Üksi jäänud naine: mees ütles, et tal on teine ja samal päeval läkski ära
"Me ei olnud mingi ideaalne paarike, kes poleks kunagi tülitsenud. Olime tavalised inimesed, kellel aeg-ajalt ikka esines mingeid probleeme ja vahel tülitsesime ka tühiste põhjuste pärast. Kuid miski ei viidanud sellele, et Avol võiks olla armuke. Või üleüldse, et ta ei ole minuga ja meie eluga rahul! Ta tõi mulle pidupäevadel ikka lilli ja me käisime käisime aeg-ajalt kahekesi väljas ja seksisime pärast pikka kooselu ikka regulaarselt. Tundus olevat normaalne tavaline pereelu.
Muidugi olin ma teadlik sellest, et selles vanuses meestel võib tulla keskeakriis, mille käigus sageli nad pere juurest lahkuvad ja noorema kaaslanna otsivad. Mu oma tutvusringkonnaski juhtus säärane asi kahes peres. Kuid mõlemas peres olid probleemid ikka juba pikka aega kestnud ja juba kõigile teada. Lahutus ei tulnud kellegi jaoks erilise üllatusena. Mina aga, ma tunnistan ausalt, polnud unes ka näinud, et meil midagi niisugust võiks juhtuda. Küllap olin siis väga naiivne või käisin lihtsalt mingite silmaklappidega ringi. Igatahes kui Avo mulle ühel päeval ühtäkki teatas, et tal on teine, siis puhkesin naerma. Olin veendunud, et see on mingisugune nali. Et see ei saa ju tõsi olla.
Paraku oli naljast asi kaugel. Avo selgitas, et on selle inimesega kohtunud juba mitu kuud ning leidnud tõelise hingesugulase. Ja et nüüd on nad otsustanud asja avalikuks teha ja koos elama hakata. Kui ma siis sõnad suust sain ja selle inimese kohta uurisin, selgus, et tegemist on 29-aastase naisega. Jah, eks sellega oligi kõik öeldud. Mina olin järelikult ta jaoks liiga vana ja mind oli vaja värskema mudeli vastu välja vahetada... Mees pakkis oma asjad kokku ning kolis kohe samal päeval selle naise juurde. Niisama lihtsalt oligi ta läinud. Olin šokis. Vähe sellest, meie lapsed olid täielikus šokis. Nad ei ole siiani isale andestanud, ehkki möödas on nüüd juba kaks kuud.
Kumbki laps ei soovi isaga kohtuda ega temaga mingit tegemist teha, sest nad ei suuda mõista, kuidas võis nende isa niimoodi meiega käituda. Ma ei ole selline inimene, kes lastele nende isa kiruks või taga räägiks. Pigem ei ole ma soovinud teemat üldse lastega arutada, sest see kõik on liiga värske. Aga meest kuidagi õigustada ma samuti ei suuda. Nii on tüdrukud pidanud selle kaotusvaluga isekeskis toime tulema, sest mina pole osanud neile toeks olla. Olen ise sedavõrd liimist lahti ikka veel ja küsin endalt, kuidas see ometi juhtus. Kuidas mitte miski sellele varem ei viidanud? Või olin ma siis tõesti ise see loll naiivitar, kes ei osanud märke tähele panna...
Sõbrannad, kellega olen teemat arutanud, käsivad mul oma eluga edasi minna. Nad leiavad, et kui mees niimoodi käitus, siis ei olegi ta seda väärt, et tema pärast nii palju kurvastada. Seda enam, et olen iseseisev naisterahvas ja tulen majanduslikus mõttes ka üksi piisavalt hästi toime. Samuti olen kohanud arvamust, et Avo tuleb tagasi, kui sellest tibist ära tüdineb. Mõni mu sõbranna arvab, et küllap talle varsti aru pähe tuleb ja ta mõistab, millest ilma on jäänud, et on hävitanud oma perekonna.
Mina aga tõesti ei tea isegi seda, kas sooviksin teda enam tagasi. Ei suudaks enam vist kunagi teda usaldada. Oma looga tahaksin teistele omavanustele naistele südamele panna, et tegelikult ei ole me keegi sellise olukorra eest kaitstud. Mina olen enam-vähem materiaalselt kindlustatud, aga ma ei taha mõeldagi, kui oleksin miinimumpalgaline või parajasti töötu. Küllap tuleb igaühel valmis olla ka selleks, et ühel hetkel, ja just nimelt hetkel pead ise hakkama saama.
Lugu ilmus Nelli Tatajas 31.03 207
