Estonia katastroof: mina olin viimane, kes sealt kummuli parvelt teise pääses

 (80)

Estonia katastroof: mina olin viimane, kes sealt kummuli parvelt teise pääses
Jüri Vlassov II

Parvlaeva Estonia viimaseks jäänud reisi ajal oli seitsmeliikmelise Pärnu sõutantsutrupi Pantera liige Marge Rull 25aastane ja tal seisis ees esimene esinemine laevas.Raamatus „Estonia inimesed“ rääkis Marge, kuidas ta kartis algusest peale, et laev võib uppuda, kuidas ta laevast välja pääses ja kuidas ta öö läbi parvel päästjaid ootas.

Ester Hellerma juhitav Pantera tantsutrupp pidi tegelikult alustama alles järgmisel õhtul, aga eelmised esinejad palusid Pärnu tüdrukutel päev varem tööle hakata.
"Muidugi olime me nõus, sest kõik tahtsid juba laeval tantsida.”
Kui Ester Hellerma nendega Pärnus proove tegi ning rääkis, kuidas laevas käituda, ja manitses, et õhtul hilja ei tohi laeva välistekile kolama minna, küsis Marge: "Aga mis siis saab, kui laev põhja läheb?" On loomulik, et kõik hakkasid naerma.
27. septembri õhtu oli tuuline ja merel muutus torm järjest tugevamaks. Marge oli laevale minekust saati hirmul, sest ta polnud kunagi varem nii suure tormiga sõitnud.
"Ütlesin tüdrukutele, et mõelge, mis siis saab, kui laevaga midagi juhtub. Hanka-Hannika Veide vastas mulle: "Marge, mine õige..."."
“Me pidime tantsima õhtul täistundidel viisteist minutit korraga. Laev hakkas iga tunniga rohkem õõtsuma. Vaheagadel oli õudne tunne. Lamasime tagaruumis selili maas, sest nii oli kergem kõikumist taluda. Meile öeldi, et viimase osa kesköösel võib ära jätta, aga me tantsisime ikka. Olime ju nii palju trenni teinud. Publikut oli ka."
Kui progamm läbi sai, pakkisid neiud oma kostüümid kokku, võtsid meigi maha ja läksid umbes poole ühe ajal kajutitesse neljandal tekil. Marge jagas kajutit Heddi Männistega.
“Tundsin ja kuulsin, kuidas lained peksavad vastu laeva. Riiulitelt hakkas asju kukkuma. Ma ei julgenud öösärki välja võttagi, panin dressid selga ja lamasin teki peal. Heddi võttis riidest lahti ja puges teki alla. Imelik, ma rääkisin Heddile vanast Titanicu-filmist, mida hiljuti olin näinud. Seda uut DiCaprioga polnud siis veel tehtud. Kui laev hetkega paremale poole viltu vajus, kargasin kohe voodist püsti. Kui laev jäigi umbes paarkümmend kraadi kaldu, oli see nagu stradipauk minu jaoks. Mõtlesin, et siit peab välja saama. Heddi tõusis oma voodis istuli ja hakkas riideid otsima. Ütlesin, et mina lähen. Uks oli ülespidi ja kui sealt välja sain, siis vajusin vastu koridori seina. Üks mees astus minu poole. Mõtlesin, et äkki ma kardan ilmaasjata ja jään teiste ees lolliks oma hirmuga. Vaatasin mehele otsa ja nägin, et ta on väga hirmunud näoga. Järelikult on pahasti. Nägin, et Heddi tõusis püsti ja teiste tüdrukute kajutite uksed läksid lahti. Anneli Kondrad rääkis mulle hiljem, et ma hüüdsin koridoris: "Ruttu üles!"."
Üles tähendas kolm korrust kõrgemale avatekile. Edaspidi mäletab Marge koridorides, treppidel ja välistekil tegutsemas ainult mehi.
Marge jõudis dressides ja paljajalu kajutikoridorist suurde fuajeesse vasakpoolse ukse kaudu. Fuajee keskelt viis lai trepp üles. Ta seisis üleval kallaku peal, sest laev oli paremale kaldu. Kunstpalmid sõitsid mööda põrandat alla ja kiviklibu lendas.
"Kohe, kui ma trepi poole hakkasin astuma, libisesid jalad alt ja ma lendasin alla vastu fuajee parempoolset seina. Instinktiivselt sirutasin käed ja jalad välja ja kukkusin ilusasti tagumiku peale täpselt seinasoppi. Sain kõva põmaka, aga õnneks ei tabanud ühtegi teravat serva, milliseid oli seal fuajees palju."
Tema lähedal lamas verine administraatorineiu, kes oli samamoodi kalde tõttu vastu seina lennanud ja ilmselt pea millegi vastu ära löönud. Laev oli ikkagi 24 meetrit lai ja kukkumine kõrge. Marge mäletab, et tol hetkel ei tekitanud verine neiu muud emotsiooni, kui et ta peab edasi pääsema. Ta vinnas end trepini ja hakkas üles ronima. Hetkekski ei tohtinud käed trepi käsipuust lahti lasta, sest laeva kreeni tõttu oleks siis kohe rängalt kukkunud.
Marge trupikaaslane Anneli Kondrad rääkis hiljem, et pidas kogu aeg silmas Marge selga ja püsis ta kannul laevas ülespoole ronides.
Marge mäletab praegugi selgelt, kuidas inimesed olid klammerdunud käsipuude külge. Laeva kalle võis olla juba 45 kraadi.
"Rippusin seal meeste vahel. Kõik andsid endale kehadega hoogu ja haarasid jälle kõrgemalt kinni, nagu mööda köit üles ronides. Äkki tundsin, et rivi ei liigu enam edasi. Minu ees üks suur mees oli liiga aeglane. Ei jäänud muud üle, kui haarasin trepivarbadest ja roomasin tema harkis jalgade vahelt läbi temast ette."
Lõpuks, kui Marge jõudis avateki ukse lähedale, jäi meeter käsipuud puudu, et uksest välja saada. Laeva kalde tõttu meenutas see uks juba pigem ülal asuvat luuki. Õnneks seisis väljaspool üks mees, kes järjest andis kõigile kätt ja tõmbas neid läbi ukseava. Kes ei jõudnud käest kinni hoida, kukkus alla vastu treppe ja laevakeret vigaseks või surnuks.
"Ma ütlesin talle aitäh. Tagantjärele paneb nii imestama, et ma kogu aeg tänasin, kui keegi mind aitas. Aga enne, kui minu kord tuli, lendas sealt alla üks alasti mees. Ma lihtsalt vaatasin järele, et siis selline kole asi juhtus. Tegutsesin edasi, sest muule ei saanud mõelda."
Seitsmendal ehk avatekil oli reelingu ja keskel asuvate päästevahendite kabiinide vahel umbes meeter vaba maad. Enam polnud allakukkumise ohtu ja sai selga toetada või laeva kalde tõttu pooleldi juba lamada.
"Siis äkki tundsin, et väga külm tuul on ja hambad plagisevad. Vaatasin, et päästevestid. Võtsin vesti kätte, aga käed hakkasid kõvasti värisema. See oli nii õudne olukord, et ma ei tahtnud enam midagi teha. Tundsin ainult seda, et ma ei taha siin olla. Isegi vesti ei tahtnud selga panna. Siis üks aktsendi järgi väliseestlane hüüdis mulle, et pane vest selga. Tema ütlemise peale panin tuimalt vesti selga ja sidusin sõlme mingitmoodi eest kinni. Siis see poiss ütles, et lähme siit üle ääre."
Üle ääre tähendas seda, et nad ronisid üle reelingu aina enam küljeli vajuva laeva välisküljele. Poiss aitas Marget ronida ja Marge jälle tänas.
"Siis kadus poiss minust eemale ja ma ei teadnud, mida edasi teha. Mõtlesin, et peab vaatama, mida mehed teevad, sest küll nemad teavad. Nägin, et kõik jooksevad päästeparve, mis oli avanenud laeva välisküljele. Kõik hüppasid sinna sisse ja mina ka. Seal oli kakskümmend kuni kakskümmend viis inimest. Keegi oli väljaspool ja lükkas parve üle kerekumeruse vee poole. Aga siis jäi see mingi ääre taha kinni. Ma ei saanud üldse aru, miks me edasi ei liigu. Siis karjuti, et tulge välja. Mina teadsin ju, et olen pääsenud, aga nüüd ajavad parvest välja. Ronisin välja uuesti laeva kere peale ja olin täiesti nõutu: mida küll nüüd tegema peaks? Mehed hakkasid sealt vette hüppama. Hetke mõtlesin ja hüppasin neile järele. See oli vist ikka väga kõrge koht, kust ma alla hüppasin, aga siis ma ei mõelnud, et hirmus on. Mõtlesin, et nüüd peab hüppama. Praegu, kui vaatan ülevalt laeva äärest alla, siis mõtlen, et ohoh, kui kohutavalt kõrge..."
Marge hüppas vette ja tundis, et ei tule ega tule pinnale. Õhk hakkas otsa saama, aga äkki kerkis ta pinnale õnneks otse ühe päästeparve kõrval. Parve külge oli klammerdunud nii palju inimesi, et ta ei pääsenud sellele ligi. Marge haaras ühe mehe selja ümbert kinni.
"Keegi võttis omakorda minu kannast kinni, aga ma rebisin kanna lahti. Ta andis kohe järele. Parvel tegutses üks pikk mees laevameeskonnast. Hiljem selgus, et see oli vahimadrus Silver Linde, kes seisis seal püsti ja tõmbas inimesi kättpidi parvele. See parv oli nagu suur ümmargune platvorm, aga pehme põhjaga, nii et inimese alla tekkis lohk ja sellepärast sai ka seista. Täiesti vaikne oli, keegi ei rääkinud mitte midagi. Mina ütlesin siis sellele pikale mehele vaikse häälega: "Palun aidake mind peale!" Ta tuli kohe minu poole ja tõmbas üle selle mehe selja mind üles. Parve peal järsku ehmatasin, et appi, püksid on alla vajunud ja tagumik täitsa paljas. Tagantjärele on see naljakas, aga nii piinlik hakkas. Kaapisin pükse ülespoole, et kõik oleks viisakas, ja siis märkasin, et pagan, vesti polegi enam. Ma polnud seda korralikult kinnitanud ja eks see tuli vettehüppamisel kohe ära. Sellepärast kerkisingi nii kaua pinnale, sest vest pidi ju üles tõstma. Siis nägin parvel sedasama väliseestlast ja sosistasin talle mitte hirmuga, vaid täiesti eufooriliselt: "Kuule, mul ei ole vesti!" Ta lihtsalt vaatas mind. Ma kordasin: "Mul ei ole vesti!" Tema lihtsalt vastas, et ahah, ei ole vesti. Sel hetkel tundus kõik väga hullusti sellepärast, et p.... on paljas ja vesti ei ole."
Tegelikult oli Marge suures ohus sellepärast, et ta on halb ujuja. Parvel oli üle kümne inimese, aga keegi ei rääkinud rohkem ühtegi sõna, kõik võitlesid oma ellujäämisvõitlust. Äkki nägi Marge, et parve teises servas hoitakse köitega kinni katusega parve ja nii-öelda tema parve omad ronivad läbi avause sinna sisse.
Alles pärast sai Marge teada, et nad olid tegelikult tagurpidi parvel ehk parve põhja peal. Marge oli olnud teist korda kindel, et ta on parves ja pääsenud. Hiljem selgus, et mitmed inimesed, kes jäid kummuli parve põhjale, külmusid surnuks või uhuti merre.
"Ma vaatasin, et see pikk mees läks ka teise parve, seega pean mina ka sinna ronima. Kogu selle aja jooksul keegi ühtegi sõna ei öelnud. Vudisin sinna katusega parve poole serva. Parve ukseavas oli üks mees, kes sõnatult tõmbas teisi sisse. Hiljem selgus, et see oli laeva motorist Hannes Kadak. Sain selle teise parve servast kinni siis, kui Kadakut polnud ukseavas. Samal hetkel tuli võimas laine ja hakkas parvesid teineteisest eemale sikutama. Mul oli valida, kas haarata sellest teisest kinni ja jääda rippuma või olla edasi oma kummuli parvel. Kartsin vette sattuda ja sellepärast jäin oma parvele. Ma ei jõudnud veel hirmu tunda, mis edasi saab, kui mingi ime läbi lõi suur laine parved veel korraks kokku ja teise parve suu täpselt vastu mind. Nüüd Hannes Kadak nägi mind ja tõmbas kiiresti sisse. Ta tegutses väga otsustavalt. Mina olin viimane, kes sealt kummuli parvelt teise pääses."
Oma elupäästja Hannes Kadakuga on Marge aastaid uusaastasoove vahetanud. Ainult 2014. aasta saabumisel jäid tervitussõnumid millegipärast ära.
Marge kaastantsija ja tema sabas avatekile murdnud Anneli Kondrad sattus ühte päästeparve trupi meestantsija Risto Ojasaarega ja reisija Janno Aseriga.
Marge parves põlesid tuled ja katus oli peal ning ta tundis end kindlas kohas. Ta ei tahtnud näha enam midagi, mis väljas toimub. Hannes Kadak vaatas avast välja ja ütles, et laev läks põhja. Päris kaua kuulsid parves istujad veest hüüdeid "Help! Help!", aga vesi peksis ümberringi, oli kottpime ja nad ei näinud lainetes mitte kedagi.
Nüüd algas lõputuna näiv ootamine ning samal ajal vastupanemine kurnatusele, külmale ja parve tungivale veele.
"Olen muidu suur latraja, aga šokk oli nii tugev, et ma ei saanud ühtegi sõna suust. Mõtlesin jumalale ja oma väiksele lapsele ja sellele, miks ma pean nii noorelt surema. Hakkas kohale jõudma, mis tegelikult juhtus. Kaua olid kõik vait. Vaatasin, et parves on peale minu veel neli naist. Hiljem sain teada, et kaks olid rootslannad, üks lätlanna ja üks eestlanna, laevapere liige. Äkki keset vaikust pahvatas too laeva ettekandja: "Kurat, just ostsin kõik uued riided, need jäid nüüd laeva!" Šokis inimese käitumine on ettearvamatu."
Parv oli juba päris kaua lainetel õõtsunud, kui nende parveni suutis ujuda üks selgroovigastusega mees. Mehed üritasid teda sisse tõmmata, aga tal oli nii kohutavalt valus, et ta ei saanud kätt anda. Kehast kinni hoides tirisid nad selle suure enam kui sajakilose mehe üle parveserva. See oli Kohtla-Järve ärimees Aleksandr Voronin.
Lained pritsisid parve sisse jääkülma vett. Parves olid laevameeskonnast lisaks Lindele ja Kadakule veel Henrik Sillaste ja Andrus Kullamaa, kuid ikkagi ei suutnud nad kuidagi luuki kinni panna. See oli sissepoole üles rullitud, aga seda ei saanud lihtsalt alla tõmmata. Lõpuks vastu hommikut laevamehed taipasid, et tuleb kahelt poolt korraga üleval trosse tõmmata ja need lahti harutada.
"Laine kõigutas kõvasti ja inimesed vajusid kogu aeg üksteisele otsa. Peaaegu kõik oksendasid. Eriti jube oli see nn seitsmes laine. Kui võimas laine esimest korda tuli, siis ma tundsin, et nüüd on lõpp, nüüd upun. Justkui tonn vett lendas vastu nägu ja katus vajus inimestele pähe. Üks noormees sattus nii pannikasse, et hüppas vette ja hakkas parve ääre küljes rippuma. Laevamehed tirisid teda sisse tagasi, aga tema võitles vastu. Siis anti talle vastu lõugu ja tõmmati jõuga parve tagasi. Mehed surusid katuse üles tagasi, kuni see järgmise võimsa lainega jälle alla vajus."
Üks noor poiss seal parves oli nii tugevas šokis, et ta ei istunud parve serva peal, selg vastu seina, vaid rätsepistes keskel põhja peal ja vaatas kõik need tunnid ühte punkti. Päästehelikopterist välja tõsteti ta kanderaamiga ja ikka samas asendis. Kui ta hiljem haiglasse viidi, istus ta kanderaami peal ikka samamoodi.
See 12aastane Norra poiss Mats on noorim Estonialt pääsenu. Ta oli reisil koos oma isa, võõrasema, 14aastase õe ja 6aastase poolvennaga, kelle ta laeva põhjast esimeselt tekilt üles ronides silmist kaotas ja kes kõik hukkusid.
"Seal oli ka üks vanem üsna pontsakas Rootsi proua, kombinee väel. Ma veel mõtlesin, et sellises riietuses pidi ta ju kuskil all kajutis magama, kuidas ta küll üles jõudis ronida. Tema istus kõik need tunnid enda ette vaadates ja halas lausa loomaliku häälega "Oooh, oooh, oooh!" vaheldumisi lõdisemise ja nutuga."
Veel oli parves nii Rootsi kui Eesti reisijaid. Kolm eestlast olid kaubaautojuhid.
Niimoodi kestis see ootamine seitse ja pool tundi. Parve põhi oli vett ja okset täis. Raketid ligunesid vees märjaks, nii et neid lasta ei saanud. Vett üritati välja loopida kingadega, kel need jalga olid jäänud. Lained paiskasid aga uut merevett juurde. Et mitte nabani külmas vees istuda, pandi päästerõngad istumise alla. Meeskonnaliikmete soovitusel istusid inimesed sooja saamiseks üksteise vastas ja nende kehad natuke soojendasid seda vett, sest kui uus annus merevett sisse lendas, tundus see täiesti jäine.
Marge räägib, et tagantjärele tundub mõni asi isegi naljakas. Näiteks on päästeparves viled, millega saab abi kutsuda.
"Kui me esimest korda öösel kuulsime helikopteri häält, haarasid kõik korraga nagu käsu peale viled ja hakkasid vilistama. Parves sees oli see kohutav heli, nii et kõrvad läksid lukku, aga loomulikult ei kuulnud keegi meie vilistamist helikopteris."
Kui helikopter lahkus, valdas kõiki masendus ja lootusetus. Parvel olnud inimesed hakkasid uinuma. Kui meeskonnaliikmed nägid kedagi ära vajumas, hoiatasid nad, et magama jäämine on väga ohtlik, ja käskisid naabril uinujat raputada.
“Väsimus oli juba nii tohutu, et olemine läks soojaks ja mõnusaks. Mina oma mõistusega oleks mõelnud, et tore oleks nüüd natuke magada. Ma ei teadnud, et see on niisuguses olukorras kõige ohtlikum."
Siis kandsid lained parve ühe laeva lähedale. Laev ilmus nähtavale, kui lainehari paiskas parve üles, ja kadus, kui parv lainepõhja vajus. Marge mäletab, kuidas kõik hüüdsid: "Oo, laev, laev, me oleme pääsenud!" Nad nägid valgel ilusal laeval seisvaid inimesi, aga laevalt neid ei märgatud. Ta ei tea ka tagantjärele, mis laev see oli.
"Mõtlesin, et inimesed seisavad seal, hästi riides ja rahul ja soojas, nii ligidal meile, ja meie sureme siinsamas kõrval külmas vees. See oli väga lootusetu tunne. Jõudis kohale, et keegi ei näe ega päästa meid, aga laine võib parve laeva alla lükata. Meil vedas, et laine kandis parve laevast kaugemale."
Võis mööduda jälle tunde, aga keegi neid päästma ei tulnud. Siis ilmus uuesti üks helikopter, lasi valguse parvele peale ja sõitis minema ilma kedagi päästmata. Marge ei mäleta, mida nad parves siis rääkisid, kas olukord tundus endiselt lootusetu, või lootsid nad, et neid on märgatud ja päästjad tulevad tagasi.
Marge naerab tagantjärele selle üle, kuidas ta hakkas pääsemiseks valmistuma.
"Ma olin juba lapsena "Aktuaalsest kaamerast" näinud, kuidas pärast laevahukku lasti helikopterite pealt köisredelid päästeparvedesse. Inimesed pidid üles ronima, aga mõned kukkusid tagasi merre, sest käed olid juba pudedad. Mina mõtlesin äkki hirmuga, et pagan, mu käed on nii külmad ja näpud kanged, kuidas ma mööda redelit jõuan ronida! Kartsin, et kukun samamoodi alla nagu need seal uudises. Tõusin püsti ja hakkasin võimlema, kõverdasin näppe ja tegin poksimisliigutusi, nagu me oma tantsudes tegime. Mõtlesin, et pidagu mind vaimuhaigeks, mul täitsa ükskõik, ma pean jõudma üles ronida. Hannes Kadak ütles hiljem, et niimoodi ei tohi energiat raisata, aga sel ajal, kui ma seal võimlesin, olid kõik väga kurnatud. Mina jälle teadsin, et kui päästjad tulevad, siis peab mööda köisredelit üles ronima, ja kui käed on kanged, siis ei saa ronida."
Kui õues valgeks hakkas minema, nägi Marge, et parve põhjas on auk ja sealt paistab roheline merevesi. Hetke mõtles ta, et nüüd nad upuvad koos parvega. Tagantjärele arvab ta, et see auk oli seal ammu, võib-olla algusest peale. Parves ulpisid vee sees ringi liimid ja Marge pani hästi kiire liigutusega liimi ümber augu, surus sinna peale helkurlindi ja jäigi istuma, käsi vastu põhja.
"Hiljem mõtlesin, et kui ma nii oleks surnud, siis oleks pärast kirjutatud, et üks surnukeha oli kättpidi parve põhja küljes kinni."
Kui õues päris valgeks läks, oli hästi näha, kuidas inimesed hakkasid magama jääma ja ka raputamine või õlgade masseerimine ei aidanud enam. Marge arvab, et tema magas mõne sekundi kaupa, sest kui seitsmes laine jälle vett sisse pühkis, ehmatas ta üles. Ta oli luugi kõrval ja vesi paiskus kõigepealt talle peale.
"Magades hakkas nii hea, pastelltoonid ilmusid silme ette. Kui vesi peale tuiskas, siis mõtlesin, et pagan, ma olen ikka veel siin. Vahepeal võisin ka paarikümneks minutiks magama jääda. Siis järsku kuulsin läbi une helikopteri häält ja see oli täiesti meie kohal. Müra läks kogu aeg kõvemaks, selline kõva plagin kajas mere kohal. Siis mõtlesin: "Kurat, nüüd tulid päästma." Teised ka virgusid ja ütlesid, et nüüd tulevad. Järsku lõigati väljastpoolt parvekate noaga kärinal lõhki, üks mees vaatas sisse, näitas kahte näppu ja ütles: "Kaksi." See oli Soome kopter. Mees ulatas trossi otsas rõnga ja siis mõtlesin, et mina siia kauemaks ei jää. Panin pea sealt läbi ja surusin rõnga kaenla alla. Tagantjärele olen mõelnud, et küll ma ikka trügisin ette. Siis ta valis veel ühe naise, noore lätlanna. Mees näitas, et suruge käsi väljastpoolt vastu rõngast. Ma panin hirmust silmad kinni, aga kui meid üles hakati tõmbama, siis ütlesin endale: "Marge, tee silmad lahti ja vaata ikka ka, see on sinu hetk, sa jäid ellu." Vaatasin alla parve poole, kuhu teised jäid ootama. Helikopteris mõtlesin, et pean kiiresti rõngast välja ronima, sest teised on all. Ulatasin rõnga päästjale, tänasin ja andsin talle põsemusi. Ma olin nii tänulik! Enamik meie parveseltskonnast tõmmati sinna helikopterisse, kolme mehe jaoks tuli teine kopter."
Tagantjärele saab kindlaks teha, et Marge päästja nimi oli Risto Leino.
Kõik sellel parvel olnud 16 inimest jäid ellu. Päästmine lõppes kell üheksa hommikul. Pärast ütlesid Soome piirivalvurid, et see oli viimane parv, kust elusaid leiti.
Kogu seltskond viidi helikopteritega Utö saarele ja paigutati saunaruumi. Marge mäletab, et laval oli nende jaoks liiga külm. Küllap nende tervise huvides ei tahetud neid külmast veest kuuma sauna lasta.
"Rääkisime, et kurinahk, siin on nii külm, et ei saagi sooja. Kõik peale kanderaamil istuva poisi olid kontaktsed. Kui seal laval istusime, siis tuli Soome piirivalvur, andis paberi ja pliiatsi ja igaüks pidi oma nime kirjutama. Kuna see nii käis, siis ma arvan, et ka kadunuks jäänud õed Veided kirjutasid oma nime ise või küsiti seda neilt. Midagi kahtlast nende inimestega on, kes olid nagu pääsenud ja siis kadusid nimekirjast. Ma nägin ise Veidede nime pääsenute nimekirjas. Kui nende nimed sealt kadusid, siis mõtlesin, et see ei saa ju nii olla! Veider, et monumendi peal on nende nimed hukkunutena. Mina ei usu, et nad uppusid. Jääb mulje, et midagi varjatakse. Olen oma vanemale tütrele rääkinud, et mina ilmselt ei saagi teada saladust, mis nendega juhtus, aga küllap tema saab."
Marge arvab, et õed Veided jõudsid avatekile, sest ta kuulis seal, kuidas Hanka-Hannika hüüdis Hannelyt. Edasised teated nende kohta puuduvad.
Segadused päästetute nimedega tekkisid ilmselt nende telefoni teel ütlemisel, ümberkirjutamisel, paljundamisel ja laeval olnute nimekirja aluseks võtmisel. Marge trupikaaslase Anneli Kondradi päästis kell 03.30 Rootsi helikopter, aga tema oli päästetute nimekirjas veel 4. oktoobril nii õige nimega kui rootslanna Emilia Konradina. Just seetõttu pani Anneli hiljem oma tütrele nimeks Emilia.
Tantsutrupi mänedžer Ester Hellerma jõudis avatekile koos Risto Ojasaarega ja kohe seejärel pühkis laine nad merre. Rohkem Ojasaar teda ei näinud. Estri surnukeha leidsid päästjad. Ka Marge kajutikaaslane Heddi Männiste pääses laevast välja, sest tema surnukeha on leitud.
Marge paatkonna pääsenutel olid vettinud riided saunalaval ikka veel seljas. Siis võttis Silver Linde ennast paljaks ja läks kuuma duši alla.
"Mina taipasin, et see on küll hea mõte ja mul täitsa ükskõik, mida sellest arvatakse. Võtsin ka riided ära ja läksin tema kõrvale duši alla. Ise mõtlesin, et vaat kus elu, muidu küll häbeneks võõra mehega kõrvuti duši all olla, aga nüüd on täitsa kama."
Seejärel anti pääsenutele riiete jaoks prügikotid ja ümber keha soojad hallid tekid. Sealt viidi kõik Turu ülikooli haiglasse, kus selgroovigastusega Voroninile pandi kaelalahas.
Voronin oli laeval koos poja ja äiaga ning ka nemad mõlemad pääsesid, kuid Aleksandr Voronin suri 2002. aastal 45aastasena südameatakki.
Haiglas anti sooja jooki ja arstid vaatasid kõik läbi. Soome politsei käis küsitlemas. Marge küsis haiglas juba enne palatisse juhatamist, kas ta võib koju helistada.
"Vanaema võttis vastu. Ma ütlesin talle, et kuule, ma olen elus."
Vanaema ei hakanud rõõmust ei nutma ega hõiskama. "Siis on hästi," ütles ta.
Marge ei mäleta, kas ta oli haiglas ühe või kaks ööd, aga seejärel saadeti ta piirivalvelennukiga koju.
Esimestel nädalatel ilmusid pildid sellest õudsest ööst sageli silme ette.
"Olin aastase lapsega palju aega üksi kodus. Kui sügistuul vastu aknaid ulus, tekkis hirm. Kui silmad kinni panin, siis tundsin, et olen jälle parves ja meri on ümber. Aga seda ei juhtunud väga sageli. Pigem olin esimesed kuud eufoorias ja pidevalt rõõmus, et olen elus. Päriselt jõudis alles järgmise aasta suve algul kohale, mis juhtunud oli. Siis jäin mõtlikuks ja kurvaks. Me saime ka tasuta psühholoogide abi, aga ma käisin ainult ühe korra. Rääksin oma loo ära ja tal oli huvitav kuulata. Võib-olla seda oligi vaja. Mul on väga palju sõpru ja ma rääksin oma lugu kõigile, kes tahtsid kuulata. Jälle ketrasin otsast peale läbi ja see ei teinud valu. Tagantjärele mõtlen, et see oligi minu teraapia. Kõige raskem oli harjuda taas laevaga sõitma. Aga harjusin. Nüüd pelgan hoopis lennukiga sõitmist, sest sealt ei pääse ju õnnetuse ajal välja."
Kui Margele kohale jõudis, millisest katastroofist ta pääsenud oli, mõtles ta, et ega jumal või saatus teda ilmaasjata päästnud. Juurde tuli enesekindlust ja tahtmist midagi ära teha.
Pantera tantsutruppi enam ei olnud. Olid Marge ja Anneli Kondrad. Aga Hanka-Hannely Veide oli juhendanud ühte aeroobikarühma, kus Marge teda mõnikord asendas. Marge hakkas nüüd seda juhendama. Alguses oli tööd vähe, aga siis liitus temaga üks Estonia trupi varutüdruk. Neil olid Pantera tantsud meeles, nad otsisid juurde nooremaid tüdrukuid, õpetasid neile tantsud selgeks ja tegid uue trupi, mis hakkas ööklubides tantsima.
"Siis mingil ajal sajandivahetuse paiku mõtlesin, et nüüd ma olen 30 ja aitab tantsimisest. Just siis tuli pakkumine hakata Pärnu võrkpalliklubi ergutustüdrukuks. Kutsusin Anneli Kondradi ja teised tüdrukud ja tegime seaded, aga siis võttis võrkpalliklubi meie asemel nooremad. Meil oli nüüd hunnik tantse ja riideid. Vahetasime tossud kontsade vastu ja otsustasime, et teeme oma trupi, koostame šõuprogrammi ja tantsime klubides edasi. Nii sündis tantsutrupp Smile4You. Selleks ajaks unustasin mõtte, et olen üle 30, ja tantsisin 44. eluaastani. Just nii vanalt tantsisin veel ööklubis baarileti peal. Nautisin seda, sest see oli naljakas – 44aastane klubitantsija. Esinesime nii Pärnu kui Tallinna ööklubides ja firmapidudel. Mu füüsiline vorm on siiamaani väga hea, teen ju iga päev trenne."
Kui öist tantsimist vähemaks hakkas jääma, mõtles Marge, et peaks lisaks aeroobikatrennidele veel mingi päevase töö leidma. 2010. aastal läks ta tuttava soovitusel Pärnu Kuninga tänava põhikooli tantsuõpetajaks. Kooli tantsutunde andma minnes poleks Marge uskunud, et algus nii raskeks kujuneb. Ta arvas, et saab väikeste lastega lihtsalt hakkama, kuid avastas siis, et koolis töötamine on üks tema raskemaid elukogemusi. Need on 1. kuni 4. klassi lapsed ja tunnis ikka terve klass korraga.
Seoses koolitööga läks Marge ka rahvatantsujuhtide kursustele, sest koolis taheti rahvatantsuõpet. Ta ei olnud kunagi elus rahvatantsu teinud ja kuna õpetada oli juba vaja, hakkas ta kõigepealt õppima YouTube´i vahendusel. Marge on õpetanud ka seltskonnatantse ja asutuste suvepäevadel Pipina leiba teeninud.
Õnnetuse ajal oli Marge tütar Merilin alles aastane. Tütre isaga elas Marge seitse aastat koos. Oli õnnelik, kui rasedaks jäi, moodustas rasedate võimlemisgrupi ja oli pärast tütre sündi üliõnnelik. Ta räägib, et sellest ajast enne laevaõnnetust on tal ainult positiivsed mälestused. Ta armastas oma meest ja last.
"Paar aastat elasime ka pärast laevaõnnetust koos, siis aga leidis mees parema naise. Küllap oli meie suhtes mõra juba enne sees, aga halvasti mõjus ka see katastroofi üleelamise suur rahaline toetus 260 000 krooni. Lugesime seda ühiseks rahaks, aga mees võttis seda raha kuidagi kergelt ja hakkas igasugu äri tegema. Kartsin, et see raha lihtsalt kaob. Kui selgus, et ta ei ole minuga aus ja pettis mind, siis läksin panka ja kandsin raha oma kontole. Õnneks oli sel päeval see summa, mis ma kindlustuselt sain, arvel olemas. Sellest tõusis kodus ikka suur pahandus."
Marge ostis selle raha eest endale korteri ja auto ning hakkas elama koos tütre Merilini ja vanaema Mariaga, kellest oli palju tuge ja abi.
Marge ei ole tütrele kunagi spetsiaalselt rääkinud, mida ta üle elas. Laps oli kogu aeg selle asja sees, aga kui vanemaks sai, siis ühel päeval küsis: "Ema, kas sina olid selle Estonia laeva peal?"
See tütar on nüüd 21aastane, õpib Inglismaal toitumisspetsialistiks ja tahab Marge rõõmuks kindlasti Eestisse tagasi tulla, sest talle väga meeldib Eestis.
Merilin ei ole Marge ainus laps. Juba kuus aastat on Merilinil noorem õde. Marge ütleb, et ta ei kahetse kunagi tehtud tegude pärast, aga ta hakkas kartma, et äkki hakkab kahetsema tegemata tegude pärast. Nii sündis ilusast suhtest teine tütar Vivian. See oli Marge otsus.
"Nüüd, kui me Vivianiga kahekesi elame, mõtlen, et küll on ikka hea, et ma nii julge olin. Olen tänulik selle eest, mida elu mulle pakkunud on."
Marge ei ole kunagi tähistanud laevahuku aastapäevi, aga tal on seltskond sõpru, kes käib sel ajal külas, et tähistada tema teist sünnipäeva. Anneli Kondradiga ja kadunud kaksikõdede Veidede vanematega kohtub Marge vahel Pärnus tänaval ja siis aetakse ikka juttu, aga külas nad vastastikku ei käi. Estonialt pääsenud pärnaka Valdur Mati laps käis hiljem Marge juures tantsutrennis.
Õnnetuse öö jääb aastatega aina kaugemale, aga tuleb Margele meelde alati siis, kui on mõni väga ilus ja ülev hetk looduses või kontserdil.
"Siis mõtlen, et jumal kui tore, et ma elan ja saan kõike seda kogeda. Mõtlen, et elu on mulle kui kingitus. Suur õnnetus paneb väärtushinnangud teistmoodi paika."
Ka merele vaadates tuleb õnnetus meelde, aga ta püüab negatiivseid emotsioone eemal hoida. Merd pole ta kartma hakanud.
"Pärnus käin tihti üksi ujumas, aga siis loen ikka omaette meieisapalvet."
Koolis väiksed lapsed küsivad nüüd Margelt samamoodi nagu kunagi tütar: "Õpetaja, kas teie pääsesite Estonia laevalt?"
"Ma vastan, et kui poleks pääsenud, siis ma ei saaks teile tunde anda."

Loe veel

Seotud lood:

Einar Ellermaa, Inge Pitsner "Estonia inimesed", kirjastus Pilgrim

http://www.pilgrimbooks.ee/product/17089/?cid=3227

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised