Tütar emale: sa võtsid endale ju esimehe, mitte mehe
Maigi on pärit Lõuna-Eesti asulast, kuid pärast ülikooli lõpetamist asus elama Tallinna ja kodus ema juures käis tavaliselt kuus korra.
Ema elas 1960ndatel ehitatud väikese aiaga majas. Kõigega, mis aias vaja teha, sai ta ise hakkama, aga maja remondiks kutsuti muidugi töömees. Nüüd kõne ajal ema kiitis, kuidas Peeter lubab hakata maja remontima ja planeerib ka aias muutusi.
Nädal hiljem rääkisid ema ja tütar telefoni teel uuesti. Siis küsis Maigi üksikasju, kuidas ema mehega tuttavaks sai.
Silja rääkis, et nad olid ikka kirjutanud ja ühel päeval küsinud mees, kes ta võib külla tulla. Ema andis aadressi ja mees tuli. Peeter oli tulnud suure reisikotiga ja jäänudki ema juurde elama, kuigi pidi külla tulema.
Ema oli imestanud alguses, et mees ei lähegi ära, aga siis leppis, sest kõik oli ju korras. Kahekesi ikka lõbusam ka ja saab ilma asju arutada.
Ema rääkis tütrele, et Peetril on palju plaane. Tahab saunamajale suure terrassi teha ja aianurka välikamina. Ema oli Peetrile rääkinud ka sellest, et võiks ülakorrusel väikese remondi teha, siis saaks Maigi seal ööbida. Selle peale oli Peeter öelnud, et see pole tema ala. Peeter oli ka öelnud, et köögivilja pole mõtet maha panna, sest poes on kõike saada.
See jutt lõi Maigil kergelt ohulaterna põlema. Ema oli ju aastaid nautinud peenarde tegemist ja rohimist. Asi pole selles, et poes on kõike saada, vaid selles, et aias on oma ja väetamata. See kõne toimus kusagil eelmise aasta aprilli keskel.
Mai keskel sõitis Maigi emale külla. Ta teadis, et ema on siiski peenrad teinud, kuigi Peeter mõtte maha laitis.
Esimene kohtumie ei olnud meeldiv. Oli ilus kevadõhtu, kui Maigi kohale jõudis. Peeter jalutas aias, kergelt habetunud, vähesed juuksed salkus ja pesemata. See mees ei ole ju kaine, mõtles Maigi. Peeter nägi Maigit ja astus lähemale, õllelõhn kaks meetrit eespool. „Tervitus auväärt peretütrele!“ ütles ta purjus inimese bravuuriga ja tutvustas end kui peremeest.
„Kuidas teil läheb?“ küsis Maigi mornilt.
„No mis ta läheb, teen siin plaane,“ ütles Peeter. „Tahtsin välikaminat ja saunale terrassi teha, aga tegijad tahavad tervet varandust, Silja ütles, et raha ei jätku. Aga ma leidsin kuurist aiatoolid, sauna ees saab ikka mugavalt istuda.“
Sel ajal tuli ema majast välja ja kinnitas, et nii on.
Maigi mõtles, et need aiatoolid sellepärast kuuri viidigi, et olid väga vanad ja koledad. Uusi toole oleks vaja. Ühe aiatooli kõrval oli suur kaheliitrine õlu.
Maigi sai kohe aru, et see mees on ju täiesti tavaline luuser, kes leidis nüüd naise, kelle juures mugavalt ära elada, söök laual ja puhas riie seljas.
Peeter võttis suure punnsuutäie ja pühkis pluusivarrukaga suu kuivaks. Kui Maigi majja sisse läks, sai ta aru, et ööseks siia jääda ei saa. Ja ei taha. Ema oli alati väga korralik ja puhas olnud, aga nüüd vedeles kõikjal mehe asju. Maja haises higi ja alkoholi järele. See ei olnud enam tema kunagise kodu moodi. Ja kui tüütu see Peeter oli! Muudkui käis sabas, lipitses ja lalises, kui lollid ja kasuahned on tänapäeva inimesed. Töölegi ei saa sellepärast minna, et ülemused koorivad seitse nahka. Aga kus ta nüüd alles mõtleb ja teeb siin maja juures suuri asju!
Maigil oli raske end vaos hoida. Ta küsis emalt sosinal, kas nad kuskil rääkida saavad. Ema imestas. Maigi ütles nõudliku häälega: „Lähme kõnnime alevi peal.“ Ja ütles Peetrile, et nad teevad emaga väikese jalutuskäigu, et ema ja lapse asju arutada.
Peeter naeratas lahkelt ja läks istus oma õllepudeli kõrvale.
Kohe, kui nad väravast välja said, küsis Maigi: „Kas ta elab sinu kulul?“
Ema kogeles, et ajutiselt küll, sest tal pole tööd.
„See mees ei lähe mitte kunagi tööle,“ sisistas Maigi ja küsis: „Mida ta teeb päevad läbi?“
Ema kogeles, et teeb igasugu plaane, annab nõu ja on muidu seltsiks, ja käib alevi peal tutvusi loomas.
Tutvusi luua oskab ka kohe kindlasti, muigas Maigi omaette. Ja ütles emale: „Sa ütlesid, et leidsid mehe, aga võtsid endale ju esimehe majja. Käib peremehena ringi ja targutab ja joob ja elab sinu kulul,“ ütles Maigi.
Ja meenutas emale nõukogude aega, kui töö juures oli palju esimehi, kes tööd ei teinud: partekomitee esimees, ametiühingukomitee esimes, komsomolikomite esimees. „Sul on nüüd majas samasugune predsedatel,“ kasutas Maigi venekeelset sõna.
Ema läks näost punaseks ja pomises, et Peeter pole üldse halb inimene, vaid heasüdmalik mees. Et rüüpab küll pidevalt, aga päris purju ei joo ennast kunagi. Vähemalt tema pole näinud. Ja vahel viskab nalja. Maigi jälle ei saanud aru, mis vahet seal on, kas joob purju või mitte, kui mees lihtsalt parasiteerib.
Maigi muigas, et see veel puudus, et peksa ka annaks. Ta lisas, et seda meest ta rohkem siin majas näha ei taha. Et kui ta järgmine kord tuleb ja see mees tema lapsepõlvekodus on, siis ta kutsub oma kooliaegsed sõbrad, kes tõstavad ta lihtsalt välja.
Ema pühkis pisara ja ütles, et välja ta meest küll viskama ei hakka.
„Hästi, see on sinu elu. Aga järgmine kord tulen koju siis, kui ta on läinud. Anna siis teada.“
Vaikides läksid nad koju tagasi. Maigi istus autosse ja sõitis minema. Kogu oma noorusaja oli ta palju joomist ümberringi näinud ja ta oli ema üle nii uhke, et ta seesugust meest majja ei toonud. Nende kodu oli puhas. Aga näed, siin ta nüüd on.
Poole aasta jooksul Maigi kord kuus ikkagi helistas emale ja sai aru, et Peeter endiselt naudib elu ja targutab. Aga siis andis ema mõista, et on mehest tüdinenud. Lõpuks kurtis ema, et kui ta palub Peetril ära minna, siis mees ei lähe ja ütleb, et neil on kõik hästi.
Mis siis ikka. Maigi sõitis meest välja tõstma. Peeter ei saanud algul aru, et asi on tõsine, vaid küsis, kas proual on paha tuju. Siis hakkas ta tasapisi Maigi peale häält tõstma ja oma asju tagasi kiskuma, kui Maigi neid kotti toppis.
Maigi pakkis kõik mehe asjad kokku ja viis need otsustavalt värava taha. Siis ütles mehele, et kui ta veel viie minuti pärast veel majas on, kutsub ta sissetungijale politsei, sest neid on juba hoiatatud. “Teie võit,“ pomises Peeter ja läks. Maigi ega Silja ei tea temast rohkem midagi. Igatahes olevat ta bussi peale läinud.
