Ulvi lugu: tema perekonna pärast ei saanud ühisest tulevikust juttugi olla
Lugu oli nii, et mu vanem vend käis siis juba mitmendat aastat tööl. Tal oli mitu toredat temast vanemat sümpaatset kolleegi, kellest mõnega minagi tuttav olin, kuna nad käisid sageli meil. Ükskord rääkis vend, et toob meile „minu moodi" mehe.
See tähendas romantikut nagu minagi, aina lugevat ja targutavat. Vend lisas aga irooniaga veel juurde, et kahjuks on ta minust ligi aastat kümme vanem, ammu abielus ja kaksikute isa.
Lasin selle jutu kõrvust mööda, kuni vend ükskord tõesti tõi võõra, kelles ma juba paari esimese lause vahetamise juures aru sain, et tema see romantik nüüd ongi. Väga sümpaatne mees oli, kaasa arvatud välimuselt, selline aval, mõõdukalt jutukas, rääkis minuga nagu võrdsega, mitte nii nagu mõned mu venna sõbrad, kes mind ikka veel lapseks pidasid. Millestki olulisest me siis veel ei rääkinud, aga ta hakkas meil käima, nii et saime päris sõpradeks, või vähemalt leidsime teineteises tõepoolest nagu sugulashinge.
Siis tegin eksameid, suhtlesin oma sõpruskonnaga ega näinud teda tükk aega. Kord sattusime aga linnas juhuslikult kokku ja kõndisime - esmakordselt kahekesi. Ja sellest peale oli selge, et meie vastastikune sümpaatia on hoopis millekski sügavamaks kujunemas. Mind see rõõmustas, aga ka hirmutas.
Kui ta mulle armastust avaldas, vastasin talle ehedalt samaga ja temast sai minu esimene mees. Sellest ei rääkinud ta esialgu midagi, mis meist edasi peaks saama, aga mina pidasin plaani, kuidas sellest armastusest jagu saada. Sest tema perekonna pärast ei saanud ühisest tulevikust ju juttugi olla.
Siis helistas mulle tema naine. Ma teadsin, milline ta on ja ta on hästi ilus. Aga et temal minust üldse aimu on, seda ma küll ei teadnud. See, mida ja kuidas ta rääkis, võttis mul peaaegu jalad alt. Ta sõimas mind selliste sõnadega, mida ma ei julgeks korrata, ja nõudis kõikvõimalike ähvarduste saatel, et ma tema mehest „suu puhtaks pühiksin".
Terve öö mõtlesin, kuidas oma armastusele selgeks teha, et ma polnud sellist rünnakut ära teeninud, ja kuidas talle teatada, et enam me ei kohtu. Samas imestasin, kuidas küll võis nii intelligentne mees sellise naisega paari minna. Ja tunnistasin, et ju olen veel liiga noor selliste asjade mõistmiseks.
Ta kutsus mu välja juba järgmisel päeval. Ta naine oli tedagi intsidendist informeerinud. Selgitas, et tegelikult elavad nad juba kumbki eraldi majapooltes ja naine teadis juba enne „minu aega“, et lahutus on tulemas. Ta oli kurb ja lõpuks küsis ta nüüd esmakordselt, kas abielluksin temaga, kui ta lahutab. Ütlesin ei ja palusin, et ta mind enam ei otsiks.
Pole mõtet kirjeldada, kui suur oli mu ahastus. Õnn oli vaid see, et suure kella külge see lugu ei läinud. Isegi mu vend vast ainult aimas, et meie vahel midagi oli. Sest selles olin ma kindel, et mu suur armastus ise sellest vennale kindlasti ei rääkinud.
Läksin ära pealinna ja elasin esialgu lapsepõlvesõbranna juures. Tema külaliste seas oli ka üks meie endine koolivend, kellega vahel kolmekesi koos väljas käisime. Mõne kuu pärast kutsus ta vaid mind ja tunnistas varsti, et ma meeldin talle. Tol hetkel tundus mulle tõesti, et see ongi mu õige armastus.
Kolisin juba mõne päeva pärst tema korterisse ja aasta pärast sündis meil tütar. Lapsepuhkuse ajal läksin uuesti kooli ja tundsin, et olen eluga rahul. Sain siiski aru, et sellel armastusel oli vähe ühist mu kadunud suure armastusega. Teadsin, et see oli ime ja imede kordumisele ei saa ju loota.
Mu mees oli selline täielik realist ja temaga oli vähe teemasid, millest kasvõi hommikuni rääkida. Aga seda kompenseerisid raamatud. Lugesin tollal kui meeletu. Suhtlesin palju sõpradega ja mees õnneks ei piiranud mu liikumisvabadust. Üldse peab tema auks ütlema, et need neli koos elatud aastat tundsin end turvaliselt kui kivimüüri taga.
Jääb teadmata, kas oleksime surmani kokku jäänud, sest juhtus nii, et mee mees hakkas käima mu sõbrannaga, kelle juures me tuttavaks saime.
Sõbranna arvas, et see on mulle maailma lõpp, aga tegelikult ei olnud. Mehe silmis oli kirjas, et see pole niisama petmine. Ta mitte ainult ei ihaldanud, vaid armastas seda naist. Tõeliselt, mitte nii nagu mind. Tegelikult oli kogu see mehhanism mulle ühekorraga selge. Ta armastas mu sõbrannat juba siis, kui mina silmapiirile kerkisin, aga oli temalt korvi saanud. Sellepärast abiellus minuga, et väikese valuga tappa suur. Aga sama tegin ju minagi.
See oli mulle paras. Mul ei tulnud mõttessegi hakata mehele moraali lugema. Leppisime kokku, et lõpetame selle kooselu. Sõbranna muudkui vesistas ja palus andeks, taipamata, et pole siin midagi andeks paluda - kõik läks nii, nagu minema pidigi.
Vend saatis mulle mu suurelt armastuselt esialgu veel tervisi, aga nad olid naisega varsti sealt samuti minema kolinud ja sestpeale ei teadnud vendki temast midagi. Või kui ka teadis, siis mulle ta sellest ei rääkinud, teades ju, et minu jaoks on see delikaatne teema.
Neli aastat tagasi sain selle, nüüd juba hõbedaste meelekohtadega härrasmehega kogemata kokku meie suvepealinnas. Kummalisel kombel ei kogenud me kumbki ei võõristust ega ekstaatilist rõõmu, vaid mingit teineteisest eemal kaldunud karjaloomade tunnet, kes on õnneks jälle kokku saanud.
Tuli välja, et ta lahutas üsna pea pärast seda, kui minu kodulinnast ära kolis. Ta naine läks uuesti mehele. Tema üritas ka uut kaaslast leida, aga siis loobus. Nüüd elab ta ka pealinnas koos oma pea täiskasvanud kaksikutega, kes kavatsevad laia ilma õppima rännata. Mind polnud ta kunagi otsinud, sest tema teada olin ma õnnelikult abielus. Ta oli kindel, et tema minu hinge sellist jälge ei jätnud nagu mina tema omasse.
Sestsaadik oleme koos ja tõesti õnnelikud. Suhtleme ka mu eksmehe ja sõbrannaga, kes on samuti õnnelikud lapsevanemad. Igaüks meist on oma õige koha kätte leidnud, kuigi oleksime ju kõik võinud selleni jõuda palju varem.
