Pärast kooli lõppu tehti mulle juba esimene abieluettepanek. Selle poisiga tutvusin ühel peol ja juba järgmisel kohtumisel ta mind kosiski. Ei mingit kurameerimist ega ilusaid sõnu. Ta lihtsalt teatas, et me abiellume! Et tema asutab oma firma, et mina jään koduperenaiseks ja mul on olemas kõik, mida iganes soovin. Aga juba kolmandal kohtumisel, kui ma ühte juhuslikult möödunud meest Brad Pittiga võrdlesin, tegi ta armukadedusstseeni ja nimetas mind muu hulgas kondibuketiks. Otsustasin, et sellisega ei tahaks ma isegi kuldses puuris elada.

Mehed armastavad ilusaid ja enesekindlaid naisi, aga mina olin inetu pardipoeg, kes kõike ja kõiki kartis. Salaja unistasin muidugi printsist valgel hobusel, kes tuleb ja vastiku konna imekauniks printsessiks suudleb. Aga kõik mu suhted meestega käisid ikka ühe ja sama imeliku stsenaariumi järgi – tehti kiiresti abieluettepanek või taheti otsemaid voodisse viia. Ei komplimente ega armuavaldusi.

Pärast ametikooli lõpetamist läksin omandama kõrgharidust. Kursusel oli vähe poisse ja need olid naiste rohkest tähelepanust ära hellitatud. Tüdrukud haistsid igas sookaaslases konkurenti ning klatšisid hävitavalt ja halvustasid üksteist. Alles aastaid hiljem tunnistas sõbranna, et paljud poisid, ka vanematelt kursustelt, pidasid mind seal üheks eredamaks kujuks. Aga pelgasid ligineda, kuna ma olla nii kõrgina tundunud. Mina ise seda küll ei märganud. Peale välimuse oli mul siis ka provintsitarikompleks. Tundsin piinlikkust oma lihtsate ja odavate riiete pärast, sest paljudel kursuseõdedel olid jõukad vanemad.

Kolmandal kursusel avaldas mulle armastust üks viimase kursuse ihaldatud peigmees. Olime seni olnud vaid teretuttavad. Ta palus mind lausa naiseks. Mina pidasin seda totraks naljaks. Kui temaga aasta hiljem kokku juhtusin, kinnitas ta, et mõtles seda siis täiesti tõsiselt ja oli mu äraütlemisest tükk aega solvunud. No kuidas ma sain niisugust ettepanekut tõsiselt võtta! Toona mõtlesin pigem seda, et ilmselt vedas kellegagi minu peale kihla, kui kiiresti ta nõusoleku saab.
Mõnda aega käisin seejärel ühe eestikeelse venelasega, keda kõik tüdrukud kergelt äpuks pidasid. Ta oli pealinlane ja tutvustas mind kohe ka oma emale, kellele ma meeldisin. Aga armastust minus ei tekkinud. Arvan, et tema abieluettepaneku taga oligi ta ema, kes soovis pojale kasinat ja vooruslikku maaplikat.

Pärast ülikooli lõpetamist seadsin end taas sisse koduses väikelinnas. Tekkis uusi tutvusi. Oli armumisi, kohtumisi ja lahkumisi, sekka ikka ka mõned abieluettepanekud. Aga kõik jäid katki minu enese initsiatiivil.

Hiljem kohtusin selle Tallinna venelase emaga. Vaatas mulle mingil hetkel soojalt otsa ja küsis, kas ma ise ka tean, kui ilus ma olen. Jäin imestusest lihtsalt keeletuks! Seda polnud mulle mitte keegi mitte kunagi öelnud - ei ema ega isa, ei sugulased, ei ükski mees, sõbrannadest kõnelemata. Esimesena tuli seda pähe öelda sellel lihtsavõitu naisel. Tal oli väga kahju, et mul tema pojaga kõik katki jäi.

Järgmisena kuulsin sama aasta pärast - naabrilt, kellega koos kasvasime, kuigi ta oli minust natuke vanem. Kui küsisin, miks ta seda mulle kunagi varem ei öelnud, ütles tema, et ju ma olen komplimentidest niigi tüdinenud. Tegelikult olin ju veendunud oma inetuses, vähemalt ilmetuses, kehvavõitu rõivastuses ja konarlikus esinemisoskuses.

Aastad läksid, aga midagi rõõmustavat ei juhtunud. Ja alles siis, kui sain 30, kohtasin lõpuks Teda. Tähendab - alguses ma ei taibanud, et tema on see õige. See oli töine kohtumine ja ta ei avaldanud mulle mingit muljet. Aga edaspidi helistas ta korra nädalas, siis kaks, edasi juba iga päev. Ligi pool aastat püüdis mu sümpaatiat võita, kuid ei teinud midagi taktitut. Kuni olin omadega sees. Ei osanud elu enam temata ette kujutada ja meist said armukesed.

Teadsin, et toimin valesti, sest tal olid naine ja laps. Püüdsin tallegi seda pähe raiuda. Aga ta ei loobunud, vaid oli kogu aeg hoolitsev ja helde. Käisime koos ka puhkusel. Muidugi tuli ette ka tülisid, peamiselt tema kooselu tõttu, aga seda kuumemad olid leppimised.
Olime kaks aastat suhelnud, kui jäin rasedaks. Abort ei tulnud kõne allagi. Juba oma ea pärast tahtsin ma last väga ja ega ta väga vastu olnud ka. Sündis tütar. Aga siis läksid meie suhted korraga katki. Paistis, et ta suisa kartis last, hakkas meist eemale hoidma ning leidis varsti uue noore armukese.

Ei ole mina esimene ega viimane, kellega nii juhtub, aga elu läks raskeks nii moraalselt kui materiaalselt. Hakkasin paljudele asjadele teistmoodi vaatama. Ma ei kandnud tema vastu vimma, sest just tema oli lasknud mul tunda end ilusa ja ihaldatuna ja kinkinud mulle armsa tütre.

Kui olin aasta üksi olnud, hakkasid miskipärast välja ilmuma mu endised mehed. Need, kes olid mulle kunagi meeldinud ja need, kelle vastu polnud ma kunagi midagi tundnud. Nüüd kinnitasid nad kõik, kui kena ma olen ja kuidas nad minusse armunud olid, aga mina olin uhke ja kättesaamatu. Ilmselt olin ma pärast lapsesaamist justkui kättesaadavamaks muutunud.

Vaat selline jama. Olin end pidanud inetuks kondibuketiks ja kompleksidepuntraks. Nemad aga ei söandanud oma tundeid avaldada. Lihtsalt kahju, et selline olin ja et mulle kompleksid sisse kasvatati. Aga miks mehed on nii arad oma tundeid näitama? Hiljuti helistas mulle see viimas kursuse ihaldatud peigmees. Kinnitas, et on meie kandis käinud ja et ma paistvat ka tütrega jalutades endiselt uhke ja ligipääsmatu. Nüüdseks on ta juba teist korda abielus, aga väljendas soovi kokku saama hakata. Ütlesin ära. Mis mõte sel oleks. Sellise olukorras olen ma juba olnud ja pealegi tundeid mul tema vastu veel vaevalt tekiks.

Tegelikult on mul nüüd kõik hästi. Tütar on ilus ja terane, mul on hea töö ja korralik elamine. Enam pole ma ka selline riidepuu nagu varem. Olen enda meelest kindlasti naiselikumaks muutunud. Paraku pole neljakümnes sünnipäev enam kaugel, aga prints valge hobuse seljas jäi tulemata. Või ehk käis või oli neid mitu, aga ei söandanud mulle selgeks teha, et on minu prints. Või on ta siiski veel teel, küsin vahel endalt peeglisse vaadates.