Olavi Pihlamägi Eurovisiooni finaalist: glamuuri häving Kiievis

 (95)

Portugal võitis Eurovision 2017
Portugal võitis Eurovision 2017Foto: Andres Putting

Öö vastu pühapäeva oli täis meeldivaid üllatusi, mis tervel Euroopal lubasid veidikene eemalduda võltsnaeratustest ja Eurovisiooni lauluvõistlusega paratamatult kaasas käivast uhkete tualettide paraadist.

See pole kohe kindlasti esimene kord, kus võistluslavale on tulnud muusik, kes pole viimase moe järgi sätitud ja kelle juuksetutid lakiga õige nurga alla seatud. Kuid olukorras, kus iga end artistina tundev isend püüab punasel vaibal teisi üle trumbata oma kostüümide hulgaga (Montenegro pika patsiga noormees „Mul on kaasas üle 35 kostüümi!“ jäi sellegipoolest finaali ukse taha), tundub Portugali 27aastase Salvador Sobrali boheemlaslikult lohakas kuju kui jumalateotus. Paar numbrit suurem väljaveninud pintsak punnis põuetaskuga, kus võis olla peidus nii hommikune võileib või hambahari koos pasta ja seebiga, jätsid pehmelt öeldes autsaideri mulje. Ja nii teda võetigi – seni, kuni noormees lavale tõusis. Tema ei tulnud suurlavale välkude ja kullavihamade keskele, vaid valis pisikese ümmarguse eeslava, kus sai mikrofoniga olla kahekesi. Teda ei kammitsetud „suurte lavastajate“ käskudega – vaata siia ja naerata, sellesse kaamerasse tee käeviibe ja sinna kummarda, nüüd tantsi. Ta oli kohtlaselt allumatu, kes tahtis vaid laulda oma õe kirjutatud kaunist ballaadi „Armastada mõlema eest“.

Loe veel

Seotud lood:

Pärast võitu. Fotod Andres Putting

Me olime tema lummuses juba enne kauni ja hingekriipiva laulu lõppu ning lootsime, et ehk on Euroopas veel teisigi selle lihtsa ilu pooldajaid. Õnneks ja üllatuseks oli neid väga palju. Ning veel selline skoor – 758 punktiga teiseks jäänud Bulgaaria nooruki ees, kes kogus 615 punkti. Üllatuskaardina kepsles end kolmandaks Moldova vaid 374 punktiga. Tuletan meelde, et eelmisel aastal, kus dramaatilisust jätkus kuni viimase hingetõmbeni, mil Ukraina esikohale tõusis, olid punktide vahed oluliselt väiksemad ehk konkurendid võrdsemad – Ukraina sai toona 534, Austraalia 511 ja Venemaa 491 punkti.

Tänavu oli üheks suurfavoriidiks 17-aastane Belgia neiu Blanche, kes oma madala häälega oskas panna üllatama, kuigi poolfinaalis oli väga liimist lahti, kuid õnneks suutis end finaaliks koguda ning väärikas neljas koht. Eestlased tõstsid ta oma hääletustes esikohale. Rootslased olid endi jaoks suhteliselt tagasihoidlikul viiendal kohal, kuigi minu jaoks oli nende tantsuline „I Can´t Go On“ võistluse viimistletuim number. See oli paigas juba Rootsi lõppvõistlusel ning keegi ei kippunud seda Kiievis ümber tegema. Eestlaste õnnetus oli laulu pidevas detailideni lahti kiskumises ja ümber lavastamises. Muide, üks väike kommike üldiselt hapu mängu juures ka meie põske – Eurovisiooni fännide organisatsioon hääletas „Verona“ oma küsitluse alusel viiendaks. Nende arvates oli esikohta väärt Itaalia, kes pikalt ennustustetabelites vääramatult favoriidisära nautis, kuid jäi suhteliselt kahvatu ja tujutu esitusega kuuendaks ning ahvikostüümis Itaalia „Leopold“ saigi vabamalt hingata. Muide, Itaalia oli ainus „suure viisiku“ ehk otse finaali pääsenud rikastest riikidest, kes esikümnesse jõudis. Minu kindel veendumus on poolfinaalide kasulikkuses, kus esinejad saavad vajaliku Eurovisiooni-kogemuse, mis finaalis konvergeerub vajalikeks punktideks. Kui „suur viisik“ (Inglismaa, Saksamaa, Prantsusmaa, Hispaania ja Itaalia) kardavad poolfinaalist finaali mitte jõudmist, võiks neil olla kaitseks „roheline kaart“, mis nad automaatselt edasi viivad, kuid jätta esineja ilma poolfinaalide kogemusest ja närvide eelpingestamisest, pole eriti mõttekas. Vaadakem viisiku selleaastast saaki – viimaselt kohalt leiame Hispaania, eelviimaselt Saksamaa. Inglismaale tõi 15. koha peeglite säras kümmelnud, kuid lauldes erakordselt ebameeldivaid ja tigedaid grimasse teinud Lucie Jones. Šarmantne prantslanna Alma oli kaheteistkümnes. Mul on lihtsalt hirm, et suur viisik ühel hetkel loobub Eurovisiooni toetamast, sest nende endi edu on rohkem kui küsitav ja milleks raha kulutada juba ette kaotatud mängule?

Aga võitjatest veel – Portugalil oli see esimene ja väärikas võit nende pikas Eurovisiooni-ajaloos. Alates 1964. aastast on koos tänavuse võistlusega osaletud 49 korda, kus kõrgeim koht oli kuues 1996. aastal ja 2002 loobuti osalemast, loovutades oma koha Lätile. Kuigi esimese koha tõi see kurblik jazzilike sugemetega laul, mis ei küsinud keelest, sest ta liigutas hingi niigi, oli võidu pandiks just vahenditus ja lihtsus! Ma ei heidaks päris kõrvale ka oskuslikku manööverdamist meediaga, kus solisti südamesiirdamine muutus songalõikuseks, kuid psühholoogiat õppinud Salvador oskas siin oma meeskonnaga õigeid kaastundeklahve vajutada. Muide, samad klahvid valisid ka venelased raske puudega Julia Samoilova kasuks valikut tehes. Kui Portugal järgmisel aastal oma 50. osavõtmiskorda tähistab, võõrustab see riik tervet Euroopa muusikaeliiti ja siis ei saa nad end peita lihtsuse taha. Aga äkki just saavad???

Ainus, kes Portugalile kandadele astuda suutis, oli võistluse pesamuna Kristian Kostov Bulgaariast, nooruk, kes sündinud uuel millenniumil. Tema puhul oligi näha, kuidas poolfinaali ebakindlus finaalis meisterlikuks esituseks vormus. Veidike muudetud ekraanigraafika lisas värskust ning poisilik „süütuse aeg“ oli kindel häältemagnet vähemalt noorte neidude puhul.

Kuidas Moldova oma hüüetega „Hey, mamma!“ end kolmandaks suutis hüpitada, ongi võistluse suurim küsimärk. Ei olnud ta favoriitide seas ja žüriidki püüdsid sellest rahvalikust jalavibutusest end pigem kaugemale hoida, kuid rahvas oli pöördes ja punktid tulid. Muidugi – The Sunstroke Project oli eelneva Eurovisiooni kogemusega, mille nad 2010. aastal said, platseerudes siis 22. kohale.
Nüüd olid nad oma heatujulise tantsulise laulukesega taas publiku ees ning kolm lõbusat meest kolme pruudiga oli piisav põhjus hääli koguda.
Lisame veel joodeldava Rumeenia kauni punakleidikeses lauljatariga, kes said teenitult 7. koha, Ungari romade esindaja Joci Pàpai, kes tantsiva ja nutva kaunitari, viiuli ning mingit kummalist kannu tagudes meenutas õrnalt kauneid mustlasromansse, aga pildiliselt oli ta igati meeldejääv ning 8. koht.

Austraalia pärismaalaste esindajana oli nooruke Isaiah oma laia naeratusega küll tore vaatepilt, kuid muusikale tema laval sammumine midagi erilist ei lisanud ja olles küll ennustustabelites üsna kõrgel positsioonil, jõudis oma lauluga „Don´t Come Easy“ vaid 9. kohale.
Ja esikümne lõpetab Norra, suhteliselt lööva rütmiga lauluga „Grab The Moment“, kus kaabuga solistist oluliselt suuremat põnevust tekitasid maskides instrumentalistid. Põneva vokaaliga laul, mille tehnilised saladused jäidki saladusteks.
Kokkuvõtteks – oli tavapäraselt eufooriliselt lõbusaks tuunitud võistlus, kus tõelist elevust suutis tekitada vaid Ukraina eelmise aasta võitja Jamala esinemise ajal üks eurofänn oma paljast tagumikku näidates. Eks turvameeskonnad kartsid igat sorti poliitilisi provokatsioone, kuid lõbusat Austraalia lipuga kaetud mehepoega mitte.
Selle Eurovisiooni deviisiks oli „Celebrate Diversity“, mida annab tõlkida ja tõlgendada päris mitut moodi, sest Celebrate on tõlkes ’pühitse, tähista, ülista’ ja Diversity – ’mitmesugusus, erinevus’. Tähistamist see erinevaid muusikuid ja laule ühendav nädal Kiievis aga vääris!
Tänavu võitis Eurovisioonil siirus, südamlikkus ja lihtsus. Mida toob järgmine aasta?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

ELUTARGA TOP

Viimased uudised