Miks Narvast pärit talusulane halas: „Varvara, ma ei tahtnud seda teha...!”
19. märtsil 2012 kadus Narvas oma kortermaja ees mänginud üheksa-aastane tüdruk Varvara Ivanova.
Neli päeva hiljem leiti tema surnukeha, millelt ekspertiis tuvastas seksuaalse vägivalla ja kägistamise jäljed.
Algas pikk ja keeruline uurimisperiood, milles osalesid politsei andmetel nii meie parimad uurijad kui ka välismaised eksperdid. Juhtum pakkus palju huvi ka selgeltnägijatele. Selgeltnägija Kristi ennustas, et väike Varvara tundis oma mõrtsukat. Endine kriminaaluurija Koit Pikaro avaldas arvamust, et seda tüüpi kuritegu saaks avastada avalikkuse kaasabil.
Peaaegu neli aastat hiljem on kuritegu endiselt avastamata.
Vaikse loomuga sulane
Harjumaal Raasiku lähistel tegutsev talumees Vahur Puul rääkis Nelli teatajale järgmise loo.
„See oli märtsi lõpus, aastal 2012. Meie talul oli Kuldses Börsis ja Soovis kuulutus, et vajatakse abilist talutöödele ja see mees võttis ühendust. Ütles, et ta nimi on Alex ja et ta on Narvast.”
Telefonitsi sõlmitud kokkuleppe peale sõitis Alex Narvast Tallinna, kus taluperemees tal autoga vastas oli. Tööletulijal kaasas olev maine vara oli mahutatud paari suurde musta spordikotti.
Vahuri sõnul oli Alex väga vaikne. Mehed elasid koos ühes ruumis, aga jutu peale õieti nagu ei saanudki. Alexi vanuse sai Vahur siiski teada: Mees oli sündinud 1956. aastal, toona oli ta seega 55aastane. Kus Alex Narvas elas, teab Vahur samuti. See koht on küllalt lähedal 26. juuli tänavale, kus elas Varvara.
„Midagi talle öelda ei tohtinud, tõmbus kohe veel rohkem endasse ja tegi nägusid,” meenutab Vahur. „Ütles enda kohta, et on metsavahina töötanud, aga minu meelest saega ta küll väga midagi teha ei osanud.”
Igatahes tundus taluelu tulijale siiski meeldivat, sest mõni päev hiljem oli ta peremehele öelnud, et ta palka ei tahagi. Kui lubataks vaid tallu jääda, siis jääb ja teeb tööd. Ja jäigi.
Saatuslik jaanipäev
Üldiselt üsna rahulikku talurutiini tõi muutuse jaanipäev, kus pererahvas suure lõkkega korraliku peo korraldas. Süüa ja napsu jagus kõigile. Alex sõi ja jõi, aga juttu ajama ei tulnud, istus teistest mõnekümne meetri kaugusel paku otsas ja vaatas lõket.
Vastu järgmist hommikut oli Alex juba päris palju joonud ja meeste suureks jahmatuseks hakkas omaette sonima.
Esialgu ebaselgest jutust kõlas korduvalt nimi Varvara. Vahur jäi kuulama ja kutsus veel ühe mehe, et see ka kuulaks.
„Varvara, ma ei tahtnud seda teha... Ma ei tahtnud! Ma olin sunnitud...” kordas Alex palju kordi, käed silmadel ja nägu pisaratest märg.
Mehed, kes seda kuulsid, ei osanud selle kohta midagi arvata. Hoiatasid ainult naisi ja lapsi, et need Alexiga omapäi ei jääks.
Segadused traktoritega
Pärast jaanipäeva läks taluelu edasi. Alexiga keegi teemat ei tõstatanud ja temaga sonimiskatketest ei rääkinud.
„Ei julgenud nagu,” kohmab Vahur.
Ent suhted talus läksid kiiresti untsu, sest Alex rikkus traktoreid, sõitis kummi puruks ja lasi mootori kokku joosta, ning ta tuli ära saata.
Andres Anvelti kirjeldus
Kuuldud Varvara-teema ei läinud aga Vahuril meelest ning ta uuris, mis selle kohta uudistes räägitakse ja kirjutatakse.
„Pilku püüdis Andres Anvelti jutt „Reporteris”. Anvelt on üks tark mees ja oli koostanud võimaliku kurjategija kirjelduse. Tema arvas, et kurjategija võib olla kodutu, keda on sellepärast raske leida, et ta võib olla igal pool. Mulle jäi see meelde, see sobis sellega, mida ma ise olin mõelnud.”
Vahur kuulas ka selgeltnägijaid. Jäneda nõid avaldas arvamust, et tegu on vanema mehega. Vahur mõtles taas endise kolleegi peale ja julges siis politseisse helistada, et oma kahtlustest rääkida.
„Me võtame teiega ühendust,” öeldi politseis ja Vahur jäi ootama.
Millalgi helistas tagasi ja uuris, kas tema vihjest võis olla midagi kasu või oli tegu hoopis tühja jamaga. Vastust ta ei saanud.
Vahur helistas veel ja kuulis lõpuks karmi hoiatust, et ta enam ei helistaks. Ta ei teagi, kas tema vihjega polnud midagi peale hakata või Alexi teemaga juba tegeldi ja ei tahetud, et ta segab.
Aga talus panid mehed oma märkmed kirja, et aeg mälestusi sassi ei ajaks.
„Ma mõtlesin vahepeal, et püüan kogu selle asja ära unustada,” tunnistab mees. „Aga vahel tuleb ikka meelde. Ja kui selgeltnägija Kristi ütles, et Varvara tundis oma tapjat, meenus mulle jälle jaaniööl soiguv Alex: „Varvara, ma ei tahtnud...” .”
Vahur on püüdnud ka Alexit kätte saada, kuid üle kahe aasta pole mehe telefon vastanud.
„Nii ma ei teagi, kas ma tean midagi olulist, aga väga tahaks abiks olla,” võtab Vahur Puul oma meenutused kokku. „Olen kindel, et Alex oli Varvara hea tuttav,” ütleb ta.
Allikas: Nelli Teataja
