Virge lugu: sõbranna lihtsalt testis mu suhte vastupidavust

 (4)

Virge lugu: sõbranna lihtsalt testis mu suhte vastupidavust
Foto on illustreeriv.Unsplash.com

„Mida vanemaks saan, seda enam imestan, et elu läheb paremaks, aga inimesed üksteise vastu kurjemaks ja umbusklikumaks, nagu ütleb minu isiklik kogemus,“ alustab Virge oma lugu.

Minu vanemad pruukisid sageli alkoholi, mille tõttu ema tegelikult ka suri, kui olime kaksikvennaga 11aastased. Õnneks võttis isa siis aru pähe. Kindlasti armastas ta meid, aga oli ikkagi juba murtud mees. Põhiliselt kasvatas meid tema ema, helge inimene, kes lohutas meid hästi ja õhutas tublid olema. Siis surid mõneaastase vaheajaga nii vanaema kui isa, kes lihtsalt kaotas täiesti elutahte.
Pärast ametikooli sain kokapaberid. Oli stagnaaja lõpp. Vend võttis naise ega tundnud minu käekäigu vastu enam eriti huvi, pealegi ei pidanud tema naine mind seisusekohaseks seltskonnaks. Elasin vaikselt oma üüritoas ja kaalusin tulevikuplaane...

Erinevalt paljudest kooliõdedest ei mõelnud mina meheleminekust kui võimalusest parema elu peale saada. Abielu pidi tulema loomulikult suurest armastusest ja alles siis, kui ise ka juba keegi olen.

Sain Tallinnas tööd ühes värskelt avatud restoranis. See oli juba see naljakas aeg, kui alkoholi võis isegi restoranis pakkuda alles kella kahest lõuna ajal. Aga sai ikka varem ka, kui pudelit ja pitsi või pokaali lauale ei viinud. Jälle üürikorteris elades seadsin eesmärgiks kõigepealt oma korter saada.

Loe veel

Seotud lood:

Tööl oli meil tore seltskond, kuigi otseselt sõbrannasid mul polnud. Loomult olen ju tagasihoidlik. Kõige lähedasemaks sain ühe kooliõega, kes ka meile tööle tuli. Vähehaaval sai temast mu ainus omainimene, kellega kõige isiklikumatest mõtetest ja elust rääkisime. Koos väljas käisime rohkem tema pärast, sest tema esmane eesmärk oli üks hea mees leida. Mulle tegi see nalja, aga tema naeris mind, et tahan vanatüdrukuks jääda. Mina jälle ei mõistnud, mis see otsimine aitab.
Kuni mängiski oma osa lihtsalt juhus.

Meie kööki telliti uut tehnikat ja seda tuli paika panema auväärt spetsialist – pikk ja kõhetu, täiesti kiilaspäine, selline kombekas ja asjalik. Kuna ta meil kokku oma paar nädalat toimetas ja mina teda juhatama pidin, saime headeks tuttavateks. Temaga oli äärmiselt kosutav rääkida millest iganes. Peamiselt köitis mind tema otsekohesus, igasuguse poosi ja pealetükkivuse puudumine. Oli päris kahju, kui töö valmis sai, ja suur rõõm, kui ta mind nagu lõpupeoks restorani kutsus.
Sõbranna põlastas, kas ma olen tõesti „sellest vanast kiilakast” sisse võetud. Tegelikult olingi. Tema oli siis 39, mina 22 aastat vana. Sellest õhtust saati hakkasime kohtuma. Sain teada, et ta on ammu lahutatud, poeg elab koos emaga ja temaga peaaegu ei suhtle. Ise pidas ta end veendunud vanapoisiks, kuni ükskord naljatas, et oleks ta noorem, teeks mulle ettepaneku... Pärast aastast kooskäimist ta selle tegigi ja mina nõustusin. Tegelikult oli ta hea isa ja köitev mees ühes isikus, kes sisendas mulle turvatunnet. Elama kolisin tema vanematelt päritud väikesesse majja linna servas.

Kiindusin temasse aina sügavamini ja arvasin, et olen õnnelik. See oli mõlemapoolne tunne, ehe inimlike lähedus. Tema tahtis mulle aina midagi kinkida, millegagi üllatada, aga ütlesin talle otse välja, et mulle ei meeldi asjad, otsekui peaks mind ostma. Kolmandal abieluaastal saime tütrekese.

Siis oli vabariik juba taas sündinud ja mu mees koos sõbraga asutamas oma kodutehnika ja ehitustarvete äri. Vahepeal oli ta kuu aega ära, kui käis tarnijatega lepinguid sõlmimas. Muretses väga, et nii pikalt lapsega üksi jään, aga mu ikka veel vallaline sõbranna oli nõus mind aitama. Ta tuli lausa seniks meile elama, sest tal olevat kodus sageli igav. Nii et kõik oli korras. Loomulikult ei osanuks ma siis aimata, kui valgustavaks see periood saab.

Sõbranna ei töötanud siis enam minuga koos ja me polnud vahepeal eriti suhelnud. Nüüd täheldasin, kuivõrd muutunud ta oli. Enam ei käinud meil jutt maailma asjadest nagu vanasti, vaid ikka minu abielust. Muudkui et kas ma tõesti seda meest armastan, vana kiilakat ja pealegi kitsit, nagu tõestas mu kesise sisuga ehetekarp. Kuni isegi hoiatuseni, et ma ei jõua ta varandust ära oodata, kuna see mees ilmselt niipea ei suregi.

Katsusin ta jutud naljaks pöörata, kuigi selline jutt käis ikka jubedalt vastu. Siis tuli uus teema: kas ma tõesti usun, et mees ainult tööasju ajab ära olles.

Tõeline pidupäev oli see, kui mehele lennujaama vastu läksin. Sellest sai aga uskumatu vapustus. Ootasin kokkulepitud kohas, aga teda ei silmanud. Korraga haaras ta mu selja tagant embusse. Ümber pöörates jäin tummaks. See oli minu kallis küll, aga paksu musta juuksepahmakaga! Alles kodus suutsin end koguda, asja naljaks pöörata ja kinnitada, et minu jaoks pole seda küll vaja! Ta ei võtnud seda peast ära enne kui voodis.

Üldiselt oli ta palju murelikum kui tavaliselt. Kui uurisin, mis mure tal on, siis ütles, et sellest pole mingit kasu, kui ta mind oma äriasjadesse pühendaks. Ja lendas aga peagi taas ära. Naeris, kui teda saates nutsin. Sõbrannaga ma nüüd enam peaaegu ei suhelnud. Tundsin, et saan hästi üksi hakkama. Kui paari nädala pärast meest taas lennujaamas tervitasin, oli ta jälle mu kallis kiilaspea. Naersin ja nutsin koos.

Kõik muu oli sellise taaskohtumise kõrval tühine. Ta palus mu õhtuks restorani, et võitu pühitseda ja mulle kõigest alles siis jutustada. Küllap sellest, kuidas ära õitsema hakkab, mõtlesin. Mees alustas aga sellest, kui hästi ta saab aru, et mu patutegu on täiesti loomulik ja see on tema süü, et mu sedasi üksi jättis. Ta ütles, et kannatas koledasti, aga ta andestab mulle, ja usub siiski, et ma teda armastan.

Siis pani pani ta mu ette kaks pilti. Ühel mina kallistamas oma lapsepõlve naabripoisiga, nüüd suure musta juuksepahmakaga esindusliku mehega. Minust viis aastat nooremaga, keda lapsepõlves vennaga vahel kiusasime. Teisel pildil temaga kohvikulauas, käsikäes.

Mäletasin seda seika väga hästi. Kord, kui koos sõbrannaga lapsevankriga jalutasime, tuli vastu seesama „lapsepõlvemälestus”, kes minu ära tundis. Mina teda poleks tundnud, sest viimati nägin teda üle kümne aasta tagasi, poisikesena. Tõepoolest kargasin talle ise kaela, sest nii armas oli nende pere, ja ema oli üks meie õpetajatest. nemad olid meiega võrreldes korralik perekond, tõelised intelligendid. Pärast seda istusime veel kolmekesi kohvikus. Mäletasin muidugi, et sõbranna tegi pilti, aga hiljem läks see meelest. Loomulikult polnud ma seda noort meest enam hiljem näinud, ei vahetanud me mingeid kontaktandmeid ega midagi.

Rääkisin kõik mehele ära. Tema ütles, et oli need pildid saanud ühe oma tuttava käest, kellel need paluti edasi anda. Sõbranna tõeline doktoritöö! Kuidas armas sõbranna selle kõigega hakkama sai, mulle teist nägugi tegemata? Muidugi ütlesin mehele ka seda, et ma sõbrannale siis kohe rääkisin, kes see mees on. Sõbranna istus ju meie vastas.

Õnn oli taas kohal, kui nüüd mehe särasilmisse vaatasin. Kõiki neid tundevirvendusi sõnades ei kirjelda.

Järgmisel päeval kutsusime sõbranna külla. Mees pani need pildid lauale ja mina küsisin, miks ta seda tegi. Efekt oli jalustrabav. Täpsemalt – seda polnudki. Tal polevat mingit kurja kavatsust olnud – tegi kõike üksnes ustavusest minule, sest tema ei usu ühegi mehe truudusse. Nüüd olevat tal väga hea meel, et me testi läbi tegime ja et mees mind uskus. Meie tänasime südamest ja palusime, et ta meid oma tutvusringkonnast kustutaks. Tagantjärele võin nüüd öelda, et üldiselt on meil mehega tore elu olnud, ja et ta pole mitte ainult tore isa, vaid ka tore vanaisa meie kahele lapselapsele. Sõbrannaga me ei olegi rohkem suhelnud. Tean, et tal on ikka suhteid olnud, aga abiellunud ta ei ole.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised