Ametnikud halvustasid koristajat ja määrisid sihilikult ruume
Silvia kuulis tuttava kaudu, et ühes riigiasutuse kontoris on koristajakohta vaba. See tundus lausa taevast sülle kukkunud õnnena. Mõelda vaid, väike kontor ja puhtad ruumid, mida oli vaja koristada kas õhtuti või varahomikuti enne töötajate saabumist. Põhiliselt pesta põrandad, võtta tolm ja koristada WC-d. Paar korda aastas põhjalikum koristus.
Esimesed päevad uuel töökohal olid igati meeldivad. Ainult naistest koosneva kontoriseltskonnaga Silvial otsest kokkupuudet ei olnud, kiirustada ei olnud vaja, sai töötada rahulikult oma rütmis ja tempos.
Küll hakkas Silvia aimama, et midagi on viltu, kui üks kontori töötajatest talle hommikul vastu kõndis ning Silvia sõbralikult öeldud tervitust vastu ei võtnud, vaid läks mööda nagu tühjast seinast. “Mul oli pool päeva rikutud. Tean, et Eve peab samas asutuses lisaks kontoritööle ka ühte koristamiskohta. Käib koos mehega teises majas olevaid ruume koristamas. Sain aru, et tal on minu vastu mingi vimm, aga ei mõelnud sellele eriti pikalt.”
Õunasüdamed potis
Mida aeg edasi, seda enam märkas Silvia, et asjad pole korras. “Õhtul WC-d koristades märkasin potti visatud õunasüdameid, millele oli peale kustud. Pidin näritud õunajupid kinnastatud käega välja õngitsema.” Õunasüdamed tualetipotis muutusid pea igapäevaseks nähtuseks, alati kollase vedeliku sees ulpimas.
Peagi tekkisid WC prügikasti kõrvale mündid ja kirjaklambrid. See on kontoriinimeste vana trikk kontrollimaks, kas koristaja ikka oma tööd teeb. Silvia ainult ohkas, korjas muudkui klambreid ja münte ning arvas, et sellega tema kiusamine piirdub. “Üritasin seda kõike ignoreerida, aga mida aeg edasi, seda vaenulikumaks suhtumine muutus. Koristasin igati põhjalikult, puhastasin harjaga WC-s seinte vuugivahesid ja küürisin käpuli põrandat. See WC oli puhtam kui haigemajas või laboris.” Silvia soetas oma raha eest efektiivsemad koristusvahendid ja küürimismopi, sest odav üldpuhastusvahend, mis talle asutuses anti, ei võtnud plekke ära.
Kiuslik kritseldaja
Ühel päeval jõudis Silviani samas asutuses töötava tuttava kaudu vihje, et kontorirahvas kurdab mustade ruumide üle. Laudadel olevat näha pliiatsiga tehtud kriipse. See oli üks asi, mis Silviat tagantjärele ikka veel hämmastab. Keegi kontoripersonalist oli lauaplaadi täis kritseldanud, nagu omal ajal koolipingid täis soditi, ning asetanud kritseldatud kohale mapihunniku. Koristades pidi Silvia seda kõike märkama, tõstma mapid ning sirgeldustest vahendi ja lapi abil vabanema, sest vastasel juhul võis jälle kuulda, et naised pole koristamisega rahul. “Tolmu või jalajälgede osas ei tulnud ühtegi kaebust, neid häirisid vaid laudadele tõmmatud jooned,” räägib Silvia. Sellisest tegevusest jääb paratamatult mulje, et jooned olid sihilikult tõmmatud, sest asutuses ei käinud lapsi, kes seda teha oleks võinud.
Otse ei räägi keegi
Silvia kuulis linna pealt kõlakaid, et Eve tahab seda koristamiskohta. Ta järeldas, et tõenäoliselt andis see asjaolu naistele põhjust kaebuste levitamiseks. Silviat hämmastas ja solvas kõige enam see, et kunagi ei süüdistatud teda otse ja ei juhtitud puudustele tähelepanu, vaid sellest, kui halvasti ta koristab, kuulis ta pea alati kolmandate asjasse otseselt mitte puutuvate isikute käest. Kontorinaised olevat ka nostalgiliselt õhanud eelmise pensionile läinud koristaja üle, kes toonud neile komme ja kooke. “Aga mul ei ole tõesti raha, et kontoripersonali toita, teen oma töö ära ja kogu lugu,” nendib Silvia.
Ühiskaebus ja vallandamine
Kuni tänavu kevadeni töötas Silvia rahulikult, püüdes negatiivset suhtumist ja totraid süüdistusi igati ignoreerida, ehkki negatiivne hoiak hodis kogu aeg närvid pingul. Vahel ei tulnud öösiti undki, sest töökoha pärast oli mure ja hirm, kuidas ilma rahata hakkama saada, kui peaks juhtuma kõige hullem.
Ühel päeval, kui Silvia läks asutuse direktori jutule, et väljateenud puhkust küsida, lõhkes pomm, mis oli juba pea aasta kurjakuulutavalt visisenud: kontori kollektiiv oli esitanud ühise kaebuse, et kontoriruumid on nii mustad, nagu koristajat polekski tööl. Süüdistuse all olid korralikult kõigi töötajate allkirjad. “Küsisin, milles asi, mis on koristamata. Sain vastuseks, et põrandal olid olnud puhastusvahendi jäljed. Ütlesin, et seda vahendit oli väga raske maha loputada. Vahetasin mitu ämbritäit vett, aga siiski jäid õrnad jäljed. Ei ühtegi sõna selle kohta, et oleks kusagilt leitud tolmu või WC oleks pesemata. Puhastusvahendi jäljed ja kriipsud laudadel. Kõik.”
Silviat hämmastab siiamaani, et ta vallandati ilma käskkirjata. Vaevalt nädalake oli möödas, kui Silvia kontori ukse enda järelt kinni pani, kui ta kuulis tuttavatelt, et koristajakoha oli üle võtnud Eve. Nii palju ühiseid manipulatsioone ja laimamist koristajakoha pärast.
