Veera lugu: kaugsuhe kui logistiline õudus
Ma ei tea, mis filme või seepe ta vaadanud oli, et selline üleromantiseeritud mulje ettekujutustesse kinnistus. Mina, kui mitme kaugsuhte läbiteinu võin kinnitada, et see ei ole pidev põski õhetama panev mõnus armuelu. Vabandage väljendi eest, aga eelkõige on see paras logistiline perse.
Olen sõitnud kaks aastat järjest mitu korda nädalas Tallinna ja Tartu vahel. Ei, see ei ole kodukootud kosmopoliitsus ega ägedalt mitmekülgne elu, see on tohutult tüütu. Ajafaktor, mis trassidel kulgemiseks kulub, on väga suur. Kiiruskaamerad ja põõsastes passivate inspektorite meelispaigad kuluvad juba esimese paari kuuga pähe. Edasi tulevad täpsemad detailid, näiteks tean kõikide maantee äärsete müügisolevate majade kuulutustes olevaid telefoninumbreid peast. Kus on mitu postkasti, kus midagi õitseb ja mitu teeotsa on järgmise metsatukani. Tanklasse astudes hõikab müüja enne teretamist kahjutundega, et täna on küüslaugukaste otsas, aga kohv on endiselt sama hea ja lööb täpsustamist vajamata minu traditsioonilise cappucino juba kassasse. Olen teda viimase aasta jooksul näinud kordi rohkem, kui näiteks oma ema.
Kahe kodu võlud - kõike peab olema topelt ja mida topelt pole, on alati vales kohas. Teatrikleit on kapis, aga sobiv mantel ei ole seal, kus mäletasin seda olevat. Loomulikult on maailmas suuremaid probleeme, kui maani kleidi juurde sobitatud erekollane parka, aga ikkagi. Dokumendid on ka siin ja seal. Las ma mõtlen…. Dokumendid… Mis nendega… Õigus! Kahes kohas elamine tähendab ju ka kahe koha kulusid, see sõbranna soovitud igatsemise aeg möödub hoopis töörügamise tähe all, et kogu seda tralli endale inimese kombel võimaldada saaks.
Kaugel olevat kallimat tahetakse vahel hirmsasti üllatada, näiteks ootamatu külastusvisiidiga. Ütlen kohe ära, et üksi kodus olev naine pole midagi eriti glamuurset, kütkestavat ega ahvatlevat. Seksika veidi sasise soengu asemel on pesemata krunnikeeratud juuksed, läbipaistva öösärgi asemel mehe vana t-särk ja kaunistatud mitmekesise õhtusöögi asemel tõenäoliselt midagi suvalist. Või siis midagi äärmiselt head, aga seda ei viitsi siis küll ise teha. Voodis on mänguasjade kuhja asemel küpsisepuru ja lemmikloom, kel muidu seal luba lesida pole. Kui siis ootamatu üllatuse sildi all partner ootamatult sisse sajab, on rõõmu asemel piinlik. “Jah, mul on dieet endiselt, aga tahtsin just täna ennast supermarketist ostetud valmisküpsetaud ribidega premeerida..” Näe siis vaeva nagu mingi loll, et valehäbis see taldrik koos salvrätihunnikuga voodi alla peita. Niigi saab oma lohaka välimuse pärast põdeda, ükskõik, kui klanitud ja kena muul ajal pole, meelde jääb ikka see üks kord, kui sääred olid sama karused, kui mehe lõug ja rinnaesisel rammusad toiduplekid. Romantiline üllatus jälle veidikeseks vett vedama läinud.
Eriti nässu läks elu alates sellest, kui sain päranduseks suvila, kõik endast lugupidavad eestlased käivad ju nädalavahetustel maal. Tulemus - niidad iga nädal kolmes kodus muru, aga et kuskil aiatoolis pikutades veini juua ja omavahel maailma asju arutada, selleks aega ega jaksu ei jätku. Peale viiepäevast töönädalat põhjagaasiga koju, seal kiire koristusring ja asju pakkima, et maale sõita. Järgmisel päeval on ju vaja tagasi minna, et varakult magama minna ning esmaspäeva hommikul enne kukke ja koitu tööpessa sõitma hakata. Pole siis imestada, et nädalavahetused on väsitavamad kui argipäevad ja keskmine energiatase kuu lõikes nagu soojal laibal.
See suhe ei pidanudki kahjuks distantsile vastu, Skype kõned ei asenda päriskallistusi.
Tutvusin paar nädalat tagasi hästi laheda mehega. Oleme mõlemad vallalised, silmnähtavalt meeldime teineteisele, aga nagu neetud, ta elab Kopenhagenis. Kõige võluva kõrval, mis temas on, kaalun tõsiselt juba eos joone alla tõmbamist, ei taha enam neid lennujaamu ja ootetunde, sassis unegraafikuid ega pidevat planeerimist. Tahaks õhtuti seksida ja hommikuti koos hambaid pesta, tahaks päris suhet!
