid, ammugi Tiiduga. Õigemini oli - selline, millega enesele jubedalt häbi tegin. Augustis enne ärasõitu linna kutsusin ta ise meie parki kohtama. Niisama, nagu hüvastijätuks, aga mõistagi salalootustega. Rääkisime oma plaanidest. Mu suureks pettumuseks polnud temas küll ühtegi märki sellest, et ta minusse võiks natukenegi armunud olla. Et mitte lihtsalt tönnima hakata, suudlesin teda kiiresti otse suule ja panin jooksu. „Mis sul hakkas?" hüüdis ta mulle veel järele. Sellega tuli mul oma armastusele kriips peale tõmmata.

Loe veel

Seotud lood:

Lõpetasin meditsiinikooli ja jäin Tallinnasse tööle. Palgast piisas vaevalt üüri maksmiseks ja söögiks. Seega lasin end ühel kursusekaaslasel ära rääkida, et lähme Soome. Tema oli selline hakkaja, ajas ise korda kõiksugu asjad, kuni olimegi seal ja saime tööle kiirabisse. Keeleoskus oli meil üsna nigel. Kohalike seast me sõpru ei leidnud. Sõbranna rändas varsti edasi Norrasse ja mina plaanisin koju tagasi minna.

Ju mu vaikne ja nukker olek torkas silma, sest tasapisi sai ühest minust 10 aastat vanemast arstist mulle justkui eestkostja. Suhtusin temasse nagu sõbrasse. Teadsin, et ta on abielus. Tiit mõlkus ka ikka meeles. Aga pikapeale kasvas meie sõprus hoopis enamaks. Möödus paar kuud, kui ärkasin nagu mingist hullust unest: mina ja abielurikkuja? Otsustasin, et tulen tagasi Eestisse, sest see mees oli ju tegelikult mu ainus sõber seal.

Nüüd läks kõik justkui hästi. Nii hea tunne oli kodus olla. Üürisin endale korteri. Üle hulga aja tundsin end tavatult enesekindlana - ei kriipinud eriti ükski mälestus ja alateadlikult olin valmis ja justkui ootel, et küll nüüd ka selle õige armastuse leian.

Leidsingi - ühe oma patsiendi, kes pärast kopsupõletikust paranemist lilli tõi ja siis kohtama kutsus. Tavaline mees, töötas bensiinitanklas, aga huvitav ja palju lugenud, pealegi välimuselt keskmisest sümpaatsem. Juba kuu aja pärast tegi ta ettepaneku tulla tema ühetoalisse korterisse elama. Läksin kerge südamega. Sellal armastasime teineteist kindlasti...

Pilvi hakkas kerkima pärast aastast kooselu. Mingitest täpsematest tulevikuplaanidest ta enam juttu ei teinud. Ma tegin siis ise. Ei tea, miks, aga ta tunnistas ta mulle, et tegelikult on see üürikorter ja tal on suur üürivõlg. See oli mulle üksjagu šokk, aga veidikese aja pärast leidsin, et hästi, ma maksan selle ära, aga siis tuleb meil kaks pead kokku panna ja kalkuleerida, kas ja milliseid võimalusi on oma pesa osta. Ta oli lõpmata õnnelik ja mina ka. Mis sest, et selleks võlaks ohverdasin pea kõik, mis Soomes olin suutnud koguda.

Võtsin enesele lisaks veel öövalveid ja tema töötas ka rohkem. Kehtestasime kokkuhoiureeglid ja kõik näis korras olevat. Oma öötööde pärast nägime teineteist ajuti nagu koit ja eha. Kuni ükskord, kui ta vannis oli, näppisin ta telefoni. See reetis, et tal on keegi Kiki, keda ta armastab.
Virutasin selle telefoni kildudeks ja tema põlvili palumised olid lihtsalt vastikud. Nagu vandedki, et armastab ainult ja igavesti mind, et see Kiki, tema kolleeg, on lihtsalt jube pealetükkiv... Ööbisin sõbranna juures ja läksin järgmisel hommikul koju.

Emal oli hea meel mind näha ja ta lohutas mind. Kindlasti oli ta pettunud ka nagu minagi, et ma oma õiget õnne polnud leidnud.

Kuna olime vahepealsel ligi viiel aastal emaga harva kohtunud, rääkisime hommikuni. Kui lõpuks olime juba paljud mu koolisõbrad üle rääkinud, küsis ema areldi, kas ma Tiidust midagi tean. Ei teadnud ma muud, kui et neil Liinaga on tütar ja et nad mingil ajal meie linna Tiidu isakoju tagasi tulid. Ema ohkas: „Jah, aga nüüd on ta seal üksi... ja mõelda vaid, missugune tark ja armas poiss oli..."

Lihtsalt naine oli ta maha jätnud ja tütrega Tallinna teise mehe juurde kolinud. Tiidu väikefirma lõpetas tegevuse põhiliselt sellepärast, et mees hakkas jooma. See teade vapustas mind lausa hingepõhjani. Tiidu telefoni ma ei teadnud, aga kui olin pea terve päeva maha maganud, otsustasin Tiidule külla minna.

Õnneks oli ta kodus, kuigi teda oli esialgu raske teda ära tunda. Vana mees, karvakasvanud ja räpaselt riides. Ta oli väga õnnelik, et tulin, sest... juba natukese aja pärast küsis häbelikult, kas saaks väikest laenu tarvis. Muidugi andsin. Ja sellest tuli järgmine juttude öö.
Tiit kurtis oma õnnetut saatust, et naine muudkui virises, et mis ta diplomist kasu, kui ei oska raha teha. Naine käinud ikka omaette pealinnas lõbutsemas, kuni leidis sellise, kes oskas raha teha.
Ma ei suutnud seda hala kuulata. Pakkusin talle diili, et sa saad nad tagasi, kui taas inimeseks hakkad, ja ma võin sind aidata.

Hakkasin tal külas käima ja koristasin ta maja. Ta pidas sõna ega joonud enam. Mu ema ahastas: sa oled hull, mis inimesed arvavad! Aga Tiit sai tööd ja püsis joonel. Ühel õhtul ta ohkas: „Oleks ma sinuga abiellunud... Sina oled hea..." Jäin juba samal õhtul tema juurde. Mul oli täiesti kama, mida keegi sellest arvab. Pealegi oli neidki, kes mu imetegusid kiitsid.

Sel talvel olin esmakordselt elus tõeliselt õnnelik. Ühel kevadpäeval tegin kiirustades süüa, kui keegi sisse tuli. Tiitu ootasin alles tunni pärast. Aga lävel seisis efektne Liina, tütar käekõrval, ja kiitis: „Näe, tarvitses mul vaid selg pöörata, ja juba uus elanik end sisse seadnud!"

Saatsime lapse tagatuppa mängima ja siis rääkisime. Ütlesin täiesti rahulikult, et Tiidu maja elanikud ei peaks temasse puutuma, kuna ta ise ära läks. Aga ega jutuajamisest suurt midagi välja tulnudki. Ta rõhutas, et nad pole lahutatud ja nende suhe pole minu arutada. Igatahes ei kavatsevat nemad lapsega oma kodus võõraid pidama hakata. Tegelikult tundsin end täitsa rahulikuna, öeldes, et küll Tiit otsustab.

Kui tiit tuli, istus ta kööki ja muudkui vaikis ja vahtis meile kordamööda otsa. Siis tormas kohale tütar, hüppas isale sülle ja teatas: „Emme lubas, et me enam ära ei lähe!“
Tiit võttis Liina käe ja küsis: „Kas see on su lõplik otsus?" Liina kinnitas, et jah. Tiit kutsus mu aeda. Hoidis mind kõvasti õlgadest, rääkis minust mööda vaadates ja kogeldes, kui hirmus tänulikuks ta jääb, aga ta armastab oma naist ja last.

Meeleheites helistasin kunagisele bensiinijaama mehele, mõeldes siis tõsiselt, et jooksen kohe tema juurde. Jõudsin reipalt küsida, kas ta mind veel mäletab ja armastab. Edasi ei jõudnud, sest ta vabandas, et saabus Kikiga just pulmareisilt.

Liina pidas vastu ligi aasta, siis kadus taas Tallinna. Tiit trööstis end taas alkoholiga ega saanudki enam järje peale. Mina teda enam aidata ei püüdnud.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised