Igasuguse jutu peale suhtlusportaalidest ja vallaliste pidudest pöörasin ma pea kõrvale. Loomulikult pole mul midagi selle vastu, kui keegi sealt õnne otsib, kuid sedalaadi „lihaletid” pole minu stiil.
Nüüd, kus laps on suureks on kasvanud ja ülikoolis, tuli mul mõte, et võiks ka enese elu kuidagi huvitavamaks elada. Ei, mitte meest hakata otsima. Olen muidu ametilt giid, aga mu suur hobi on olnud restaureerimine. Otsustasin oma hobile rohkem keskenduda ning sel alal ka hariduse omandada.

Ausalt öeldes olen pidevast gruppide saatmisest ning mitmes keeles ühe ja sama jutu rääkimisest paarikümne aastaga pisut ära väsinud. Mõtlesin, et õpin restatureerimist ja hakkan samm-sammult ala vahetama.

Läksin õppima ning lisaks huvitavale uuele alale sain vähem kui kahe nädalaga enesele kolm toredat austajat.

Kõik kolm kavaleri on pärit samast koolist. Õige sõna ongi kavalerid, sest ehkki ma nende kõigiga suhtlen ja väljas käin, pole ma siiski huvitatud kellegagi neist mingisse tõsisemasse suhtesse astumisest. Aga kontrast minu senise üksiku naise eluga on ikka väga suur. Tunnen end nagu klassi kõige ihaldatum tüdruk.

Kõige esimesena jäi mulle komplimente tegema üks kutseala meister. Algul mu meelest ainult selleks, et paremaid töövõtteid õpetada, ent peagi hakkas tulema ka huvitavamaid ettepanekuid.
Kuni need messe ja tema sõprade töökodasid puudutasid, ei saanud ma arugi, et mulle külge lüüakse. Mõtlesin lausa, et kas ma vajan tema meelest järeleaitamist, kuna olen naine. Õige pea sain õnneks aru, et mu sooga on asi seotud küll, aga mitte nii, nagu mina algul oletasin.

Kui mu 22aastane grupivend mu lõunatunni ajal burgerit sööma kutsus, läksin meeleldi. Nagu ka õhtul kinno temaga. Ma olen nii harjunud oma poja ja tema sõprade seltskonnaga, et see noor mees oli nagu tavaline osa minu elust.

Kolmandaks austajaks sai kooli turvamees. Tema jutust ja olekust sain vähemalt kohe aru, et ettepanek välja minna on seotud sellega, et ma meeldin talle. Välja läksin ma turvamees Raivoga hea meelega, ent sama kergelt andsin ka teada, et suhet ma ei otsi. Raivo kinnitas, et tema ka mitte – ja nii oli neil koos lihtsalt lõbus olla.

Grupivend Üllar aga suutis aga mu päris korralikult ära ehmatada. Nimelt käisime koos kontserdil ja võtsime pärast linnas õlle. Ja siis hakkas noormees südant puistama. Rääkis mulle pikalt ja laialt, kui üksildane tema on ja kuidas ta nüüd on leidnud kellegi, kes on just õige inimene tema jaoks. Mina, loll, muudkui noogutasin ja naeratasin, kuni sain pihta, et see mu poja põlvkonda kuuluv tore noor mees tegi mulle just abieluettepaneku. Hullem veel, lubas nööri kaela panna, kui ma talle kohe „Jah!” ei ütle.

Korraks hakkas mul väga kõhe. Õnneks on mul tohutult suhtlemiskogemusi nii poja emana kui ka giiditööst. Tegin ette oma kõige professionaalsema näo ning selgitasin veenval toonil, milline au see kõik mulle on, ent ma ei saa kahjuks tema tunnetele samaga vastata, sest tunnen ta suhtes vaid emalikku hoolivust.

Ma loodan, et see suhe nii jääb. Mida hakata peale enesest kümme aastat vanema häbeliku ja viisaka meistri tähelepanuavaldustega, seda ma veel ei tea.
Jumala eest, jäta või kool pooleli. Seda ma tegelikult teha ei tahaks, sest restaureerimine meeldib mulle üha rohkem.

Ja hullu pole midagi. Tegelikult ütlen nüüd, et on tähelepanust palju hullem see, kui üldse mingit tähelepanu ei ole. Huvitav, mis siis oleks saanud, kui ma oleks kõik need aastad aktiivselt mehi otsinud? Ütleksin naljaga pooleks, et kõik keskealised naised, kes üksinduse üle kurdavad, võiksid vaadata erinevate õppeasutuste suunas – meeste tähelepanu on sellistes kohtades enam kui küll.