SÕDA TUNGIB IGALE POOLE nagu õhk, mida inimesed sisse hingavad. Eluproosa on, et pole midagi saada, kõigest on puudus. Lihtsaimatki kaupa lihtsalt ei ole olemas. Varustamisega tegeleb direktor seltsimees Jefrosinja. Ta on olemuselt tõeline venelanna – muutlikum kui keegi teine, tahab mõista, kuid ei suuda süveneda. Tema vanemad on represseeritud, ta on palju läbi elanud, kuid see pole tema istumisele-astumisele palju jälgi jätnud.

Kas Jefrosinja kohta saab öelda ka mõne hea sõna? Saab. Ta teeb entusiastlikult kõike, mis on tema arvates tähtis, et lastekodul hinge sees hoida. Vahel saavutab ta võimatut, kuid nii mõnigi kord ei saa ta aru, miks need eestlased on nii teistsugused. Tema arvates on eestlased liiga rahulolematud. Nad ei oska hinnata nõukogude võimu, see tähendab tema pingutusi.
„Mis nad jälle tahavad?” küsib Jefrosinja haavunult.

Jefrosinja lähtub inimeste nõrkustest, mitte voorustest. Et võim kuulub temale, on tunda kõigest. Oma asetäitjaks ja tõlgiks võtab ta Jaan Kaevu, kes on küll solvunud, et pealik on naisterahvas, kuid ta püüab Jefrosinjaga ühte jalga käia.
„Ah, las ta arvab, et teab rohkem, kui teab,” pihib solvumisest pika näoga Jaan oma alati kuulekale naisele Elsale. Kaevu hääles on imposantne põlgus. Kuna direktor ei tarvitse lastekodus iga päev kohal olla, annab Jefrosinja oma väikese toa Kaevule töö- ja eluruumiks. Niisugune privileeg parandab silmanähtavalt Kaevu Jaani enesetunnet. Ta hakkab olukorraga harmoneeruma. Temast saab tsaari silm või veorihm.

Jefrosinja võtab personali tööle ja laseb lahti niisama iseenesestmõistetavalt, nagu sorteeritakse kartuleid. Kuivanud või mädad viskab kõrvale, asemele võtab suuremad ja siledamad. Pedagoogilist tööd juhendab ta lakooniliselt:
„Pange, raisad, kord majja!”

Jefrosinja muretseb lastekodule ei tea kust klaveri. See on vanaaegne pianiino, mille läikivale esiküljele on kinnitatud baroksed küünlajalad. Neis on kunagi põletatud naturaalsest kärjevahast küünlaid. Vaha on hangunud vaskmustritesse. Lapsed nuusutavad ja lakuvad klaveri vasest küünlajalgu, kujutledes, et nendesse tardunud vahal on meemaitse.

Direktor toob linnast muusikaõpetaja, kes oskab klaverit mängida. Muusikaõpetajal on kaasas vedruga üleskeeratav grammofon ja heliplaat Mozarti muusikaga. Õpetaja jutustab põneva loo Mozarti ja Salieri vägikaikavedamisest. Lavastatakse etendus Mozarti–Salieri konfliktist. Selles etenduses tahavad kõik olla Mozartid. Salieriks ei hakka vabatahtlikult keegi. Vastikut Salierit etendatakse käsu korras. Mozartist saab Kivise neeme ebajumal ja tänu temale kasvavad lapsed muusika külge.

Muusikaõpetajal õnnestub korraldada lastekodus kinoseanss, kus näidatakse Vene kultusfilmi kodusõja kangelasest Vassili Tšapajevist. Tänaste mõõdikute järgi võiks Tšapajev olla Nõukogude James Bond. Filmis laulavad revolutsioonilised kangelased vanaaegset slaavi laulu „Must ronk”. Romansi meloodia on kaunis, sõnad kohutavalt traagilised. Viis jääb lastele kohe meelde. Õpetaja kordab laulu sõnu, kuni ka need kõigile pähe kuluvad.

Черный ворон, что ж ты вьешься
Над моею головой?
Ты добычи не дождешься,
Черный ворон, я не твой!

Что ты когти распускаешь
Над моею головой?
Иль добычу себе чаешь?
Черный ворон, я не твой!

Vaevalt lapsed päriselt aru saavad laulu sümboolikast või millest laul õieti räägib. Selle rahvaliku pärimusteose ühe variandi (variante on kümneid) viimane salm lõpeb sõnadega: jah, must ronk, sa said mu endale – nüüd ma kuulun sulle.

Must ronk on stalinliku terrori tontlik sümbol. Vangiautosid, mis öösiti ringi sõidavad ja ohvreid ära viivad, nimetatakse mustadeks ronkadeks. Olgu limusiin või hobuvanker, leivaauto või voorimehetroska. Öeldakse lihtsalt must ronk. Käis, sõitis ette, viis ära, tuli tagasi, ootab …
Mis võib olla muusikaõpetajal mõttes, kui ta eesti lastele just seda laulu õpetab? Protest, provokatsioon, märguanne? Direktor kas ei kuule ega näe, mis laulutunnis toimub, või teeb näo, et ei kuule ega näe.

Lapsed õpivad „Musta ronga” viisi järgi ringmänge mängima ja rahvatantse tantsima. Venelanna omakorda õpib lastelt eesti „Jooksupolkat”. Kivise neeme stiilis tantsitud eesti polkal on slaavi sentiment ja Kariibi mere särts. Muusikaõpetaja saab selgeks ka ühe eestikeelse laulu, mille Elo talle ette laulab. Seda laulu oli laulnud Elo vanaema, kes oli olnud vaestemajas koristaja.

Õitsevas Eedeni aias
Õitseva viigipuu all
Vanapoiss Aadam seal põõnas
Aega ju oli seks tal.

Kasvandikud on koridoris rivis. Peetakse kultuurhommikut. Seinal on loosung: Elagu maailma proletariaadi kodumaa NSVL! Ühendkoor esitab muusikaõpetaja taktikepi all imetabase ballaadi „Eedeni aed”. Jefrosinja kuulab, pea viltu, ja – ärgem naergem – tema, kellel kõik neli jalga on ideoloogiliselt rautatud, on väga rahul:
„Kiidan heaks. Vaat just niisugune on sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik kunst.”

Eestlastest kasvatajad hoiavad vaevaga naeru tagasi, isegi Meeri on surunud käe suu ette, et mitte kõkutada. Jaan punnitab silmi ja kuulab, nii et kõrvad liiguvad.
„Milles asi?” uurib Jefrosinja kahtlustavalt.
„Vsjo otlitšno,” kostab Jaan vaguralt.

AGA PAARI PÄEVA PÄRAST JUHTUB MIDAGI. Muusikaõpetaja Kivisele neemele enam ei ilmu.
Sosistatakse, et must ronk viis ta ära.
„Kes?” küsivad kasvatajad üksteise käest.
NKVD korraldab asja nii, et muusikaõpetaja jääb auto alla. Selgub, et Jefrosinja kontrollib kõike, aga ei vastuta millegi eest. Ta leiab alati süüdlase.

Ene Hion „Valged varesed“, kirjastus Petrone Print 2014