Ma ei salga, et seekord Eesti Laulule saabunud 283 võistluslugu on rekord. Tubli saavutus, kui mõõta kilodega. Aga tase? Olles kaua aega olnud Eurolauluga seotud ja žüriides istunud, tean kindlalt, et valdav enamus laekunud töödest ei kanna välja nime „laul“ ja paarikümne sekundi pärast on neist saanud vaid number võistluse arhiivis. Nüüd oleme siis jõudnud ajajärku, kus Eesti on Eurovisioonil kahe poolfinaali peale viimane, õnneks küll mitte 0 punktiga. Meile andsid halastuspunkte Malta, Moldova ja Venemaa žüriid á 2 punkti. 1 punkti raputasid meile Austria, Aserbaidžaani ja Soome žüriid ning 15 punkti andsid televaatajad, neist 12 tuli Soomest (loe: seal töötavad ja elavad kaasmaalased). Kokku 24 punkti ja poolfinaali viimane ehk 18. koht. Teises poolfinaalis kogus viimane ehk Šveits 28 punkti. Kahjuks on statistika armutu!

See pole siiski läbi aegade meie armetuim punktiseis, kuid viimane koht on küll esimest korda. Tuletan meelde, et 1994. aastal kogus Silvi Vrait vaid 2 punkti Kreekalt, kuid jäi Leedu ees siiski eelviimaseks. Leedu lõpetas nulliga. Ka Kreisiraadio suutis Belgradis 2008 välja võluda vaid 8 nappi punktikest, kuid ikkagi oli see vaid tagant teine tulemus. Meil on võimalus veel allapoole langeda, kui saame tulemuseks 0 punkti, kuid seda ei suudaks me kuulsa laulurahvana küll üle elada! Harakiri oleks siis kerge pääsetee. (Vabandust!)

Lootes Mart Normeti nooruslikule entusiasmile ning tema tiimi võimele vigadest õppida, ei näe ma meie üldiselt toredat Eurovisiooni-saagat mustades värvides. Egas tänavu üheksandaks tõusnud Leedul pole välja panna üldvõitu nagu meil ja lätlastel!

Nüüd siis laupäevase finaali juurde. Uus süsteem, kus esinemisjärjekorra panid paika korraldajad, õigustas end igati – kordagi polnud igav ning külmkapi juurde ei jõudnud üldse joosta. Vaheldusid esinejad nii, et ikka naise järel mees. Kuna naisi oli lihtsalt rohkem ehk 26st 14, siis päris kirjut rida teha ei saanud ning eks tempodega pidi ka vaheldust tooma. Favoriidid olid ka viisakalt laiali jagatud (9ndana esines Rootsi, 13. Austraalia, 18. Venemaa, 21. Ukraina). Võistlus kulges ladusalt ja kahe tunniga olid laulud kuulatud. Ma ei pööraks erilist tähelepanu Justin Timberlake´ile, kelle esinemine jäi minu jaoks võistluse parimatele alla. Miks ta üldse kohale toodi? Parem oleks võinud finaali kaunistada rootslaste endi legendaarne ansambel Europe, kes esimeses poolfinaalis juba nalja tegi. Pean veel oma pettumust väljendama, sest eurolava „avanemist“ enneolematus võtmes ootasin ilmaasjata: kõik oli poolfinaalidest tuttav. Kuid see oli igati võimas tehniline tulevärk!

Paraku polnud kõigil võistlejatel au saada võrdset kohtlemist: üks favoriite Prantsusmaa oli väga tagasihoidlikult lavastatud ja visuaal pea olematu. Sama peab paraku nentima ka rootslaste endi laulu kohta. Ega ülimalt tagasihoidlik Frans oma tänavariietuses suurt sädemete pildumist poleks ehk kannatanudki.
Kas keegi suutis üllatada? Oli normaalne, et favoriidid, kes fännide ja kihlveokontorite poolt juba ritta olid seatud, omavahel kohti vahetavad. Ainult Bulgaaria trügimine esiviisiku sekka neljandaks tundus kummaline. Kas panite tähele, et esikümne kohad jagunesid täpselt pooleks naiste ja meeste vahel. Soolise võrdõiguslikkuse volinik saab rahus õitseda – Euroopas on asjad korras!
Uuendatud hääletussüsteem oli tegelikult vana süsteemi peenhäälestus, kuid seda selle parimas tähenduses. Enne seda saadi hääletustulemus igas riigis nii, et žürii ja televaatajate hääled teisendati punktideks 12-10-8-7-6-5-4-3-2-1 nii, et nende suhe oleks 50-50 ehk pool ja pool. Uuenenud süsteemis sai žürii anda oma hääled ja tekkis nende 12-10-8 … punktide seis. Ja siis eraldi sama televaatajate häältega. Küsite, mis seal vahet? Hinnangutes on vahe – televaatajate hääled ei kattu sugugi nii selgelt žürii omadega ja vastupidi. Nüüd on erinevus selgelt ka punktides näha.

Armutu võitlus käis esikolmikus, mis enne finaali oli juba kindel ja kus muutuda said vaid positsioonid. Üldist arvamist mööda pidanuks Venemaa võitma, sest nii veatut ja suurejooneliselt innovaatilist produktsiooni ei olegi varem näinud. Ka solist Sergei Lazarev vedas vapralt välja.

Kuid rahvuslikud žüriid kippusid venelasi mitte tähele panema. Kasutan meie žürii esimehe Priit Pajusaare sõnu, et me panime laulu tähele, kuid punkte kõigile ei jätkunud. Žüriide hinnangul oleks Venemaa pidanud jääma 4. kohale (130 punkti). Žüriide lemmikuks tuli ülivõimsalt Austraalia (320 punktiga), teiseks Ukraina 211 ja kolmandaks Prantsusmaa 148 punktiga. Rahvas keeras aga kaardid teistpidi: Euroopa rahva lemmikuks sai Venemaa 361 punktiga. Neile andsid täispunktid ehk 12 kümne riigi televaatajad (Armeenia, Aserbaidžaan, Valgevene, Bulgaaria, Eesti, Läti, Moldova, Serbia, Saksamaa ja Ukraina).
Rahvahääletuses sai teise koha Ukraina 323 punktiga. Talle andsid täispanuse 6 riiki (Tšehhi, Soome, Ungari, Itaalia, Poola, San Marino). Rahvuslikud žüriid olid nii Venemaal kui Ukrainas poliitkorrektsed, mõlemad andsid üksteisele null punkti! Vene rahvas andis Ukrainale 10 punkti ehk Armeenia järel teise hinde. Siin saab vaid tõdeda üht – rahvas pole poliitiliselt kas niivõrd teadlik või kergelt kallutatav, kui üldiselt arvatakse.
Ja üllatus, üllatus – kolmas koht rahvahääletusel kuulus Poolale, kes kogus 222 punkti (žüriid andsid vaid napi 7 punkti), mis poolakad võimsa ballaadiga lõppkokkuvõttes 8. kohale jätsid. Rahvas andis Austraaliale 4. koha. Edasi läks juba võrdsemalt: Bulgaaria sai mõlemalt 5. koha ja kokkuvõttes tuli neljandaks, Rootsi sai mõlemalt 6. koha ja tuli viiendaks.

Sisuliselt oli žüriide ja rahva erisus selgelt tunnetatav kõikide laulude puhul. Kõige võrdsemalt jagus punkte Leedule (96 rahvalt, 104 žüriidelt) ning Ungarile (56 – 52). Hämmastav oli tšehhide 0 punkti vaatajatelt, žüriid hindasid laulu 41 punktiga. Viimaseks jäänud Saksamaa sai rahvalt 10, kuid (Gruusia) žüriilt vaid 1 punkti. Suurest viisikust ehk Eurovisiooni kõige enam rahaliselt panustanud riikidest oli edukaim Prantsusmaa (6. koht), ülejäänud jäid tabeli teise poolde (Itaalia – 16., Hispaania – 22., Inglismaa – 24. ja Saksamaa – 26.).
Uus hääletussüsteem suutis pinget hoida lõpuni ja isegi muidu väga kiire taibuga punktilugejana tuntud Marko Reikop oli viimase hetkeni kõhklev.

Nüüd võitjate juurde. Kas Ukrainale tõi võidu vapustavalt hea laul? Kindlasti mitte! See oli ülioskuslik mainekujundus, mis algas juba sellest, kui rahvusvaheliselt tekitati protest Venemaalt, kes polnud rahul laulu poliitilise sõnumiga. See tekitas huvi. EBU referentgrupp otsustas, et asi pole poliitiline, vaid ajalooline. Varem tuli Ukrainal üht nende presidenti toetav tekst muuta. Liigutav lugu Krimmist välja saadetud tatarlaste perekonnast ja Kasahstanis surnud vanavanematest oli nii paigas, kui üldse olla saab.

Terve Euroopa on siiani Krimmi Ukrainalt vallutamise pärast Venemaa peale pahane ja nüüd ka kirglik laul samas võtmes. Kui võtame selle story laulu ümbert ära, siis mis jääb järele? Kindlasti võimsal häälel esitatud muusikaline number, aga kas see on meelelahutusliku Eurovisiooni võidulugu? Kas seda hakatakse mängima raadiotes ja kõlab klubides? Ma ei ole tundetu ajaloo kuritegude suhtes, kuid kas neid peab klaarima lauluvõistlusel? Ka minu vanaisa, nii nagu tuhandete teiste eestlaste sugulased, leidis oma lõpu Siberi vangilaagris. Kas ma lähen selle kurva looga Eurovisioonile lehvitama? Panen igal vanaisa sünni- ja surmapäeval tema pildi ees põlema küünla ja mulle on see mälestuseks!

Kuid Euroopa otsustas seekord Ukrainale läbi lauluvõistluse toetust avaldada. Laulu autor ja esitaja Jamala loodab lauludega Krimmi Ukrainale tagasi tuua. Kas laulev revolutsioon?
Mul tilgub süda tõesti verd, et siiani poliitikast puhtana hoitud lauluvõistlus on muutunud poliitiliseks. Meenutage kasvõi esimeses poolfinaalis kõlanud Bosnia-Hertsegoviina laulu, kus lava poolitas okastraat ja muusik oli põgenikele peale heidetavas soojenduskiles. Napilt jäi see lugu finaalist välja. Ja põgeniketeemaline tantsunumber, suurepärases seades ja esituses esimese poolfinaali lõpus. Kas see on poliitika? Mis siis veel?
Teisalt, kas olukorras, kus Euroopasse on suundunud sõjapõgenike hordid, peaksime sellest mööda vaatama?

Olen sedavõrd vana, et mäletan ülihästi igasuguseid poliitlaulu festivale, kus just sedasorti lauludega üles astuti. Siis olid teemad muidugi teised ja pahatihti juhtus see, et poliitika sildi taga ajati ikka oma asja. Kui punased ülemused aru ei saanud, oli asi korras ja publik igati rahul. Nii muutus Bob Dylani „Kui mul oleks haamer“ omal ajal eestikeelsena tõeliseks protestilauluks.
Teiseks tulnud korealannast Austraalia kodanik Dami Im on esimene asiaat, kes Eurovisiooni säras oma talenti näitas.

Tegi seda hästi, sest žüriid olid temast lausa pimestatud (võimsaim punktisumma), rahvas mitte niivõrd (4. järjestus), kuid pimestada oma särava kleidi ja hea vokaaliga oskas ta küll. Õudustunne, et võistlus võib Euroopast kaugele Austraaliasse liikuda, oli vaid vaatajates, sest EBU juhid olid juba ette otsustanud, et nende võidu korral leitakse korraldajariik ikka Vanast Maailmast.
Venelastele võiks vaid lohutuseks öelda, et mõnikord võib liiga perfektselt lavastatud laul ka iseenda vastu pöörata. Äkki oli žüriides lisaks poliitilisele maitsele ka liiga selge ohujoon, et latt nii kõrgele tõsta on juba teistele ohtlik?
Mul oli pisut kahju rootslastest, sest nende laul oli tõesti nagu andeks palumine kõige ilusa eest, mida nad suutsid teha. Tegid nad aga võimsalt ja mul jäi selline tunne, et kuigi seitsmes võit oleks rootslased iirlastega samale Eurovisiooni kuninga positsioonile tõstnud, ei soovinud nad seda oma sisemas mitte.
Ega korraldamine ole kerge ja järjest raskemaks see läheb, kuna summad muutuvad üha suuremaks. Kuidas Ukraina endale raha hangib, on nende peavalu. Ukraina kultuuriminister ruttas juba välja ütlema, et riigi eelarvest nad selleks raha ei planeeri, hoopis meelitavad rahvusvahelisi investoreid. Tubli ja jõudu!

Suur võistlus aga jääb, sest tahe end teistega võrrelda on endiselt olemas ja kuidas sa end tervele maailmale (nüüd ka USA-le) muidu näidata saad, kui selle kolme minuti jooksul.
Loodan, et poliitikast suudetakse tulevikus heade laulude abil siiski kaugelt mööda minna ja meil on oma kodus vaja analüüsida, miks seekord nii nutuselt läks. Õnneks pole see aga lõpp, vaid vahepeatus enne uut starti. Edu ja tarkust meile kõigile!

Vaatajate ja Žüriide punktid ja kogupunktid
1. Ukraina 323 211 534
2. Austraalia 191 320 511
3. Venemaa 361 130 491
4. Bulgaaria 180 127 307
5. Rootsi 139 122 261
6. Prantsusmaa 109 148 257
7. Armeenia 134 115 249
8. Poola 222 7 229
9. Leedu 96 104 200
10.Belgia 51 130 181
11.Holland 39 114 153
12.Malta 16 137 153
13.Austria 120 31 151
14.Iisrael 11 124 135
15. Läti 63 69 132
16.Itaalia 34 90 124
17.Aserbaidžaan 73 44 117
18.Serbia 80 35 115
19 Ungari 56 52 108
20.Georgia 24 80 104
21.Küpros 53 43 96
22.Hispaania 10 67 77
23.Horvaatia 33 40 73
24.Inglismaa 8 54 62
25.Tšehhi 0 41 41
26.Saksamaa 10 1 11