Viktoria lugu: üle aastate lõpuks mees ja veel milline mees!
Nad olid Toivoga tuttavaks saanud laevas. Viktoria käis õel Soomes külas ning tegi karaokebaaris aega parajaks, kuulates süvenenult ühe asjaarmastaja päris head esitust laulust „Sild üle vaevavete”.
Kui pikemat kasvu halliseguste juustega mees ta tantsima palus, oli ta meeldivalt üllatunud. Veidi kuraasi täis härra tutvustas ennast ja selgitas, et on väikelinnas Keskerakonna oluline tegelane, kes käis Eestis äri ajavate Soome ettevõtjatega sõprussuhteid uuendamas. Pärast tantsu küsis Toivo, kas ta tohib Viktoriale midagi tellida. Naine soovis viinakokteili. See mees oli talle muljet avaldanud. Toivo ise jõi suurte sõõmudega õlut. Nad rääkisid maast ja ilmast. Mees oli laia silmaringiga, kuid ega Viktoriagi jänni jäänud, kui jutuks tulid poliitika, kirjandus või filmikunst.
Pärast neljanda õlle tellimist küsis Viktoria mehelt, kas paljuks ei lähe, kuid Toivo vabandas, et hing on veidi haige, abielu kriisis ja lahutus sisse antud. Viktoria oleks võinud sellise muinasjutu peale mehe kohe põrgusse saata, aga kummalisel kombel mehe jutt paelus teda ja Tallinnas telefoninumbreid vahetades ei tundunudki Toivo eraelu kriis enam väljamõeldisena.
Viktoria pole esimeses nooruses naine. Pärast abikaasa traagilist hukkumist oli ta aastaid tsölibaadis elanud, enne kui julges uuest suhtest unistama hakata. Töö sotsiaalnõustajana oli õpetanud talle igasuguste veidrikega suhtlemisel sallivust ja kannatlikkust.
Toivo helistas juba mõne päeva pärast ja soovis külla tulla ning kauples naljatades end ka öömajale. Viktoria küll imestas, miks mees hotellituba ei võta ja teda sinna ei kutsu. Nii tore oleks rutiinseks muutunud argiellu veidi vaheldust tuua. Siiski jäi naine nõusse ka külalise võõrustamisega.
Kui Toivo esimest korda täies pikkuses ja laiuses tema koduuksest sisse purjetas, algas kõik pingetest pungil viisakusavaldustega. Toivo osutus meeldivaks meheks, kui mitte arvestada tema kottis tumedaid silmaaluseid ja paari esiletungivat punni näos.
Pinget jätkus terveks õhtuks. Vesteldi, söödi ja joodi. Viktoria polnud alkoholiga harjunud, naps tegi ta ülemeelikuks, aga aitas ärevustundest üle saada. Õhtui lõpuks jõuti voodisse ja Viktoria sai üle aastate mehe puudutusi tunda.
Toivo hakkas Viktorial külas paar korda nädalas külas käima. Vastavalt sellele, kuidas õnnestus töölähetusse sõita. Lahutusprotsessist polnud enam juttu. Hoopis sagedamini oli mehel kaasas kuuspakk Saku Originaali, mis pidi elav toit olema.
Viktoriale selline toitumine ei meeldinud ja alati valmistas ta korraliku õhtusöögi. Kui Toivo õlut jooma hakkas, kadus tal enamasti isu ära ja pärast kolmandat õllepurki oli mehel keel pehme. Siis järgnes üks suits teisele, mida ta köögis pliidi ees tõmbamas käis. Vastik hais imbus ikkagi ka elutuppa, sest mees oli pikka kasvu ja väikesel taburetil istudes ei ulatunud ta hästi pliidi suu juurde kummarduma, et tossu lõõridesse puhuda.
Mitte kordagi selle aja jooksul, mil nad kurameerisid, ei kutsunud Toivo naist restorani sööma või kohvikusse või jalutama. Rääkimata teatris või kinos käimisest. Kui mees õlut ei trimbanud, oli neil koos olles päris tore. Nad vaatasid telekast mõnd head filmi, pikutasid pead-jalad segamini või armatsesid poole ööni.
Sellist idülli, mis Viktoriale rõõmu pakkus ja teda vargsi unistama pani, et neil võiks ehk Toivoga ka ühine tulevik olla, ei jätkunud kauaks.
Üsna tihti hakkas mees külla tulema hoopis tühjade kätega, lõhnad juures, põhjendades nokastanud olekut raske vaimse tööga ja pingetega erakonnas. Naine aga muudkui toitis meest ning pakkus õllest läikivate silmadega mehele magustoiduks ka armurõõme.
Viktoria sõbranna Kaire oli juuksur ja ilusalongis käiakse sageli justkui pihil ning puistatakse südant. Üks naine oli nii kõva häälega oma uut kavaleri kiitnud, et jutt kostis ka Kaire kõrvu. Naine vadistas, milline tore mees see on, kes varsti temaga kokku elama hakkab. Enne aga lõpetab suhte naisega, kes on liiga pealetükkivaks muutunud ja tahab meest ainult raha pärast. Ja nii edasi, toonis, kuidas hea ja töökas inimene on kogemata kombel sattunud naise lõksu, kes teda enam lahti lasta ei taha ja kuidas nüüd üllas neitsi meest sellest välja aitama hakkab. Kui kliendi väljuhäälne jutt juba konkreetsete nimedeni jõudis, sai Kaire aru, kellega tegemist.
„Sa kuradi kurat,” oli ta tõsiselt pahane, kui Viktoriale seda lugu rääkis. „Lõpeta kohe selle seaga igasugune suhtlemine ära. Sa oled kena naine ja leiad palju parema kaaslase. Sul pole tarvis pidada kodus alkohoolikust ja liiderdajast diivanipatja.“
Viktoria oli mitu päeva šokis, aga pidi endale vastumeelselt tunnistama, et mees ongi joodik – haige inimene, kes otsib uut ulualust ja lolli naist, kes tema n-ö eripära paremini talub, peaasi, et oleks mees majas. Viktoria oli enne Toivoga tutvumist janunenud läheduse järele. Ja kirus nüüd meest, kes hakkas punuma uut pesa uue tobukese juures enne, kui oli eelmise kõrvalsuhte ära lõpetanud. Viktoria lubas mehe kohe pikalt saata, kui too peaks veel süüdimatult tahtma talle külla tulla. Aga siis tekkis tal parem idee.
Imede ime, Toivo helistaski mõne päeva pärast ja küsis, kas ta võib õhtul Viktoria juurde tulla. Ennnast kokku võttes küsis Viktoria, kas nad ei võiks enne kusagil linnas trehvata, kuna naine on kaua tööl ja võtaks mehe koju minnes auto peale. Toivo jäi uskuma ja lubas kell seitse turu juures olla.
Viktoria värvis huuled punaseks, pani jalga punased püksid ja musta pluusi, heitis viimase pilgu peeglisse ja läks. Kaasas toidupoe kilekott, kuhu oli toppinud Toivo hambaharja, habemeajamisvahu, paar žiletitera ning dressipüksid.
„Oi, kui kena sa oled,” nurrus Toivo, kui Viktoria talle lähenes.
„Kas kenam kui see sinu Meelikene, kellele sa kurtsid, et ma tahtvat sind ainult raha pärast,” pahvatas Viktoria vihast väriseva häälega ja viskas meest kilekotiga.
„Hüvasti, Toivo! Siin on kogu sinu maine vara, mille sa minu juurde kokku oled kuhjanud. Loodetavasti sinu uus armuke jagab varsti ära, et tegelikult oled sa valelik joodik ja tainapea.”
„Mis asja?” röögatas Toivo ja hakkas Viktoriat sõimama. Aga Viktoria oli juba kaugel.
