Väikelaste ema salajane kaksikelu
Lastekasvatamine ja pereelu said hoopis uue tähenduse, kui nad kolisid Õismäe üürikorterist Nõmme mändide alla päranduseks saadud majja. Uus kodu oli küll vana ja räämas, aga ikkagi oma.
Tuba toa järel hakati seda taastama ja elu läks oma tavalist teed pidi kindlalt ja õnnelikult edasi. Marit oli lastega kodus, pidas titeblogi, surfas internetis ja vaatas, kust saaks soodsamalt lastele riideid. Jaanus käis tööl ja vaatas, kuidas saaks soodsamalt ühist kodu taastada.
Väliselt oli kõik hästi ja paljud tuttavad kadestasid noort perekonda.
Kuna Jaanus pidas kaugsõiduautojuhi ametit, siis polnud tal palju aega kodus ehitada ja remontida ja ka oskustest jäi puudu. Seega otsustas ta abi paluda oma sõbralt Erikult, kes on kuldsete kätega ehitusmees ja oskab nii sise- kui ka välitöid.
Erik käis neil seni tihti ka oma perega külas ja seega läbisaamine oli neil lähedane. Tegemist polnud küll päris parimate sõpradega, aga siiski esimese ringi tuttavate ja lihtsalt heade sõpradega. Teadsid nad ju teineteist juba kümmekond aastat.
Omavahel tehtigi suusõnaline leping, et Erik käib nii, kuidas saab ja teeb nii palju, kui jaksab, ühesõnaga jooksvalt.
Aastaga said valmis köök, kaks tuba ja natuke fassaadi, kuid siis hakkas ehitus venima, kuigi sõber viibis ikkagi tihti objektil.
Jaanus ei osanud midagi kahtlustada. Selle peale, et kahe väikese lapse ema elab kaksikelu peresõbraga, kellel on ka oma pere, poleks Jaanus tulnud küll isegi oma kõige hullemas unenäos.
“Nägin küll, et nad hästi läbi saavad, aga ei osanud midagi halba sellest arvata. Marit oli alati rääkinud, et mees ja naine saavad väga hästi head sõbrad olla ja tõi alati näiteks enda ja Eriku. Võib-olla olin ma tõesti lihtsalt liiga usaldav, aga sa ei tule ju selle peale, et su nii lähedane sõber hakkab su väikeste laste emale ligi ajama. Hiljem on lapse ema lausunud, et ta oli lastega kodus olemisest nii depressioonis, et pidi lihtsalt kellegi teisega olema, sest temal ei ole olnud kunagi ühtegi teist partnerit peale minu,” jutustab mees.
Ka sõber on tunnistanud, et ühine remonditöö viis neid kokku. Ta õpetas ta Maritit tapeetima ja seinu värvima ning sedasi tekkis säde ja tunnete vastu ei saanud.
Erikul ei olnud oma peret raske jätta, kuna ta pole enda sõnul oma naist kunagi armastanud. Ta on öelnud, et see oli jaaniöö tutvus ja sellest vahekorrast sündinud lapse pärast ning suurest mugavusest jäi ta naisega kokku elama.
Jaanus teab nüüd, et selline salaelu kestis peaaegu kaks aastat. „Kui mina olin sõidus, tegi Erik meil n-ö remonti ja et asi kahtlane ei tunduks, käis ta ka vahel oma perega meil külas ja tegime koos sauna. Ta oli mulle igati toeks ja sõbraks, patsutas tihti õlale.”
Suhe on nüüd läbi saanud, aga vanematel tuleb seista vastamisi laste küsimustega ja see pole kerge ülesanne.
“Pärast sellist valet ja reetmist ei olnud raske ära tulla, pigem on mureks segadus laste peades. Kõik need küsimused, et issi, millal sa koju tuled ja miks onu Erik meil magab, seda ei ole kerge kuulata, eriti nii väikeste ja süütute laste suust... Lapsed käivad minu juures hea meelega, väiksem on rohkem emaga, aga suurem on igati hea meelega minu juures.
Jaanus ei teagi, kuidas ja mismoodi elu edasi läheb ja kas ta sellest kunagi üldse üle saab.
“Eks elu läheb edasi, aga mis hinnaga ja kuidas, seda ei tea,” ohkab ta.
Kõige rohkem üllatub Jaanus selle üle, et mitte keegi ta sõpruskonnast ei mõista sellist reetmist ja topeltelu elamist hukka.
“Tuttavad kiidavad takka, et hea, et õiged inimesed teineteist leidsid. Ka mu laste ema ise kinnitab, et on teinud õige otsuse ja et ta veendub selles iga päevaga järjest rohkem ja ei kahetse midagi ja et mitte keegi ei saa nende õnne lõhkuda. Kuid kas valele, petmisele ja pere lõhkumisele üles ehitatud suhe on siis tõesti seda kõike väärt? Mida ütlevad lapsed suureks saades? Kas see ongi õnn? Eks seda näitab aeg.”