ELUTARGA SUVEMÄLESTUS: Vihma hakkas sadama ja järele ei jäänud. Vihma muudkui sadas ja sadas...
Muidugi ei ole nõukogude aegset telki võimalik üles panna nagu tänapäeva telki. Selleks on vaja kirvest. Tütar oli nõukogude nostalgiale käega löönud ja maganud autos. Kaks sõpra pusisid tükk aega telgiga. Kui nad telki kätega püsti hoidsid, oli see nagu enam-vähem telgi moodi, aga kui nad käed lahtis lasksid, vajus telki kokku magamiskotiks. Nad lõidki lõpuks kõid käega, pugesid maas lamavasse telki, keerasid selle endale ümber ja magasid nagu magamiskotis.
Olin ju unustanud öelda, et sellise telgiga peab kindlasti kaasas olema kirves, millega tuleb lepavõsas latid teha, et telki püsti saaks panna. Poest ostes olid sel mingid alumiiniumlatid kaasas ka, aga need murdusid telgi raskuse all peaaegu esimesel kasutamisel.
Aga muidu oli nõukogude ajal telkimine sama romantiline kui praegu. Või veelgi romantilisem, sest muud romantikat oli vähem.
See vahe oli muidugi ka, et mobiiltelefone polnud ja seega ei saanud sõpradele helistada, et ma telgin, või Facebooki üles panna pilti koos kommentaariga, millal, kus ja kellega koos ma telgin.
Telkimine oli ka sellepärast siis palju romantilisem, et sa võisid kodust olla kõigest mõnekümne kilomeetri kaugusel, aga juba olid pärapõrgus, sest mingit sidet ümbritseva maailmaga ei olnud.
Ja ühekordseid nõusid ei olnud. Ei taldrikuid, topse, kahvleid, lusikaid ega nuge. Kodust tuli kaasa võta plekist nõud ja neid tuli pärast sööki nühkida vee ääres liivaga, sest nõudepesuvahendeid ka ei olnud.
Kõigepealt lõke ja supp
Minu esimene telgimatk 1970ndate lõpus ei unune kunagi. Sõitsime koos kahe klassiõe ja sõbraga Paidest ratastega Matsimäe järve äärde. Klassiõed olid enne ärasõitu kodus emadega riidu läinud sellepärast, et nad „poistega võssa lähevad“. Seega algas matk natuke närviliselt. Aga mõtlesime, et tühja kah, meie oleme kõik ühel nõul, et emad eksivad ja nende tütred on tegelikult väärikad noored daamid.
Sõita oli vaja umbes 30 kilomeetrit. Iga jalgarattaga sõitja teab ka tänapäeval, et ükskõik millal ja kuhu sa sõidad, on see alati ülesmäge ja vastutuult. Nii ka tollal ja meil.
Mäletan, et mul oli vanatädi jalgratas 1960ndatest. Tollased jalgrattad olid vist ehitatud pigem paari kilomeetri läbimiseks. Sellele mõtlesime järve ääres, kui istmikud lausa põlesid ebamugava sadula peal vastu tuult sõtkumisest.
Aga see kõik oli tühiasi, sest romantika algas. Tegime kohe tule üles, sest mis on üks Eesti matk ilma korraliku lõkketa. Lõkke kõrvale panime ülalt harkis tokid ja nende peale põiklati ning kodust leitud vana poti. Algas supi tegemine.
Mitte et kõht oleks tühi olnud, aga kui on lõke, siis tuleb teha lõkketoitu. Needsamad konservsupid, mis meil kaasas olid, on täitsa rivis ka praegu. Borš, hernesupp, rassolnik.
Vihma hakkas sadama ja järele ei jäänud
Samal ajal, kui supp valmis, panime telki üles. Kui saime telgi üles, supi söödud ja natuke järve imetleda, tõmbus taevas kiiresti halliks ja hakkas vihma sadama. Mõtlesime, et mis siis ikka, ronime telki vihmavarju, kuulame raadiot ja mängime kaarte. Meil oli kaasas raadio nimega Okean. Sel ajal polnud ainsast eestikeelsest raadiojaamast just palju kuulata. Eriti õudne saade oli pärastlõunane "Piirist piirini", kus loeti ette töötava rahva saavutusi kogu Nõukogude Liidust. Pärast seda saadet öeldi, et nüüd on kavas meeleolumuusikat, aga meie meelest lasti halva meeolu muusikat. Sellist, mis tegi halva meeolu halvemaks.
Muudkui mängisime kaarte. Vihma muudkui sadas ja sadas. Õhtuks olid otsas kaardimänguisu ja matkaisu. Istuda tuli keset telki, sest tollased telgid olid selles mõttes tundlikud, et kui vihma ajal telgi seina vastu läksid, siis oleks keegi nagu märja põrandakaltsu turjale või pähe asetanud. Läbi just ei tilkunud, aga riie läks seestpoolt märjaks.
Kordamööda vaatasime telgiuksest välja, kuidas vihma sajab. Pimedas telgis istumine oli väga pikk. Ei tea, võib-olla oleks igavusest ja kurvastusest natuke napsi võtnud, aga meil polnud tilkagi alkoholi kaasas.
Kuidagi magasime selle öö ära. Kuulasime, kuidas vihmapiisad truumeldasid vastu telgi katust ja rõõmustasime, et oskasime telgi künka peale panna. Muidu oleks ju telgi alla veeloik tekkinud.
Hommikul sadas ikka vihma. Hakkasime reipalt lõket tegema, et supipotis kohvi keeta. Sõber lubas vihaga, et tema paneb vee ka põlema, et kohvi saada, aga vesi ei läinud põlema. Kohv jäi joomata. Ronisime telki tagasi. Vaatasime kordamööda telgiuksest välja, kuidas vihma sajab. Lõunaks sõime kuiva suppi otse purkidest. Õhtul sõime peale kohvipulbri ära kõik, mis veel süüa oli, ja otsustasime, et hommikul hakkame koju sõitma ükskõik mis ilmaga. Tagumikud ei tuiganud enam nii palju kui kohale jõudmise järel.
Telkimine jätkus
Järgmise päeva lõunaks olime kodus. Küll oli seal soe ja hea! Kas ma hakkasin telkimist vihkama? Otse vastupidi! Mul tekkis vastupandmatu soov telkida ilusa ilmaga. Ostsingi endale telgi ja igal suvel käisime kuskil. Õigemini seal, kuhu mõne sõbra isa oli nõus autoga viima, sest jalgrattaga ma enam ei matkanud. Lõpetasin koolid ja sain isaks. Minu tütrest sai juba nelja-aastaselt telkija. Viimati telkisime koos siis, kui ta oli 14aastane. 15aastaselt ajas selja sirgu ja ütles, et tema enam telgis ei ela. See on täiesti loomulik, et preilid telgis ei maga, kuigi meil oli siis juba aastaid ilus Rootsi lipu sinise värvi Saksa telk.
Mina aga telgin praegugi. Mis nooruses külge on jäänud, ei sellest enam lahti saa.
Palun jagage teiegi Elutargas mälestusi oma suvereisidest, olgu need pärit kas eelmisest suvest või poole sajandi tagant. Ootame teie kirjutisi ja fotosid Elutark@delfi.ee. Toredat suve!
